Toidust, kodu- ja lennukogemustest

Vahepeal on toimunud suured muutused – me ei ole enam Markoga Gruusias ning 50% meist on Eestis. Markol on Eestis ettevõtte suvepäevad ja õde, kes Kanadast külla tuleb. Mina jäin seekord Lõuna-Euroopaga tutvust tegema – praeguseks olen juba Madridiga sinapeale saanud ning avastan Portugali. Juba vähem kui kolme nädala pärast kohtume Markoga Peniches ning jätkame koos rändamist.

Pärast kanjoneerimist me Gruusias enam palju teha ei jõudnudki, sest viimasel nädalavahetusel olin ma külmetusega kodus. Ühte oma lemmikutest lauamängudest, 7 Wonders, sain üle pika aja Tbilisi Telliskivi rajoonis mängida. Ja viimasel õhtul käisime lihtsalt linnas jalutamas ning köisraudteega sõitmas.

cooking class2.jpg
Mõnes elumajas Tbilisis töötavad liftid raha eest. See tähendab, et kõik majaelanikud, kes tahavad liftiga sõita, kannavad 10-sendiseid kaasas ja topivad neid lifti käivitamiseks siia samasse masinasse. Mõte on selles, et remondikulusid eraldi maksma ei pea, sest lifti hoolduse eest tasuvad reaalselt inimesed, kes sellega sõidavad.

Kodudega seoses veel.. ühe kuu jooksul mis me Tbilisis viibisime:

  • oli meil 3+ korda vesi ära;
  • oli gaas vähemalt korra ära, mis tähendas, et sooja sööki ega dušši ei saanud (pliit ei töötanud ja gaas ei soojendanud vett);
  • oli elekter vähemalt korra ära (tegelikult kaks kuid üks kattus õnneks meie nädalavahetuse tripiga).

Ma ei tea, kas tegu on riigi, ainult Tbilisi või meie Vera piirkonna probleemiga, aga nelja nädala jooksul 5+ katkestust on täitsa palju. Muidu jäime ellu, kui välja arvata üks õhtu, kus ma megajanusena koju jõudsin ja meil kõik kraanid ja pudelid veest tilgatult tühjad olid.

Veelkord Gruusia toidust

Avastasin, et mul on blogis vahele jäänud seik, kuidas me kohalike kodus “kokakoolis” käisime. Jutumärgid on kasutuses, sest ainus, mis me tegime oli ühe roa kokku voltimine (kõik koostisosad olid valmis pandud), veini joomine ja jutustamine. Aga väga meeldiv oli. Targemaks saime ka – õppisime, et Gruusia oli väidetavalt esimene riik, kus veini tehti ning nende valmistusprotsess toimub maa all savipottides.

cooking-class10.jpg
Enne sööma hakkamist pakuti meile lisaks kodukootud Chachat. Tegemist on sama joogiga, mida ma Pasanauris kogemata hajameelselt veini pähe tellisin kuid juua ei julgenud. Gruusialaste jaoks on tegemist energiat andva tavapärase joogiga, mida enne sööki tarbida. Kuigi kanget kraami me Markoga kumbki ei armasta, siis nii kohutav see ka ei olnud. Sellel oli üllatavalt kergem / vähem kange maitse kui lõhnast arvata võis.

Paarike, kelle juures kodus käisime, töötasid mõlemad giididena ning kutsusid vabast ajast enda koju ka turiste sööma. Kuna tüdruk sai meiega alles magustoidu ajal ühineda, käis “kokkamine” meil algselt kuti ja emaga. Tööd me Markoga palju ei teinud, kuid kogu selle ürituse võlu oligi imelise toidu degusteerimine ning kohalikega jutustamine. Tegemist oli hea võimalusega kõiksugu põnevatest teemade (poliitika, religioon ja muu aktuaalne) ja arvamuste kohta uurida.

cooking class5.jpg
Toitu oli nii palju! Kuigi see ei näinud väga atraktiivne välja (eriti all vasakul mannaputru võikäntsakaga meenutav), maitses viimne kui üks asi siin laual imeliselt!

Menüü, millest soovitan täpselt kõike proovida, oli järgmine:

  • Ghomi – Gruusia polenta ehk see mannapudru sarnane asi ülemisel pildil;
  • Baje – kreeka pähkli kaste;
  • Shkmeruli – praetud kanarind küüslaugukastmega;
  • Chakapuli – veiselihahautis erinevate ürtidega;
  • Adjapsandali – baklažaani raguu;
  • Nadughi – värsked juusturullid, mida me ise kokku voltisime. Ülemisel pildil leiab need keskelt-ülevalt.
  • Kurgi-tomatisalat – see on neil väga teemas ning toidupoes on täpselt ühe salati koostisosad (1 kurk, 2 tomatit, pipar) isegi eraldi kokku pakendatud.
  • Sai;
  • Vein & Chacha.
cooking-class8.jpg
Lahkusime täis kõhtude, veinise pea ja suurte naeratustega. 2/3-st on siin pildil juba saavutatud.

Kokkuvõtvalt jääme ka kuu aega hiljem samale arvamusele, et Gruusia oli meie jaoks üks väga äge ja positiivne üllatus. Tasub küll vahest mugavusstsoonist ja tavapärastest reisisihtkohtadest välja astuda!

Lendame.. jälle

Kolmapäeva varahommikul / hilisõhtul, kell 1:45 võtsime Markoga suuna Tbilisi lennujaama. Olime suutnud oma lennud mõnusalt vaid pooletunniste vahedega samale ajale paigutada. Kahjuks oli see aeg lihtsalt 4-5 vahel hommikul. 😀

0 K lennuk.jpg
Lendasin marsruudil Tbilisi – Bucharest – Madrid. Teisel lennul avanesid aknast imelised vaated mägedele.

Madridi kohale jõudes sain “meeldiva” üllatuse osaliseks – mu kohver oli kadunud.. jälle! Ei teagi, kas asi oli minu viibimises Euroopa Liidus, käsipagasisse igaks juhuks pandud tagavara riidekomplektis või Balil juba kogemuse võrra rikkamaks saamises, kuid seekord võtsin kõike palju tšillimalt kui viimati. Läinud, siis läinud.. mis seal ikka. Küll ta loodetavasti ikkagi järgi tuleb, onju? Ma küll lootsin, et järgmisel päeval, kuid reaalsuses juhtus see alles laupäeval! Kohver oli lennujaamas juba reede lõunal valmis, kuid lennufirma lihtsalt ei suvatsenud seda mulle hotelli tuua. Või minuga normaalselt suhelda ja mulle infot anda selle kohta, et millal asjad liikuma hakkavad.

Mul ei ole just tihti väga negatiivseid kogemusi, mida jagada, kuid selle saaga ja megapuuduliku suhtluse põhjal soovitaksin kindlasti TAROM lennufirmat vältida. Ma kahjuks pean veel nendega jagelemist jätkama, et kadunud pagasi tõttu soetatud pesuasjade ja riiete eest hüvitist saada. Eks näis, hetkel on nad väga altid mind lihtsalt ignoreerima.

kesklinn.jpg
Õnneks ei lasknud ma ennast pagasijamadel väga häirida ja Madridis veedetud paar päeva olid megatoredad.

Järgmises postituses juba huvitavaid fakte Madridist, järjekordsest väga juhuslikust kuid toredast kokkusattumusest ning üllatuslikust ilmast Cotoses.

Päikest!
Kati