Hirmsalt äge päev

Eelmise nädalavahetuse Kazbegi tripp osutus valdavalt lebopuhkuseks, mistõttu tahtsime järgmiseks laupäevaks kindlasti aktiivset tegevust. Pärast pikka otsimist leidsime lõpuks Kutaisi kandis kanjoneerimise. Kuigi ilm üritas meid üksjagu saboteerida, sai sellest lõpuks kindlasti üks Gruusia eredamaid mälestusi.

7 marko minu lemmikus.jpg
No mida loodust! Pildil on Marko kosest alla laskumas. Mina olen all valmis ta elu päästma.. ei mu ülesanne ei olnud teda kinni püüda vaid vajadusel nöörist pidurit tõmmata. Sellist abi ei läinud meil kummalgi õnneks kordagi vaja. 🙂

Kuna kanjoneerimise tripp sai alguse laupäeva hommikul Kutaisist, sõitsime kolme tunni kaugusele linna juba reede õhtul pärast tööd. Plaan oli jälle marshrutkaga minna, kuid reaalsuses sattusime kahekesti võõrasse tulipunasesse sportautosse. Niipea kui takso meid bussijaamas maha pani, tulid kohalikud meie juurde uurima kuhu me lähme ning kas oleksime nõus väikese autoga minema. Saime lõpuks sama hinna mis marsaga oleks saanud, kuid ilma ooteajata startida ning kahekesi Mustangiga sõita. Juht ainult ei rääkinud sõnagi inglise keelt ning ma ei oleks üllatunud kui selguks, et tegu oli mingi kahtlase ärikaga. Miks? Sest..

  1. me tegime keset maanteed peatuse kus mingi teine auto meie pagassist paki sai;
  2. ta sõitis liiga normaalselt – äkki selleks, et mitte politsei tähelepanu püüda?
  3. ta tundus lihtsalt kahtlane.. ja tal oli kolm mobiiltelefoni millega ta koguaeg kõnesid tegi ja kokkusaamiskohti kokku leppis.

Aga vähemalt jõudsime kohale.. väga kobiseda lihtsalt ei julgenud. 😀

kutaisi park.jpg
Kuigi teisel päeval kesklinnas ringi kõndides tundus Kutaisi täitsa kena ja armas, siis esmased paar minutit nii positiivsed ei olnud. Mitu juhti oleks nii meid kui ka ühte lapsega naist peaaegu, et alla ajanud ja üldse kõik tundusid närvilised. Aga teine päev jättis õnneks palju meeldivama mulje.. nagu oleks suvel Pärnusse sattunud (miinus rand).

Autos Kutaisi poole sõites saime halva uudise oma kanjoneerimise kontaktilt – kuna päeval sadas vihma, on veetase planeeritud kanjonis liiga kõrge. Küll aga pakuti alternatiivina teist, Txopra kanjonit. Kuna me olime juba poolel teel Kutaisi, nõustusime kõigega.. hoolimata sellest, et Txopra kanjon oli nende kodulehe info põhjal sobilik edasijõudnutele. Sealjuures, me esmane valik oli vaid kesktaseme kanjon. Instruktorid kinnitasid et kui meil kõrgusega probleeme pole, peaks Txopra meile sobima küll. No teeme siis nii, et ei ole kõrgusega probleeme.

8 kosk.jpg
55 meetrit põhjust, miks Txopra kanjonis kõrgusega probleeme ei tohi olla.

Laupäeva hommikul sadas jälle vihma, mistõttu oli korra hirm et äkki on ka Txopras veetase liiga kõrge. Õnneks olid instruktorid valmis kohapeale seda kontrollima minema. See tähendas Kutaisist 1,5 tundi autosõitu ning seejärel 10 minutit üleval pildil oleva kose hindamist. Hinnang osutus positiivseks, mispeale suundusime tagasi auto juurde, et ennast valmis sättida. Tarvis oli soojad riided (ilm oli nii külm, et kandsime päriselt pusasi ja salle) kalipso vastu vahetada ja laskumisvarustus kaasa haarata. Seejärel oli tarvis umbes pool tundi mäest üles matkata. Nii naljakas kui see ka ei ole, siis tegu oli päeva kõige raskema osaga. 😀

1 warmup.jpg
Enne kanjonisse minekut proovisime korra läbi, kuidas meie vastus töötab ning kus millega ennast turvaliselt hoida. Ma näen siin megaõnnetu välja, sest ma olen päris närvis :D. Kui ma nüüd aus olen, siis ma olin juba meie kesktaseme kanjonist natuke ärevil eelnevatel päevadel. Kindlasti valmis minema ja väga põnevil.. aga ka ärevil. Kõige raskem kanjon hirmutas mind veelgi enam. Ja pilvine, külm ja vihmane ilm ei aidanud ka kaasa – oma peas kujutasin ette kuidas me kuskil keset kanjonit oleme ja siis tuleb järsku mingi suur veepahmakas kuskil mäest ülevalt meile kaela ja veetase tõuseb liiga kõrgeks järsku. 😀 Ilmselgelt on mul liiga elav (ja masendav) kujutlusvõime.

Txopra kanjon on vaid 650 meetrit, kuid selle läbimine võttis meil umbes 3-4 tundi. Sealjuures liikusime terve raja suhteliselt kiiresti ilma suuremate pausideta. Kui alguses tundus selline kiirustamine natuke tobe (ma oleks seda imelist loodust nii palju veel imetleda tahtnud), siis tegelikult on see väga vajalik. Vesi kanjonis oli megakülm ning lõppu jõudes olid mul huuled lillad ja külmetushaiguse pisik sees. Aga see oli ikkagi megaväärt seda ja nii nii äge!

kanjon.jpg
Poole raja peal ümber mõtlemiseks võimalust enam ei ole. 🙂

Txopra kanjonis ootas meid ees kaheksa koske ja seega ka kaheksa laskumist. Vahepeal sai veidi niisama kõndida, väiksematest kividest alla ronida ning kahes kohas üldse kosest liugu lasta.

liug alla.jpg
Miskipärast oli liugu laskmine minu jaoks kõige hirmsam. 😀 Kõrgest kosest võin nähtavasti vabalt ennast alla lasta aga liumägi võtab tõsiseks.

Kõige kõrgem kosk, millest laskusime oli koguni 55 meetrit! Minu senine laskumisrekord oli vaid 30 meetrit Blue Mountainsis Austraalias. Võrdluseks juurde veel, et Keila ja Jägala juga on interneti andmetel 6 ja 8 meetrit. Eesti ja Baltimaade kõrgeim juga, Valgaste, on sõltuvalt vooluhulgast 26-32 meetrit.

ronimine.jpg
Kõige suurem kosk jäeti raja lõppu. Enne oli vaja seitse väiksemat koske läbida ning kanjonis niisama ekselda.
2 essa kosk.jpg
Essa kosk, kus õppisin kohe kolme asja. (1) Laskumine ise polegi hirmus ja raske ning kõrgust ma ka ikkagi väga ei karda. (2) Ma ei taha laskudes otse veejoa alla sattuda, sest see vee jõud on ikka megatugev. (3) Kui kalipsoga külma ilmaga põlveni vees kõndida on isegi ok, siis terve kehaga vee alla minek on mega külm ja tekitab minus šokitunnet. Võrdleksin seda šokiga, mis algselt tundsin eelmine suvi Tallinna lahes paadilt vette hüpates. Samas oli meil mõlemil Markoga kohe pärast esimest laskumist suu kõrvuni ja tuju hea – saime aru, et päev tuleb äge!
P7130188.jpg
Osadest koskedest laskusime ise alla (kui instruktor või üks meist oli juba enne läinud) ning osadest lasti kordamööda üks meist alla. Kindlasti meeldis mulle ise laskuda palju rohkem – sai ise kiirust ja kõike kontrollida. Versus kui sind lasti siis sa jõnksutasid suht ootamatult ja pigem mitte sujuvalt.
5 kõrgeim kosk äkki.jpg
See oli vist umbes kuues või seitsmes laskumine ja 25-30 meetrit. Marko arvas siin juba, et äkki see oligi kõige suurem kosk. Aga muidugi mitte!

Enne viimast, 55 meetri kõrgust koske küsiti meilt veel, et kumb enne tahab minna – mina või Marko. Lükkasin kähku Marko ette, sest esimene lastakse alla.. ja ma tahtsin ise minna! Lõpuks tähendas see päris pikalt üleval passimist kuni Marko alla lasti ja üks instruktor talle järgi läks. Selgus, et siit kosest lastakse ka mind ikkagi niisama alla ja see lisa aeg, mis ma üleval passisin tekitas mulle lihtsalt väikse närvi sisse. 😛

8 55 meetrit.jpg
Marko vaadet nautimas ja mina 55m kõrguselt maandumas. Igal juhul on mul väga hea meel, et ma siit ise laskuda ei saanud. Pildil on juba kõik tore ja äge aga alguses, enne jõnksu libisesin ma täiesti kose alla. Ja mine noh kui külm ja tugev see vool oli. Lisaks sellele, et ma ei suutnud oma jalgu õigesti seina vastu saadagi (vesi lükkas jalad alt), siis vahepeal pusides ja valepidi lennates oli raske veevabalt hingatagi. Kõige tipuks kaotasid mu käed külmast funktsioneerimisvõime, nii et oli hea teada, et ma ise enda laskumist kontrollima ei pidanud. Aga mega äge oli ikkagi!
8 markoga.jpg
Ootame viimast instruktorit järgi. Mina Markole: “Appiiiiiii!!! Vaata kust me just alla tulime!”
9 lõpp.jpg
Lõpupilt tõestuseks, et instruktorid meid ühes tükis kanjonist välja tõid. 

Varustus kokku pakitud, ennast kuivadesse riietesse ümber vahetanud, suundusime tagasi Kutaisi lõunasöögile.

lõuna.jpg
Hästi kohalik restoran keset linna. Toit oli imeline! Huvitav oli, et söögilauad asusid eraldi putkades. See vist võib olla selleks, et burkasid kandvad naised saaksid pere keskel rahulikult süüa. Aga täitsa kindel ei ole.

Ja sellega saigi meie järgmine minitripp läbi. See oli lihtsalt mega mega äge ja loodus oli nii ilus. Kuigi kanjoneerimise ajal meil ilmaga ei vedanud, siis mingit veelaviini meile ka kaela ei sadanud, seega kõik hea. Ja tegelikult oli kõik üllatavalt lihtne ja mitte hirmus. Välja arvatud liumäed ja alguspunkti ronimine. 😀

auto tankimine.jpg
Koju tulime jälle gotripiga. Kuna Gruusias on kütus kallis, on siin päris palju gaasiautosid. See aga tähendab, et tankimiseks aetakse ohutuse mõttes kõik autost välja.

Päikest!
Kati