Huupi õiged otsused

Kaks nädalat Gruusias, Tbilisis on möödunud kiiresti. Selle aja jooksul oleme üksjagu linna avastanud, kohalikke toite mekkinud, ühe nädalavahetuse tripi teinud ning ennast coworkis ja kodus sisse seadnud. Gruusia üllatab iga päev aina uute positiivsete elamustega ning ma olen lihtsalt superõnnelik, et me siia sattusime!

mina ja linn.jpg

Me pole Markoga kumbki kunagi otseselt Gruusiasse tulla tahtnud – see riik pole lihtsalt meie kaardile sattunud. Kui nüüd küsida, et kuidas me siia tulla otsustasime, siis ega me täpselt ei teagi. Parimaks selgituseks julgeksin pakkuda, et siin pidavat šašlõkki saama ja see on poolel teel Euroopasse? Igal juhul oli tegu täiesti huupi tehtud suurepärase otsusega.

protestimaja.jpg
Vaid mõned päevad enne meie saabumist jõudis Gruusia uudistesse meeleavaldustega Tbilisi parlamendihoone eest. Tänaseni liigub linnas, ja eelkõige selle sama hoone ümbruses, palju politseinikke ning aeg-ajalt mööda sõites näeb siin jätkuvalt inimesi, telke ning plakateid. Samuti on mitmete kohalike äride Facebooki lehtedel või tänaval autodel levinud kleepsud kirjaga „20% of my country is occupied by Russia”.

Eestiga on Gruusial head suhted ning meid on siia igati hästi vastu võetud. Esimene vasikavaimustus Indoneesiast siia saabudes oli seotud just Gruusia sarnasusest Eestiga. Peab tunnistama, et üht-teist Eesti köögist hakkas juba pärast poolt aastat eemal olekut vaikselt isutama. Siin saavad aga vist küll kõik isud lahendatud.
Aa, lisaks eelmainitule sõidame siin ringi meie enda Bolt-ga ning toitu tellime Wolt-ga. 🙂

leib.jpg
Mõned toidud, millega siin rõõmsalt kodutunnet oleme saavutanud – must leib, tatar, borš, pelmeenid, doktorivorst, suitsuvorst, disainilt Farmi piimale väga sarnane piim (kohvi jaoks), murelid, vaarikad ja lehmakommid. Kohukesi müüakse ka poes. Ühesõnaga väga palju tuttavat kraami. Lisaks on ka kraanivesi joodav ja väga maitsev – jälle üks asi vähem mille pärast rahmeldada.
vaarikad.jpg
Värske kraam (ja no üldse kõik tegelikult) on siin meeldivalt odav.

Lisaks toidule on ka linnapilt ja arhitektuur osati tuttav ja kodune. Küll kohati pigem mõnikümmend aastat Eestist maas, kuid siiski ilus ja huvitav. Mis meile eriti meeldib, on Tbilisi kõnnitavus. Seda küll muidugi vaid teatud suundades, sest terve linn on mägedest ümbritsetud. Näiteks on meie enda kodu 500m kõrgusel, mis on Eesti suurimast mäestki kõrgemal.

Tbilisi kallak.jpg
Vaade kodu aknast – kas kallak on nii järsk, et tõesti vaja ratastele telliskivid ette panna?
Tbilisi kodu.jpg
Koduga oleme super rahul seekord – valgusküllane, imeline asukoht, kõik eluks vajalik (sh köögivärgid, pesumasin jms) on olemas, ülihubane ja omanikud on toredad. Ületas igasugu ootused täielikult, sest päriselus on see korter 2x parem kui Airbnb piltidel.

Samuti on cowork – Terminal Vera – kodust vaid 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Okei, koju tulles tundub nagu tee oleks veidi pikemaks veninud, sest tuleb mäest üles ronida, kuid väike liigutamine kulub ära.

Üks huvitav asi siin – mitte igal majal pole oma prügi äravedu, vaid tänavatel on suured konteinerid, mille eest linn hoolitseb. See tähendab, et oma prügi välja viimiseks peame me ühe tasandi võrra alla paralleeltänavale kõndima.

terminal vera.jpg
Ilmselt üks enim kontori välimusega kontoreid, mis meil üle pika aja olnud on. Minule meeldib ja mul sujub seal töö väga hästi, Markole on see kontor veidi vähem meeltmööda. Kuuks ajaks käib õnneks küll. 🙂
terminal reserved.jpg
Erinevalt tavapärasest “istu kuhu tahad” ühiskontorist, pidi siin endale kuuks ajaks kohe kindlad kohad valima. Üldiselt eelistame kasvõi vahelduse mõttes tegelikult vaba kohavalikut rohkem.

Valdav enamus ühiskontoris töötavaid inimesi tundub olevat kohalikud, kes elavad meist täitsa teise graafikuga. Selgituseks siis, et päike tõuseb siin umbes 5:30 ja loojub 20:40 – juhuuu, nii mõnusad pikad päevad! Olles Balil päikesetõusuga ärkama harjunud, alustasime ka siin esimesel paaril päeval oma hommikut juba kell pool kuus. Nüüdseks oleme tagasi tunnike hilisema graafiku peale liikunud, kuid oleme jätkuvalt pigem hommikuinimesed, sest tahame sellest päikesevalgusest maksimumi võtta. Indoneesiast tulles on see ikka nii suur asi.

Kohalike jaoks ilmselgelt mitte, sest siin käib elu hoopis teises rütmis – heal juhul ärkavad nad umbes 9-10 paiku ning ka kontor täitub alles siis kui meie juba lõunale läheme. Samuti söövad nemad õhtusööki siis, kui meie (haha, vanad inimesed) juba magama suundume. Kohalikud, kellega siin jutustanud oleme, on rääkinud, et Tbilisis on ka kell kolm öösel tänavad rahvast täis ning alati saab mistahes kell kuskil süüa. See tähendab mistahes kell, välja arvatud 8 hommikul.

kihnkhali.jpg
Okei, tagasi olulise juurde – toit! Las ma tutvustan teile sellist asja nagu khinkali. Hambatikk on skaalaks ees, et tegu ei ole mingi väikese ampsuga. Osta saab neid tavaliselt ükshaaval, min 3 või 5 tk korraga. Ühe hind on sealjuures peatänava restoranides näiteks alla 0,5€. Kõhutäie saab alla kolme euro ilusti kätte.

Igal juhul on khinkalid minu jaoks küll hetkel parim asi maailmas. Veidi meenutavad nad keedetud pelmeene, koos frikadellisupiga. Tegu on lihtsalt imeliselt maitsestatud maagilise leiutisega, mille söömiseks on täitsa omaette etikett.

khinkali.jpg
Unusta nuga ja kahvel (neid võib vaja minna vaid khinkali tervena oma taldrikule transportimiseks) ning võta käiku käed. Haara parema käega khinkali “kroonist” (koht, kust taigen kokku on keritud, see osa jääb tavaliselt söömata) kinni ning aita vasaku käega khinkali põhi tagurpidi tõsta. Kui khinkali on tagurpidi, hammusta aeglaselt ja ettevaatlikult sinna auk sisse ning joo sealt seest vedelikku. Alles peale seda võib jätkata ülejäänud khinkali söömisega. 🙂 Kui õigeid reegleid ei tea ja toidu kallale lihtsalt noa ja kahvliga minna, voolab kogu imeline vedelik välja ning jääb pool elamust saamata. PS. pildil oleme söögikohas nimega Pasanauri, mida soovitas mulle mu töökaaslane. Soovitan seda ja eelkõige sealseid majaretseptiga khinkalisid 100% edasi – lihtsalt parim!
vein.jpg
Tahtsin veini tellida ja ainus, mis menüüs silma jäi oli justkui pilt veinipudelist ja -pokaalist. Tellisin siis endale oma arust pokaali veini ja sain hoopis .. mingit mürki :D. Isegi lõhn juba oli minu jaoks liiga kange, maitsega ei hakanud riskima.

Tegelikult oleme siin üldse hästi palju hästi head toitu saanud – seda nii kohalikku, aasiapärast kui ka eestimaist. Maitsestada oskavad nad siin imeliselt.

Lõpetuseks veel mõned niisama pildid.

purskaev.jpg
Kui ilma kohta lugesime ette, et siin pidavat hästi hästi palav olema (ja esimesel päeval oli ka), siis valdavalt on ikkagi mõnus ja talutav temperatuur olnud. Paar korda on isegi sadanud aga valdavalt on päikseline.
botaanikaaed
Botaanikaaias
funicular view
Sõitsime funiculariga mäkke, et linnale ülevalt pilk peale visata. Päris suur ikka. Ma olen eriti üllatunud, et mulle Tbilisis meeldib, sest tavaliselt eelistan ma pigem tunduvalt väiksemaid kohti. See siin võib vabalt olla esimene suurlinn, kus ma täitsa rahul ja õnnelik olen.
marko ja linn.jpg
Vaateratta otsa ronimiseks enam vajadust ei näinud – mäest piisas meile kõrgenduseks küll. Siin mäe otsas oli tegelikult terve lõbustuspark.
marko kook.jpg
Olles juba tükk aega ringi jalutanud otsustasime ennast veidi magusaga poputada. Marko rõõmustas, et müügil oli tema lemmik – Napoleoni kook. Lauda toodud koogitükk oli oodatust kõigest neli korda suurem.. pigem nagu terve kook kui et üks tükk, mida kohvikus viisakalt tellida. Hinnas see kusjuures ei väljendunud.
politika bar.jpg
Siin on mõnusad poolhoovid ja täitsa sisehoovid pubide ja restoranidega.
woland speakeasy.jpg
Üks päev käisime Woland Speakeasy-s viktoriiniõhtul. Võidust jäime seekord ikka tohutult kaugele, kuid koht ise ja eriti sissepääs olid väga ägedad. 😛
Tbilisi fotovan.jpg
Kohalik telliskivi rajoon. See väike fotokaubik näeb küll veidi inimröövijalik välja. 😀
putkad ja tundmatu keel.jpg
Siin on seinte sees tänaval nii ägedad väikesed augud kust tuleb alati head saia lõhna ja nähtavasti müüakse lisaks eelmainitule šampust ka. Üks kord nägin vähemalt akna ees pidu. Tänavasiltidest aru mitte saamine on päris harjumatu.

Aa, käisin üle poole aasta esimest korda bodypumpis jälle (ja valutasin kõikjalt järgmised nädal aega). Ülikena spordiklubi linnavaatega nii jõusaalist, spordisaalidest kui ka saunast. Kaks asja, mis selle spordiklubi tajutavale väärtusele veel eriti juurde andsid:

  1. iga külastaja sai kohapealt rätiku(id) võtta – see tähendas ka, et trennis oli kõigil oma rätik olemas, mida matile panna;
  2. dušširuumis olid kõigil kabiinidel uksed ees. See on nii väike asi aga samas nii mugav. Miks üldse peaks teisiti?

Trennis ei osanud ma esmapilgul ainult trennivarustusega miskit pihta hakata. Kangi asemel olid riiulil ainult aerud minu arust. 😀 Tegemist oli lihtsalt uhke Les Millsi varustusega, mis oli megamugav.. eriti need kettad.

Selleks korraks kõik. Järgmine kord juba meie imelisest nädalavahetuse tripist Kazbegisse.

Päikest!
Kati