Viimased Indoneesia seigad (selleks aastaks)

Viimased 2,5 nädalat Indoneesias möödusid kiiresti ja rahulikult – nautisime Villa Rangga Bodhis tagasi olekut, töötasime ja surfisime. Viimast küll vähem kui esialgu plaanisime. Jaanipäevaks lendasime kogu oma eluga Balilt Lombokile ning sealt juba Tbilisesse.

dojo.jpg
Kuupaketti polnud enam mõtet võtta ja töötasime vahelduse mõttes viimastel nädalatel lisaks Outpostile ka Dojos, kus oli kõik ikka täpselt samasugune nagu möödunud aastal. Kuigi avastasin, et Outpost on siiski minu südame rohkem võitnud, oli vaheldus tore. Lisaks sattusin Dojos kokku kutiga, kellega eelmine aasta Hoi Anis coworkis tutvusin. Väike maailm!

Indoneesias on nii tohutult tore juba tuttavatesse kohtadesse tagasi minna, sest sealsed inimesed tekitavad nii teretulnud ja sooja tunde. Lisaks ei suuda ma ära imestada kui hea mälu neil on! Näiteks, kuigi mu viimasest Dojo külastusest oli aasta möödas, tuli üks sealne töötaja minuga rääkima ja mäletas väga hästi mu nime, kust ma pärit olen ning küsis ka kohe mu boyfriendi asukoha järgi. Samuti tervitatakse Outpostis mind alati nimepidi… sealjuures pean piinlikkusega tunnistama, et mina ei suutnud kõigi töötajate nimesid ära õppida.

Üks äge äratundmise / taaskohtumise vahejuhtum oli meil Markoga Lombokil ka. Nimelt kõndisime õhtul promenaadil kui mingi austraallane oma rolleri tee ääres kinni pidas, meid passima jäi ja Hello! hõikas. Järgmisena küsis ta, et me olime onju Eestist pärit? Meie ilmselgelt väga üllatunud ja segaduses nägude peale seletas ta, et me tutvusime temaga eelmise aasta jaanuaris Chiang Mais Nomad Summitil. Me Markoga olime reaalselt ainult 2,5 päeva Lombokil ning tema oli sinna kaheks nädalaks puhkusele tulnud. Nii suvaline kokkusattumus lihtsalt, aga nii äge!

4m lained
Põhjus, miks me oma viimastel Bali nädalatel planeeritust poole vähem surfida saime – lained, mis olid kohati kuni 3,8 meetri kõrgused. Ja kuigi siin pildil on paar inimest valgevahus hullamas siis mitu päeva olid tavapäraselt ülerahvastatud rannad täiesti inimtühjad. Surfata küll ei saanud, kuid vaated olid see eest imelised ning lainevaatlust käisime pea iga päev tegemas. Kahjuks ei anna see pilt päriselt lainete jõudu ja suurust edasi, kuid see oli lihtsalt võimas!

Õnneks, oli meil reisi lõppu 2,5 päeva Lombokil planeeritud. Sinna minnes oli lennukis õhku tõusmist oodates muidugi ka üks tore seik. Nimelt pärast kapteni starditeavitust ning mootorite käivitamist, hakkasid järsku kaks naist paaniliselt indoneesia keeles karjuma ja akna poole näpuga näitama. Me ei saanud Markoga mitte midagi aru aga nende kabuhirmus näoilmete tõttu käisid kõik kõige jubedamad stsenaariumid peast läbi. Minu jaoks olid need järgnevad:

  1. mingi lennuk sõidab praegu gaas põhjas meile otsa;
  2. lennuki mootor läks põlema ja me istume kõik leekides lennukis mis hakkab kohe õhku tõusma.

Pärast stjuardesside väikest seletamist rahunesid naised maha ja kõik naeratasid, aga inglise keeles ei selgitanud keegi, milles asi oli. Arvata on, et ma oli terve järgneva tunni veidi ärevil ning väga õnnelik kui me lõpuks Lombokil ratastega uuesti maad puudutasime. Sellised võõrkeelsed paanikamomendid ei aita mu lennuhirmule ikka üldse kaasa.

lombok.jpg

Aga surfist ja Lombokist – kuigi ilmateade lubas praktiliselt tuuletormi, siis tegelikult oli konditsioon täiuslik. Kuna me seda ette ei teadnud, siis broneerisime igaks juhuks esimeseks päevaks juba tuttavate kuttide juures endale surfi juhendamise. Praktiliselt tähendas see, et rentisime lauad oma tuttava seltskonna juurest, saime nendega koos randa minna ja seal hängida ning üks kutt hoidis meil Markoga kahekesti silma peal ning juhendas ja õpetas veidi.

Kuna saime esimesel päeva selgeks, et ilmastikuoludel pole häda midagi ning surf toimus samuti juba tuttaval rannal, otsustasime teisel ja kolmandal hommikul iseseisvateks hakata. Canggus pakkusid viimasel korral meie surfikutid, et ma võiksin äkki veidi lühemat lauda proovida, läksin teisel Lomboki päeval veidi hoogu ning võtsin silma järgi kogemata kõige lühema laua millega ma kunagi sõita üritanud olen. Oleks ju võinud arvestada, et silmamõõtu pole mul tegelikult kunagi olnud. 😀 Igal juhul ei tulnud mul surfamisest sellel päeval väga palju midagi välja (kuigi ma üritasin!).

Viimaseks hommikuks leidsin endale õnneks ideaalse (loe: sarnase minu Canggu ananassilauaga) laua ning kogu hommik oli lihtsalt imeline. Enam paremat viisi ei saakski olemas olla oma selle aasta Indoneesia seikluste lõpetamiseks! Ja eriti veel, sest mu viimane sõit oli lihtsalt niiiii tohutult pikk ja mõnus, et veel 3 tundi hiljem lennujaamas oli mul ikka suu kõrvuni.

lombok2.jpg
Zifa majutusse oli ka jälle tore tagasi minna, sest meid tervitati seal samuti kui vanu sõpru. 🙂

Huvitav oli Lombokil esimest korda veidi tõsisemat localismi näha ning seda päris mitme külje alt (koolitusega, guidiga, iseseisvalt). Nimelt on Tanjung Aan just eelkõige algajatele sobiv reef break (erinevalt vist enamustest teistest Lomboki surfikohtades) ning valdavalt surfivad seal täiesti algajad koos instruktoritega, kes neid lükkavad. Tavapärane on ka, et koolitajal on kaasas 1-2 segajat, kelle ülesanne on kindlaks teha, et keegi õpilasele ette ei sõidaks. Kui nüüd aus olla, siis õpilasena vees minu arust ise sellest väga aru ei saagi, sest sul on niigi palju jälgida ja teha, kuid seekord iseseisvalt minnes saime erinevusest kähku aru.

Omavahel saavad erinevad instruktorid vees hästi läbi ning arvestavad teineteisega. Probleeme võib aga tekkida kui sa oled iseseisev oskajam surfar, sest siis võivad nii segajad kui ka õpilased sulle üksjagu ette sattuda. Kui hakata ise plõksima (mida üks välka tegi), jääd sa ilmselgelt kohalike vastu vähemusse. Õnneks lahenes olukord küllaltki kiiresti, kuid kahel viimasel päeval iseseisvalt surfima minnes oli esialgu küll veidi ebakindel tunne – ei tahtnud kellelegi ette jääda ega sõnelusse sattuda.

Teise päeva lõpuks läks “hirm” aga üle, sest leidsime, et kui ikkagi ise ka uutega arvestada ja kohalikega respectful olla, on kõik väga sõbralikud. Viimasel päeval näiteks cheeris üks kohalik, kellega paati sattusime jagama, meile Markoga korduvalt kaasa ning jagas ka head nõu. Minule oli see eriti abiks ja tore, sest tihtipeale hakkan ma endas viimasel hetkel kahtlema. Toetav õhkkond aitas sellest aga üle saada, tänu millele oli mu viimane surfihommik lihtsalt imeline. Pärast viimast surfi sõitsime koju, käisime pesus ning võtsime otse suuna lennujaama.

20190624_151917.jpg
Rinjani vulkaan – seda tahaks ka veel Lombokil vallutada.

Edasine marsruut oli Lombok -> Jakarta -> Abu Dhabi -> Bahrain -> Tbilisi ning siin me nüüd oleme. Esmamuljed Gruusiast on vaid positiivsed ning tunne on veidi nagu oleks Eestisse tulnud. Aga sellest juba hiljem.

Päikest!
Kati