Nädal Kuala Lumpuris

Kuala Lumpur pole üldse muutunud – ikka sama mitmekihiline, mittekõnnitav, odav ja kaubanduskeskuseid täis. Kuna Balil lubatakse meil maksimaalselt kaks kuud jutti olla, lahkusime siit mai lõpus nädalaks Malaisiasse.

20190601_101039.jpg
Vaade meie 22. korruse korterist. Need teed lihtsalt – seal on juba mingi neli kihti sõiduteid ja ehitatakse vähemalt kaks tükki risti üle juurde veel. Hull labürint on kogu Kuala Lumpur.
teed.jpg
Ma olen varem juba jaganud kuidas Kuala Lumpuris tuleb kõrvalmajja sõitmiseks kolm tiiru ümber kvartali teha. Seekord oli meie kodu ukse leidmine veel eriti keerukas, sest see toimus läbi parkla ja sinna pidi täpselt ühest õigest teeotsast saama. Sellest mööda sõites (nt vasakul pildil) pidi umbes 8 minutilise ringi tegema, et tagasi samasse kohta jõuda. Sealhulgas pidi ringi jooksul veel ka tollist läbi käima ja maksma. Tänu sellele saime päris paar korda 20+ minutit taksot oodata kuni grabi juht ringi tiirutas.
2019-06-07 (1).jpg
Sissepääs parklast, mis oli ise samuti hiiglaslik labürint. Meie elamutornist kusjuures muud väljapääsu polnudki kui ainult parkla kaudu – see näitab ka kui vähe kõnnitav Kuala Lumpur on.

Meie kodu asus seekord Empire City-s. Tegemist oli vaid mõni aasta tagasi ehitatud massiivse kompleksiga mitmete elamutornidega, megasuure kaubanduskeskusega ning isegi sisejäähalliga. Sellest pidi ilmselgelt saama uus suur keskus ja tõmbepunkt. Midagi läks aga ehitamisel väga nihu ning praeguseks on pooled tornid poolikud ning ülejäänud näevad välja nagu nad oleks juba nõuka ajast siin seisnud. Kaubanduskeskus on umbes 50% ulatuses kummitusmaja ja 50% näiliselt valmis, kuid ilmselt mitte kunagi enam uuesti avatav. Nimelt, nägid erinevat suured kohvikud ja restoranid välja nagu nad võiksid homme uksed avada. Tegelikkused oli nad aga maha kantud. Ainult 1-2 kiirtoidukohta olid veel avatud, 1-2 väikest poodi pidasid vastu ja jäähallis käisid trennid. Muidu majas ringi jalutades oli mahajäetud ja kõhe tunne ning tekkis küsimus, et mis siin nii pekki küll minna sai?!

20190603_083724.jpg
Meie koridor – kuigi maja oli vaid aasta paar tagasi ehitatud, olid seinad juba hallitanud, laed katki, liftid logisesid kohati päris kahtlaselt jms. Koridorid nägid jüll väga nukrad välja, kuid õnneks korter oli seest super.
Kodu.jpg
Meie imeline kodu – hästi ägeda planeeringuga, hästi varustatud (köögi osas), valgusküllane jms. Kuala Lumpurile omaselt ka odav. Vahelduseks oli nädal aega väga mõnna euroopalikus majapidamises elada, süüa teha jms.
20190601_182151.jpg
Malaisiale kohaselt polnud kööki siia tornmajja ette nähtud. Köögi all mõtlen ma siis midagi enamat kui mikrouun. Omanik oli see-eest meile ise induktsioonpliidi organiseerinud ning tulekustuti igaks juhuks kinni plätserdanud. Pliidiga rõdu ette kolimine oli meie initsiatiiv – no nii igaks juhuks.

Täiesti kogemata oli meie majutuse asukoht imelisse kohta sattunud. Standup Comedy klubi, gigantsed kaubanduskeskused restoranide, kino, meelelahutuse ja toidupoodidega ning cowork WorQ (kuhu me tegelikut seekord ei jõudnudki) olid kõik vaid 5 minuti autosõidu kaugusel. Ja keskmine Grabi sõidu hind oli umbes 1-1,3€. Eestis või kus iganes mujal riigis oleks me poodi üldse jala läinud, kuid siin polnud see lihtsalt võimalik.

Kuna me oleme varem Kuala Lumpuris 1-1,5 kuud (Marko vähem, mina rohkem) elanud ning seekord viibisime siin vaid nädala, siis suuri turistitamise tegevusi me endale ette ei võtnud. Esialgsed plaanid olid lihtsalt:

  • sushit süüa – see on Malaisias megaodav ja -hea.
  • kinos käia – lõpuks jätsime selle ära, sest kinos lihtsalt ei olnud midagi, mis väga kutsunud oleks.
  • standup compedyt vaatama minna – kahe aasta tagusest mäletasime, et neil oli siin hea huumor. Lisaks oli ka väike igatsus sellise meelelahutuse järgi.
standup-comedy.jpg
Kõigist kohalolijatest olime me Markoga kõige kaugemalt tulnud ning ühtlasi ainsad korduvkülalised publiku seast. 😀 Põhjus oli tegelikult selles, et enamike kohalike jaoks on tegu riigipühadega ning tervelt nädal aega tähistati samal ajal Ramadani lõppu.
  • shopata puuduolevaid asju, mida Balilt (või vähemalt Canggust) naljalt ei leia – eelkõige tehnikavidinad jm.
  • head Brie juustu süüa – see oli pigem minu soov, sest Marko ei söö jätkuvalt juustu. Minu üllatuseks maksis Brie juust alla 2€ – Eestis oli viimati mälu järgi 3€ või rohkem.
20190601_105912.jpg
Kui juba ostlemiseks läks, siis käisime kodu kõrval ka IKEAs lihapalle söömas.
20190601_105925.jpg
Esimene amps tundus hea, sest kõhud olid tühjad. Pärast kolmandat ampsu saime aru, et tegu on kahjuks ikkagi Malaisia, mitte Rootsi, lihapallidega – veidi liiga kummised ja plastmassised maitsesid need. 😀 Aga odav oli seal jälle küll. Arve oli meil alla 9€ ning selle eest saime ühe tavalise ja ühe suure portsjoni lihapalle, kevadrulli, kaks kaneelisaia ning kaks pakki mahla.

Kui muidu on meie meelestatus pigem suurlinnavastane, sh ka Kuala Lumpurisse me naljaks tagasi ei lähe, siis üks oluline seekordne avastus muutis meid veidi paindlikumaks. Järgmine kord võiks nädalaks tagasi minna küll lihtsalt selleks, et SEDA tegevust veel harrastada.

20190606_112715.jpg
Postituse päisepilt ilmselt veidi reetis juba, millest ma räägin aga this is it! FlowRider! Täiesti kogemata leidsime sellise asja keset kaubanduskeskust! Tund aega poole raja peal vaheldumisi harjutamist – 10€.

Lisaks FlowRiderile oli Utama1 kaubanduskeskuses ka AirRider.

20190606_110012.jpg
2 sõitu AirRideril + 1h Flowrideril – 25€. Kui ma Pariisis seda sama lendamise atraktsiooni nägin (küll teise firma nimega), siis kaks lendu üksi maksis minu arust umbes 60€.
20190606_104523.jpg
AirRideril sai kahjuks lõbutseda ainult Marko, sest ma ei hakanud seal oma sirge seljaga riskima. Esiteks töötajad ise ei soovitanud mul seda teha, teiseks peaks normaalselt lendamiseks ennast kiikhobuna kaardu painutama (mis ei ole minu jaoks võimalik) ning viimaks olin ma varem Koh Taol peakat valesti hüpates alaseljale haiget teinud. Kõike eelnevat arvestades leidsin, et jätan seekord lendamise vahele… lisaks tunduski nendest kahest surfamine mulle rohkem “pean proovima muidu suren” tegevus. Usun, et tegin õigesti, sest Marko kommenteeris pärast, et alaseljale oli lennates pinget tunda küll.
20190606_110007.jpg
Marko lendamist (või õigemini tuule käes laperdamist?) oli väga lõbus vaadata. 😀 Esmalt aitas instruktor Markol õiget positsiooni saavutada.
20190606_110029.jpg
Ning seejärel lasi ta Markol ohutul kõrgusel veidi niisama hõljuda, vajadusel teda vaid õigesse suunda lükates või kinni püüdes.
20190606_110030.jpg
Tundub, et Markole meeldis. Kõige lõpus viis instruktor Marko veel veidi kõrgemale üles ka (järgmine video).

Marko tuli igal juhul torust suure naeratusega ja väga rahulolevalt välja. Tagantjärgi tarkus oli, et tegelikult võinuks vabalt vähemalt 4 lendu võtta – oleks tunnetuse rohkem kätte saanud ja ise kõrgemale lennata võinud. Üks lend kestab vaid 50 sekundit kuni minut, seega ega selle napi ajaga esmakogemusel just väga palju ei jõua.

ootame.jpg
Peale seda oli aga juba FlowRideri kord!! Me siin niisama keset kaubanduskeskus ootame ujumisriietes, et meie tund hakkaks.
20190606_131015.jpg
Esmalt aitas instruktor sind lauaga veevoolu ning hoidis ühest käest kinni. Teise kätte sai nöörijupi, mis lihtsalt sinu taga lainetusega kaasa liikus – see aitas tunnetusele kaasa.
20190606_131018_1.gif
Seejärel anti teise kätte pikk nöör, millega instruktor sind alguses kinni hoidis.
20190606_134607.jpg
Pärast väikeseid juhiseid kuidas üles-alla ja ette-taha liikuda andis instruktor märku, et paigal hoidev nöör lahti lasta ning veidi hiljem ka tagumine tunnetusnöör vabastada.
20190606_132506_1.gif
Markol tuli kohe algusest peale kõik veidi paremini välja nii et tal käis kõigest lahti laskmine veidi kiiremini.
Marko Ollie.jpg
Ta jõudis isegi olliet proovida. 😀 Nagu ta ise ütles, siis niipea kui ta laualt üles hüppas sai ta aru, et nüüd läks küll kõik pekki. 😀
20190606_133612_1.gif
Minu kukkumised olid vähemalt veidi graatsilisemad. :D. Tegelikult sain üksjagu ikkagi ka mina iseseisvalt püsti oldud. 🙂
20190606_132436.jpg
Mulle pakkus nalja, et instruktori juhendamise meetod meenutas mulle filmides/loomaaias nähtud hüljeste treenimist. Ainuke vahe oli, et mulle küll keegi kala ei visanud kui ma käskluse täitmisega hakkama sain. 🙁

Igaljuhul see FlowRider oli lihtsalt megaäge asi ja lihtsalt selle pärast läheks Kuala Lumpurisse tagasi küll. Seda harjutaks ja teeks igapäevaselt niisamagi. Õige surf on muidugi ägedam (ja tunduvalt füüsiliselt koormavam, kuigi tuharalihased andsid järgmine päev veidi tunda küll) aga olles maismaal kinni on FlowRideri näol ka tegu sigavinge spordiga! Samas ütleksin, et see meenutab endast rohkem rulatamist või lumelauda kui surfamist.. noh kui see veevool seal välja arvata.

Päikest!
Kati