Puhkus! Ehk neljakesti Javal – tuhat koske ja mitte-saar

Pärast mägede vallutamist oli meil järgmiseks päevaks planeeritud Tumpak Sewu kosk ja surf ning chill Red Islandil. Tulenevalt eelmise päeva seiklustest ja muudest erinevatest asjaoludest ei läinud küll kõik päris plaanijärgselt, kuid me kohanesime.

0majutuuuuus.jpg
Meie lihtne kuid piisav majutus Tumpak Sewu kandis. Tegemist oligi vist praktiliselt ainsa ööbimiskohaga koskede vahetus läheduses. Muidu sobis selleks üheks ööks meile kõik hästi.. ainult et jälle ei olnud meil sooja vett (nagu ka mägede kandis) ja nüüdseks hakkas selle järgi juba veidi igatsus tekkima.
0 majutus1.jpg
Hotelli restoran/baarilett. Nasi Goreng oli siin väga hea. 🙂

Kuna Java saarel on Baliga võrreldes kell tund aega taga, tõusis seal päike juba 5:30. See tähendas, et kellelgi meist ei olnud eriti probleemi kuuepaiku ärkamisega, 6:30 hommikusöögiga ja pärast seda päeva alustamisega.

01 mina ja marko.jpg
Jalutuskäik kose vaateplatvormile.
1 kosk .jpg
Tumpak Sewu ehk tõlkes tuhanded kosed. Lihtsalt wow – nii võimas ja ilus vaade. Miks see tegelikult aga minu reisigraafikusse läks oli, et kuna kosed asuvad vaateplatvormist madalamal, on seal võimalik jälle veidi turnida ja avastada. Nimelt saab giidiga minna kahtlase väärtusega redelitest, mullatreppidest jms kanjoni põhja ning seal erinevaid koski avastada, koobastes ujuda jms. Alla ronimine peaks võtma ainult 20-40 minutit ehk võrreldes eelmise päeva katsumustega mitte midagi hullu.
vaateplatvorm.jpg
Kahjuks jäid tüdrukud seekord aga kõik vaateplatvormile Markot ootama ning tema tegi ainsana selle 2,5-3 tunnise retke koskede juures. Meie vabandused? Ilme – väänatud jalg ja ei saanud kõndidagi. Krissu – nägi pilti ühest teejupist alla (või pigem nagu logust redelist) ja ei soovinud pärast eilseid katsumusi enam uuesti ennast proovile panna. Mina – oleks täiega tahtnud ronida aga mul olid lihased nii valusad eilsest, et isegi juba väikese kallaku peal kõndides saatsid mind kurvad niutsatused. 😀
Marko pildid 1.jpg
Marko alustas siit oma teed. Läksin sinna nurga peale, mis siit max nähtav punkt on veel järgi, kuid juba see võttis mul aega ja toimus oiete taustal. 😀 Arvestades, et ronides allpool oleks pidanud ennast jälle üksjagu tasakaalustama ja üleval hoidma, oli vist hea mõte seekord rada vahele jätta. Aga tegu on nüüd mu vol 2 Nusa Penida Kelingking ranna emotsioonidega – mind siiani häirib, et ma sinna alla ei jõudnud ronida ja tunnen, et pean sinna kindlasti tagasi minema.
Marko pildid 2.jpg
Kaugemale ma enam ei läinud ja Marko rada kadus ka väga kähku vaateulatusest.

Siinkohal annangi sõna Markole, et ta saaks ise kirjeldada, mis ta seal all koskede juures tegi ja nägi.

Marko:

Enne ronimist olid hirmujutud kose teerajast suured. Ootasin üht katkist, libedat ja järsku ronimist, kus igal kaljuäärel on mägilõvi, kes on valmis mind kohe ära sööma. Reaalsus oli aga natuke teine.

marko pildid reisist.jpg
Kuna turnida mulle meeldib ja rada oli ikka palju lihtsam kui internetis kajastati, siis kaljuservalt koseni ronisime giidiga umbes 20 minutiga. Oleks saanud isegi poole kiiremini, aga pidin tüdrukutele hästi palju pilte tegema, et neid pärast kadedaks teha.

 

Marko 2
Tegemist ei ole lihtsalt ühe suure kosega, vaid umbes kilomeetri raadiuses on mustmiljon eri tüüpi koskesid, kus igaüks on ilusam kui teine. Võrdluseks võib tuua, et kui Balil sõidad ringi ja iga kosk on tunni sõidu kaugusel, siis seal on lihtsalt kõik Bali kosed ühte kohta kokku pandud.
Marko.jpg
Ja nende vahel on väga mitmekesine ja põnev matkarada, kus pead kõndima kärestikes lootes, et vesi sind ära ei kanna, hüppama koskedest vette, ronima üles-alla keset reaalset koske libedatel kividel. 
Marko pildid39
Samal ajal kõndides on vasakul-paremal erinevad minikosed, mis teevad selle matka veel paremaks.

Tore, et tüdrukud mind oodata viitsisid. 🙂 Muud vist siinkohal rohkem öelda ei olegi. Soovitaks ronida küll ja ei tasu ennast internetist ära hirmutada lasta.

20190509_120848.jpg
Olles Marko ära oodatnud ja tema esmamuljetest ülevaate saanud, asusime oma järgmisele 6-7 tunnisele autosõidule. See oli kõige jubedam autosõit üldse ja ma istusin veel nii taga, et ma enamusi ohtlikke olukordi isegi ei näinud. 😀 Marko ütles kohale jõudes et täitsa 3-4 korda oli meil ikka väga kreisid napikad pääsemised avariidest. Ja ühe korra keerasime kokkupõrke vältimiseks teelt välja ka ning tee äär kriipis auto põhja nii, et viimased tund aega tilkus meie auto mingit vedelikku. Pärast kiiret kontrolli bensukas arvas juht aga, et võime edasi sõita küll.

Aga jaa, Java liiklus on ikka megakreisi. Nad teevad mägedes kurvilistel teedel nii palju ja nii rumalaid möödasõite. Olles veidi ikkagi siinse liikluskultuuriga juba harjunud, siis alguses ma nats itsitasin selle pihta, kui Ilme teele ette vaatamise asemel hea meelega oma silmad pigem minu poole suunas. Aga no mingi hetk ei suutnud ma enam ise ka otse meie poole kihutavaid rekkaid külma närviga vaadata. Õnneks jõudsime õhtul ikkagi ilusti kohale, kuid mul on väga hea meel, et ma eesistmel ei istunud ja parimat vaadet kogu sellele hullule teekonnale ei omanud.

2 majutus.jpg
Kuna me jõudsime esimesel õhtul pimedas kohale, viimased pool tundi teest meenutas rohkem nagu hiirte juustu peal sõitmist ning kogu tänav oli inimtühi, tundus esialgu veidi küsitav, et kuhu kapakohilasse ma meid nüüd vedanud olen. Samas, oli majutus vähemalt veidi modernsem, puhtam ning mis kõige parem – duššist tuli sooja vett!
1 tänav.jpg
Päevavalguses nägime, et jah.. koht on küll jätkuvalt inimtühi kuid muidu täitsa korralik ja kena. Inimtühjusele aitas kaasa kaks faktorit – (1) Java saare elanikud on valdavalt moslemid ning neil algas nädal aega tagasi Ramadan, mis tähendab et paljud söögikohad jm ongi päeval suletud (2) turistid lihtsalt ei tea Red Islandist veel midagi ja sinna on küllaltki raske pääseda ka. Balilt tulles on tarvis kas korralik 7h autos eluga riskida või ringiga kahe lennukiga siit 1h kaugusele lennujaama lennata. Mõlemad on päris soodsad kuid ajakulukad variandid.
1 tänav 2.jpg
Meie majutus oli reaalselt 300 meetrit rannast ja kui nüüd aus olla, siis inimtühjus oli pigem selle koha võlu kui valu.
6 sunset surf 5.jpg
Nimest ei tasu ennast eksitada lasta – Red Island ei ole üldse mitte saar, vaid 3km pikk liivarand. Need kaljud vees meenutasid veidi Taid, kuid erinevalt Taist oli seal ka mõnus surfi lainetus.
4 surf.jpg
Kui päeval oli rand täiesti inimtühi, siis õhtul tekkisid mõned päikeseloojangu nautijad ka välja. Seal punase ringi sees pidin väidetavalt mina olema. 😀
5 mid surf
Ilme võttis seekord oma vigastuse tõttu fotograafi ja asjade valvuri rolli. Laupäeval veetsimegi nii päeval kui õhtul päikeseloojangul Krissu ja Markoga aega surfides. Pühapäeval lootsime veel enne kodu poole sõitmist ühe hommikusurfi teha ning ajasime ennast päris vara juba randa.. kuid kahjuks jäime veidi hiljaks ning mõõna tõttu polnud enam vett ega laineid.
3 pre surf .jpg
Surfiseltskond 🙂 Tugeva hoovuse tõttu olime seekord päris kalda lähedal ning lõbutsesime niisama valdavalt valgevahul. Vahelduseks Canggule oli päris tore ja lihtne ja sai harjumatult palju sõita ühe sessiooni jooksul. 😀
6 surnset surf 3.jpg
Päikeseloojangu värvid. Õhtul testisin kogemata ka laua rentija õpetussõnu – tuleb välja, et tasub ikka targemaid kohalikke usaldada. 😀 Nimelt juhendati meid, et vetelpäästja tornist peaks vasakule hoidma, sest paremal on tugev hoovus. Aga no samas paremal olid ka ilusad murdumata lained onju.. Enda arust proovisin korra vaid ühte lainet püüda kui järsku vaatasin ringi ja olin peaaegu ranna teises otsas. 😀 Õnneks tiirutasid mu ümber kaks ilmselgelt palju oskuslikumat kohalikku ja mingit ohtu mul ei olnud, kuid see hoovus oli ikka päris korralik ja ma pidin üksjagu vaeva nägema, et kaldale tagasi jõuda. 😀

Ega Red Islandil muud teha väga polegi kui surfida ja randa nautida. Ümberringi on tegelikult veel mitmed looduspargid, kuid meil olid seekord teised prioriteedid. Selliseks lebomaks pausiks enne koju sõitmist oli Red Island igal juhul ideaalne peatumispaik ning see roosa päikeseloojang küngaste taha oli imeline.

Pühapäeval sõitsime umbes seitse tundi auto, praami ja teise autoga uuesti Canggusse koju ja oligi meie minipuhkus läbi. Kõik (peale Ilme :D) jõudsid tervelt ja ühes tükis koju, hoolimata hullust mägironimisest, logudest treppidest kose juurde, täiesti ajuvabast ja hullust liiklusest ning tugevatest hoovustest.

Päikest!
Kati