Puhkus! Ehk neljakesti Javal – päikesetõus ja vulkaanid

Teadsime Markoga juba aasta alguses, et tahame Indoneesias võtta ühe pikema nädalavahetuse Java saare avastamiseks. Niipea kui selgus, et Krissu (mu õde) ja Ilme (tema sõbranna) meile Balile külla tulevad, otsustasime jõud ja puhkused ühendada. Reisiplaneerija rolli võtsin ma hea meelega endale – nii saab kõik oma maitse järgi organiseerida. 😛

Screenshot 2019-05-15 at 22.19.02.png
Üldine liikumissuund oli Surabaya lennujaamast Canggu poole koju tagasi. Kuigi tegelikud sõiduteekonnad erinesid veidi Mapsi soovitatust, ei ole Google seekord liialdanud arvates, et me oma neljapäevase tripi jooksul ikka väga korralikult palju aega autos veetsime. Teisiti seal lihtsalt väga ei saa.

Laias laastus nägi puhkusepakett välja selline:

  • Kuna Krissu ja Ilme tulid Javale Gili T saarelt ja meie Balilt, siis kohtusime nendega Surabaja lennujaamas.
  • Lennujaamast võttis meid peale esimese tuuri korraldaja, kes järgmised 24h meie eest hoolt kandis. Lisaks meie transportimisele lennujaamast vulkaanide ja järgmisel päeval koskede juurde, organiseerisid nad meile ka päikesetõusu nautimise ja Batoki mäe vallutamise.
  • Neljapäeval ööbisime Tumpak Sewu kandis, et reedel koske külastada. Pärast seda ootas meid järjekordne pikk autosõit Red Islandile.
  • Red Islandil pidime reede õhtust kuni pühapäeva hommikuni surfima ja puhkama eelnevatest aktiivsetest päevades.
  • Pühapäeva esimeses pooles võtsime ette megareisi auto, praami ja teise autoga tagasi koju Canggusse.

Kokku veetsime autos tõesti umbes 18h. Võiks ju arvate, et me oleme nüüd üht-teist Java saarest näinud, kuid oh ei!

Screenshot 2019-05-15 at 22.19.26.png
Kui kõik perspektiivi panna, siis me vaevu puudutasime ühte Java saare nurgakest ainult.

Esimesed 24h puhkust – Kingkong hill, Bromo, Batok

ehk imelised vaated, katkised käed, auklikuks kulutatud õelt laenatud püksid, kaotatud usaldusväärsus reisiplaneerijana ning välja väänatud pahkluu. Aga kõik oli seda väärt ja lihtsalt nii äge!

Kolmapäeva õhtul korjati meid Surabaya lennujaamast peale ja viidi umbes 3h sõidu kaugusele majutusasutusse Bromo Tengger Semeru rahvuspargi ääres. Esmamuljed olid positiivsed – ma ootasin miskipärast mega logu autot ja jubedat majutusasutust. Tegelikult oli kõik väga korralik ja kena.

0 majutus col.jpg
Okei, majutus tundus öösel esialgu veidi kahtlane, sest tundus, et meie toad asusid keldris (läksime parkla tasandilt läbi põranda augu alla). Hiljem päevavalguses nägime, et tegelikult asus kogu ehitis lihtsalt mäe küljel, millest tulenes ka planeeringu eripära.

Kuna meie lennuk veel hilines ka, siis jõudsime majutusse umbes 11-12 vahel öösel. Kuna kell 3:30 pidime järgmine hommik (ma pole tegelikult kindel kas seda saab juba hommikuks nimetada) stardivalmis olema, siis pikka juttu meil õhtul enam ei olnud ning igaüks puges oma tuppa tuttu. Vaid mõned tunnid hiljem panime ennast soojalt riidesse, sõitsime 4WD-ga rahvusparki ning jäime päikesetõusu ootama.

auto.jpg
Meie truu suksu
0 öised vaated.jpg
Mõned öised vaated Kingkong Hilli otsast. Aga no tegelikult ei saanud seal kogu seda ilu kuidagi adekvaatselt pildile panna. Esmalt oli meil päris tükk aega pilkases pimeduses supertähist taevast nautida. Sellele järgnes omakorda kogu imeline päikesetõusu värvide mäng koos pilvede ja mägedega. Nii nii kaunis! Kollaažis on ülemine pilt vaade Surabaya linnale ning ülejäänud kaks rahvuspargile.
kõik koos conver.jpg
Kuna õues oli päris jahe rentisime kohapealt oma pusadele lisaks soojad joped. Kokku veetsime vaateid nautides äkki 2-3h ning väike soojustus kulus ära küll. Ja no tore oli ka kui ei pidanud enda pükse maha istudes mustaks tegema ja sai jope peale istuda.. või noh, oleks me teadnud kuidas päev edasi läheb, poleks sellel vast vahet olnud.
2 parklale vaade.jpg
Meie vaateplatvorm. Vasakul kauguses on näha ka kuhu kõigi autod on pargitud.

Reisi planeerides olin lugenud mitmest kohast, et see tuur on populaarne ka kohalike seas ning vaateplatvorm ja sõit üles on väga rahvastatud. Täiesti teadlikult saigi selle tõttu Bromo pargi tuur planeeritud meil nädala sisse – siis pidavat veidi vähem inimesi olema. Üldiselt olin väga positiivselt üllatunud – jah, me ei olnud vaateplatvormil ainsad, kuid inimesed oli mõnusalt laiali jaotatud ja mingit ebameeldivat ülerahvastatuse tunnet ei tekkinud. Bali Baturi ronimisega, millega seda oma vaimusilmas võrdlesin, ma seda igaljuhul selles mõttes üldse ei kõrvutaks.

1 fotoception0.jpg
Väike fotosessioon – meie giid oli väga valmis meist kõigist igal pool pilte tegema ning teadis täpselt, kus on parim valgustus, värvid ja vaade.

1 fotoception.jpg

1 fotoception2.jpg
Fotoception
1 tüdrukud.jpg
Siin hakkasime esimest korda vaatama, et oot.. kuhu otsa me edasi ronima pidime? Sihiks osutus Batok – all paremal pildil minu taga esimene paistev mägi. See paistis küll päris kõrge ja mitte ronitav välja kuid õnneks leidsime kõik, et proovima peab ja plaanid on juba tehtud.
bromo.jpg
Tegelikult tavapärane reisipakett sisaldab päikesetõusu vaatamist (mida tegime ka meie) ning Bromo vulkaani kraatri äärel kõndimist. Bromo kraater on siin pildil see suur ring, kust keskelt tossu tuleb. Bromo kraatri ääre jalutuskäik tundus mitmete kirjelduste põhjal küllaltki lihtne (st viimane osa läheb üldse inimese ehitatud treppidest), kuid äge (pidi tundma kraatrist õhkavat soojust ja kuulma/tundma laava liikumist). See, et Bromo on aktiivne vulkaan annab tavaliselt tuurile pigem vunki juurde. Aga kahjuks on ta viimase kuu jooksul veidi liiga aktiivseks hakanud, mistõttu on kraatri äärest tehtud 1km suurune turvalisuse ring ning praegusel hetkel sinna turiste ei lasta.

Kuna ainult päikesetõusuks autoga vaateplatvormile sõitmine (ok, 20 minutit sai ronida ka aga see oli ikka väga minimaalne) tundus veidi mage, uurisin ennetavalt teenusepakkujalt, kas saaks ehk kuskile ikkagi ronida või matkata ka. Nii pakutigi meile Bromo kõrval asuvat mäge Batok, kust pidi avalduma hea vaade Bromole. Üllatavalt lihtsasti sai see mõte ka Krissule ja Ilmele maha müüdud.

2 kaljuvaade.jpg

3 plats.jpg
Kogu seda platsi siin mägede keskel kutsutakse nimega Sea of Sand ehk liivameri. Kõrgus oli siin juba üle 2km.
3plats2.jpg
Keset liivamerd on ka väike oaas puude ja templiga.

Igal juhul olles päikesetõusu vaatemängu piisavalt nautinud ja üksjagu muidu ilusaid pilte saanud suundusime autodega tagasi liivamere poole, kust meid meie järgmise väljakutse, Batoki, jalamile visati.

4 üles3.jpg
No ega me palju ei eksinud – ülemäära ronitav see mäekülg just välja ei näinud oma kitsaste ja järskude mäesoontega. Kõrgust oli meil ka juba piisavalt palju, et võhm sai kõigil kiiresti otsa.
4 üles4.jpg
Selline kitsas ja tegelikult päris järsk tee üles. Vahepeal sai kätega ka rohututtidest ennast üles tõmmatud/kaasa aidatud, sest maapind oli valdavalt väga mure muld. Õnneks kell oli veel nii vähe, et päike siia mäe küljele ei paistnud, mis tegi ronimise veidi lihtsamaks.
4 üles1.jpg
Küljepeale igal juhul kukkuda ei tahaks.
4 üles2.jpg
Veidi küll ähkisime ja puhkisime aga üles minek oli lihtne ja kiire ning juba 50 minutiga möödas.
5 meie.jpg
Batoki tipus! Vaadetega Bromo kraatrisse! Mis kõik eriti ägedaks tegi oli, et peale meie polnud seal kedagi! Kuigi hommikune päikesetõusu atraktsioon ei olnud küll ülemäära rahvastatud, siis olla täitsa üksi ainult oma seltskonnaga ja nautida neid vaateid on ikka hoopis teine tera. Ja muidugi annab eelnev väike pingutus sellele kõigele ka hoopis teise emotsiooni juurde. Ainuke küsimus, et … kuidas siit alla saab?

Ja siit algaski meie selle puhkuse kõige emotsiooniderikkam seiklus ehk järgmised põnevad 2,5h mäest alla.

8alla4.jpg
Saime teada, et alla minek toimub mäe teisest küljest. Kui üles tulime mööda sakki, mis oli järsk ja pehme maapinnaga, kuid kõrge rohuga kust kogu aeg kinni hoida, siis alla läksime mööda sakki, kus saki tipp oli reaalselt liiv/muld/kivi segu, mis omavoliliselt murenes ja mööda mõlemaid külgi alla pudenes. Aga alustame algusest – jah, siit samast (pildil) tundub ju hea koht, kust oma teekonda alustada. 😀
8alla2.jpg
Esimene osa teest oli küll küllaltki roheline, kuid lahtise mullaga ja järsk. Samuti polnud just paljut, kust kinni hoida – rohukõrred oleks olnud parimad, kuid valdavalt oli ümber ringi kuivanud taimed ja oksad, mis tihtipeale ootamatult ülejäänud loodusest lahti otsustasid öelda ning nii oma tugipunkti ülesandeid väga hästi just ei täitnud. Minu jaoks oli just see esimene osa kõige keerukam, sest koguaeg oli lihtsalt selline vadumise tunne. Samuti muutus iga rada läbiva inimesega maapind aina lahtisemaks.

Kui nüüd tagasi mõtlen, siis on mul rajast kõige erksamalt meeles üks kõhe koht, kus pidi kätega ennast murupahmakast üleval hoidma ning suurest astmest/kallakust alla astuma. Hakates neljanda inimesena seda kohta läbima, jäin ennast küll kätega kinni hoidma, kuid jalga lihtsalt ei olnud enam kuskile panna. Ja siis ma rippusin seal kahe peotäie rohututi otsas. 😀 Marko võttis igaks juhuks ülevalt mul küünarnukist kinni ja giid tuli alt vastu ning pani jala ette, et ma kuskile ei libiseks. Alles siis sain teed jätkata.

8alla.jpg
Kui ma ülevalt eesootavat rada vaatasin, siis tekkis tunne, et kui me sinna alla kollasele sakile jõuame, on tee juba lauge ja lihtne. No tegelikult päris nii ei olnud. 😀 Rada oli jätkuvalt päris järsk ja kohati istusime reaalselt saki tipus – üks jalg ja käsi ühel pool sakki ja teine teisel pool.. no nii juhuks kui kivi/liiv/saki nurk jälle lahti peaks murenema. See osa rajast oli minu jaoks mugavam, sest ma olin koguaeg neljakäpukil ja sain kätega väga palju toetada ja aidata ning vajadusel pepsi maha panna ja puhata. Kuid see-eest said nii peps kui käed siin ikka päris korralikult vatti.
9armid.jpg
Minu kriime ja sinikaid täis ning valusad käed. Kindad oleks seal täiega abiks olnud. 😀 Ühtlasi, kes oleks osanud arvata, et hommikul enne kella 9t on võimalik päikesepõletus saada? 😀 Igal juhul oli mu nägu ja eriti otsaesine kuni puhkuse lõpuni punane ja väga hell.
9püksid.jpg
Ja Krissult matka jaoks laenatud püksid olid pärast pepsi pealt veidi auklikud. 😀 Õnneks ta väärtustas minu elu rohkem kui retuuse ning seekord jäi peapesu saamata.

Aga igal juhul.. olime juba seal sakkide lõpu osa lähedal (kaugel paistis vähemalt kanjoni moodi asi, kuhu pidime jõudma) kui vahepeal vaatasime, et giid nagu ise ka otsiks kohta, kuhu minna. Ühest kohast juhatas ta meid igal juhul saki pealt maha ja vasakule sakkide vahelisse sügavikku küllaltki järsust kallakust alla.. ja sealt alla minnes astus Ilme kogemata valesti auku ning väänas oma jala päris tõsiselt ja valusalt välja.

Aga mis sa teed? Alla on vaja ju kuidagi saada.. Mis veel parem, giid vist avastas, et oli meid valesse kohta toonud, sest igal juhul vaid paar sammu hiljem ronisime uuesti saki otsa tagasi, et veidi aja pärast teiselt poolt ennast uuesti alla lasta.

8alla5.jpg
Jõudnud saki otsast sakkide vahele, saime lõpuks ka Batoki ja Bromo vahelisse kanjonisse. Kui ülevalt vaadates tundus, et siin on tegu juba lihtsalt lõppu jalutamisega, siis tegelikult olid veel mõned kohad, kust tuli ennast alla upitada. Arvestades, mis meil kõik selja taga oli, oli see osa rajast juba kerge.. meile tervetele inimestele vähemalt. Ilme oli oma valusa jalaga õnneks väga tubli ja vapper. Kuigi teda oli kohati lausa valus vaadata, sai ta ennast ise ikkagi ilusti finišisse. Ma usun, et mina oleks tema asemel kordades rohkem vingunud selles olukorras.
8alla6.jpg
Batoki ja Bromo vahel. Lõpp juba paistab. Nii võimas ja ilusa loodus on siin ikka.
batok.jpg
Hakkama saime! Tolmused, räsitud ja muidu rõvedad nagu me oleme siin. 😀

Lõpuks tagasi auto poole kõndides uurisin giidilt, et mitu korda nädalas ta Batoki otsa ronib ja sain vastuse, mida ma ei oodanud – ainult paar korda aastas. Normaalsed inimesed ei lähe sinna, see on ainult suurtele matka- ja ronimishuvilistele.

Mul on nii hea meel, et ma seda alles tagantjärgi teada sain, sest ma eeldasin, et tegu oli täiesti tavalise turistimatkaga a’la nagu Baturi ronimine Balil. 😀 Alati kui me midagi veidi kreisit teeme või kuskil hullus liikluses oleme, siis ma lohutan ennast sellega, et giid ju teab, mis ta teeb ja käib siin tihti. Aga no tuleb välja, et seekord ei oleks see julgustus pidanud töötama.  Ilmselt me ei arvanudki väga valesti kui kahtlustasime, et äkki giid ka päris ei tea, kuhu minna.

lõpp.jpg
Aga kokkuvõttes oli see nii nii megaäge ronimine ja vinge mälestus. Ma arvan, et mu naeratus räägib enda eest, et ma olin endaga ja reisiga väga rahul ja õnnelik. Marko oli sama rõõmus. Krissu ja Ilme leidsid miskipärast, et nad tulevikus minu plaane nii pimesi ei usalda. 😀
uus lemmik pilt meist.jpg
Ja minu uus lemmik pilt meist Markoga. 🙂 Küll ma teen teda ikka õnnelikuks!

Päikest!
Kati