Külalised! Ehk päev Uluwatus

Mu õde hoiab meil ikka korralikult silma peal ja on jälle siia kanti reisima sattunud, seekord koos sõbrannaga. Esimese remoteworki nädala veetsid nad meie naabruskonnas Canggus, seejärel läksid muud Balit avastama ja nädala lõpus puhkame neljakesti veidi aktiivsemalt Java saarel.

Töörahvapühal otsustasime kolmekesti (mina, Krissu, Ilme) Uluwatut avastama minna. Tundus hea mõte, arvestades, et olen seal veetnud kaks aastat tagasi vaid ühe päeva. Samas väga ei viitsinud midagi selleks päevaks organiseerida, seega leidsin netist lihtsalt kolm randa, mida külastada ning rollu rendi koha Jimbarani kandis. Plaan oli Canggust taksoga Jimbarani sõita, sealt kaks rollerit rentida ja Uluwatut ja kogu lõunapoolt avastada, õhtul päikeseloojangut rannast vaadata ning taksoga koju tagasi tulla.

IMG_20190501_094053.jpg
Jimbarani rand ise meile muljet ei avaldanud. Pilt ei näe küll kehv välja, kuid paremale vaadates oli tegu tegelikult sadamaga ning rannakohvikud ei näinud just eriti kutsuvad välja ja lõhnasid väga tugevalt kala järgi. Tegu ongi vist tegelikult kalarannaga. Igal juhul sai küllaltki kiiresti otsustatud, et päikeseloojanguks peaks mõne muu koha valima. Oleks seda ette teadnud, oleks taksoga pigem kohe kaugemale sõitnud, sest hetkel veetsime alustuseks tund aega ummikutes ja tihedas liikluses esimese ilusa ranna poole alles sõites. PS. Kas ma olen ainus, kellele need pilved siin pildil peaaegu et käega katsutavalt madalal tunduvad?

Kuigi esialgu ei alanud meie rollu rent just eriti edukalt (saime vähem kui 100 meetrit sõita enne kui mõlemad rollerid vajasid välja vahetamist), olid lõppkokkuvõttes rendile andjad väga toredad. Nimelt olid nad väikese lisatasu eest nõus õhtul rolleritele ise tunni aja kaugusele järgi tulema. Meie elu tegi see lihtsamaks, sest saime päikeseloojangut kaunis infinity bassus nautida ja peale seda mugavalt autoga koju loksuda.

Mis meie rolludega juhtus? Krissu ja Ilme omal oli kumm tühi. Minu oma suri esimesel suurel ristmikul aeglustades välja ning keeldus uuesti käivitumast. Pakkusin teeääres istuvatele kohalikele üksjagu nalja kui rollut käe kõrval tagasi rendiasutusse lükkasin. Tuleb välja, et ikka ei tasu oma telefoni Ilmele kaardilugemiseks anda kui see tähendab, et sa jääd üksi teistest maha ilma igasuguse kontaktivõimeta ja teadmiseta, kuhu sõita. 😀 Õnneks tundub, et minust ikkagi hoolitakse – ma ei pidanud liiga kaua ootama, enne kui Krissu ja Ilme minu kadumist märkasid ja otsa ümber pöörasid. Kaardilugejaks jäi jätkuvalt Ilme, kuid võtsin igaks juhuks oma telefoni ikkagi enda kotti.

IMG_20190501_104532.jpg
Siin on alati rollut rentides esimene asi selle numbrimärgist pilti teha, sest kõik rollud näevad täpselt samasugused välja ja kuidagi tuleb enda sõiduk pärast parklast üles leida. Aa, esimest korda peatas meid politsei ka ja ma sain oma lubasid näidata! Juhuu! Okei, tegelikult mitte päris, sest piisas kui nad paari meetri kauguselt nägid, et oma rahvusvaheliste lubade paberilipakat välja hakkasin tõmbama kui nad käega viipasid, et liigu edasi. Aga siiski esimene kord üldse kui keegi mu lube kontrollis. 😛
Suluban.jpg
Esimene ja päeva kõige imelisem rand – Suluban. Minek sinna oli warungide vahelt ja trepist alla ning sealt avanes pooleldi koopast randa sisenemine. Väga äge koht, ilus sinine vesi, ja kauguses ägedad surfarid. Pärast tunnikest rolleri osas kulus väike jahutus ilusti ära.
suluban beach3.jpg
Kaljude vahelt läbi ronides pääses veel teiselegi rannajupile. Sulubani randa googeldades sain enne kasulikke näpunäiteid, et tõusul ja mõõnal tuleks silma peal hoida – kui tõus liiga suureks läheb kaob teerada teise randa ära.
Suluban meie.jpg
Veidi hiljem järgmises rannas arvas üks kohalik, et mina ja Krissu küll sugulased ei ole. 😀 Pigem Ilme ja Krissu võiksid õed olla, sest nad on mõlemad sama pikad. Ma vist seisin siin pildil natuke kõrgemal, sest muidu olen ikkagi Krissu ja Ilme kõrval jupike lühem.
suluban beach1.jpg
Pole paha vaade 🙂

Pärast kehakinnitust oli aeg võtta suund järgmisesse randa – Green Bowl beach. Jälle sai rolludel korraliku pool tundi loksuda ning kohale jõudes avastasime, et koht ise polnud midagi ilusat – isegi vesi ei kutsunud, sest see ei tundunud just superpuhas. Ega mõõna aeg ka randadele just visuaalselt kasuks ei tule.

green bowl.jpg
Ainus pilt Green Bowl beachist.. või õigemini nendest treppidest sinna randa. 😀 Üles tulla oli päris soe.
sunset point.jpg
Täiesti kogemata leitud päikeseloojangu bassu Blue Heaven. Okei, päike loojus küll tegelikult kalju/maja taha aga vaade oli ikka väga ilus. 🙂

Kuigi päev ja seltskond olid väga toredad, siis nüüd seda postitust kirjutades oli tunne, et valdavalt me muud ei teinudki kui sõitsime ringi päev läbi. 😀 Kui kaks aastat tagasi Uluwatu külastusest oli mul sellest kohast väga väike, armas ja romantiline mälestus, siis seekord nägin veidi teist külge.. külge, mis jäi meelde pigem ülerahvastatusega, tohutu liikluse, mega ummikute ning liiga agressiivse müügiga / kerjamisega / hasselemisega. Aga Sulubani rannas on mul väga hea meel, et käisin ja see oli ikka hästi kena. Kes teab, ehk sattusime ülejäänud Uluwatusse lihtsalt valel ajal ja valesse kohta?

Päikest!
Kati