Kust kõik alguse sai? |

Mulle meeldib vahel ägedaid asju meenutada ning tekkis mõte siia jäädvustada ka mõned eredamad mälestused/mõtted Tšiili reisist.. aastal 2016. Tekkis tunne, et need võiksid siia sobida, sest tegu oli minu jaoks kolme nädalaga, mis andsid alguse nii tohutult paljule.

süntar mäeotsas.jpg — *Kui ma veel noor olin ehk 23 & 24 piiripeal.*

Miks Tšiili minu jaoks nii äge oli?

Tegu oli minu esimese reisiga täitsa ise nii kaugele ja teistsugusesse kohta, kuhu lisaks kõigele muule lendasin ma ka üksi kohale. Naljakas on see kui selgelt ma mäletan, kuidas mul 12 tunnisel öö lennul üle ookeani järsku täiesti selgitamatu hirm peale tuli. Mingid tund-paar keerutasin seal mõtteid stiilis et appi-mida-ma-teen-ma-hõljun-ju-kuskil-ookeani-kohal-see-ei-ole-normaalne!!! Ja mõtlesin, et mind ei huvita kuidas ma Eestisse tagasi ja kolme nädala pärast uuesti tööle peaksin minema.. mina rohkem ei lenda ja kõik! Äkki saab laevaga ka koju? Õnneks olid need täiesti ebaratsionaalsed hirmud hommikuks kohale jõudmise ajaks kadunud. 😀
See reis ei olnud tavaline turistipuhkus, kus x nädalat turistikohti läbi joosta või basseini ääres lebotada. Kuna Marko elas seal kokku seitse kuud ja pidi ka osa minu seal veedetud ajast tööd tegema, sisustasin samuti oma Tšiili aega igapäevasemate tegevustega – käisin trennis, lugesin raamatut, õppisin ülikooli asju, tegin tööd jms. Just selline igapäevarutiin ja -elu oli see, miks mulle Tšiilis veedetud aeg niiväga meeldis. Eriti eredalt on meeles, kuidas üks päev Marko kodus tööd tegi ning ma pargis raamatut lugesin ning tundsin, et ma ka nagu elaksin seal.. Ja see oli kuidagi nii tore.

vina del mar katusel.jpg — *Vina del Mari Airbnb katusel grillimas ja kodutoitu tegemas ning raamatuid lugemas. Mõnus idülliline.*

Täiesti 100% olen veendunud, et just tänu eelmisele punktile tekitas Tšiili minus ka esimest korda reisisoovi. Eks ikka unistasin ma ennegi puhkusest soojal maal, kuid mul puudus suur kihk või ambitsioon tohutult reisida. Või samuti, kui Austraalia välja jätta, polnud mul eriti mingeid kohti, kuhu oleks väga minna tahtnud. Küll oli mul üksjagu häid sõpru-tuttavaid, kes hästi palju erinevate organisatsioonide kaudu reisisid, välismaale õppima läksid või kuskile vahetusaastaks käisid. Aga miskipäras ei tundunud see mulle üldse nii ahvatlev. Pärast Tšiilit oli esimene kord kui hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks päris äge ise ka kuskil teistmoodi kohas elada – jah, just elada ja oma igapäevategemisi teha.
Tänu Marko tutvustele ja sellele reisile sain ka oma esimese kaugtööotsa, millega lõpuks kõige muu kõrvalt peaaegu 1,5 aastat tegelesin. Lisaks sain tänu samale ettevõttele valida lõputööteema, mis mulle endale ka täiega huvitav oli. Kõige lõpuks hakkasin veel selle startupi jaoks iseseisvalt digiturundust õppima.. ilma milleta ma isegi ei kujuta ette, mida ma täna teeksin või kus oleksin.

*Pargi tšill Marko sõpradega Santiagos.*

Samuti andis see reis hea aimduse sellest, mida me reisides otsime ja armastame – mägesid, lained, matku, seiklusi, ilusat loodust jms. Ega palju tänaseks muutunud ei ole. 😛

night trekking.jpg — Öö matk mäkke Santiago ääremail. Üks vingematest mälestustest sellel tripil. Mu jalatsid ei olnud ainult kõige paremad ning libisesin üles ronides mitu korda. Jõudsin isegi mõelda, et mida ma teen siin ja kõik sakib?? Aga ülevalt vaade ja üldse kogu see turnimine pühkisid kõik vandumise sõnad mõtetest. 😀 Eks see nii ole siiani – kõik kõige imelisemad asjad vajavad väikest pingutust või hirmudest üle astumist, aga tagasi vaadates ei ole ma seni midagi kahetsema pidanud.

mega lained.jpg — Vina del Mar. Esimest korda elus kui nii suuri laineid nägin. Vaid veidi varem seisin üle kõnnitee ääre seal kivide peal (pilt postituse päises). Väga võimas vaatepilt ja igal juhul ja olime lummatud.

Esimest korda veiniistanduses. Millegipärast ainus, mis sellest ringkäigust mulle meelde jäid olid roosipõõsad viinamarjaistanduste ääres. Nende eesmärk oli oma magusa lõhnaga kõik putukad endale tõmmata. Vähemalt midagi õppisin!

Ja viimaks – Tšiilis veetsin ma enda seni kõige ebareaalsema sünnipäeva üldse. Nimelt käisime Markoga päeval San Cristobal Hill-i otsas ning õhtul tegime eestlastega sõpradele ja tuttavatele ühe korraliku Eesti õhtu.

San Cristóbal Hill.jpg — 24. veebruar San Cristobali mäe otsas – väga suures kontrastis seni veedetud külmade ja talviste sünnipäevadega. Ja no üldse – me oleme Tšiilis, keset suurt Santiago linna mäe otsas.. basseinis! Ebareaalne!

süntari õhtusöök (1).jpg — Sünnipäeva õhtusöök. Me näeme nii noored välja 😀 Muidugi on tegelikult mu viimased kolm sünnipäeva pärast seda ka imelised olnud, kuid Tšiilis oli see lihtsalt esimest korda nii soe ja eksootiline ja uus.

eesti õhtu.jpg — Eesti õhtu Marko juures. Tegime välismaalastele viktoriini Eesti kohta ja pakkusime head ja paremat söögipoolest otse Eestist. Igati tore üritus, mida kordasime veel aasta hiljem uue seltskonnaga Koh Lantal ka.

Vaatasin vanu pilte läbi ja naljakas meenutada, mis meile suurt vaimustust ja esmakordseid emotsioone tekitas.

*Esiteks palmid muidugi. Aga ka kohalik turg, mis oli selline lõhnade ja nägemuste elamus. 😀 Vähemalt sai sealt häid maasikaid ja õhtul oli kodus imeline pannkoogiõhtu.*

veidad hullused.jpg — Kõiksugused veidrad Coca pudelite suurused. Ja banaanid. 😀 Meil oli tollel ajal Markoga mingi suur banaanihullustus ja see oli reaalselt korraks meie banaani kogus kodus. Tõenäoliselt tänu sellele perioodile ei söö ma tänaseks enam väga tihti niisama banaani.. v.a. kui see just smuuti, smuutikausi või pannkoogi sees/peal ei ole.

kollaaž.jpg — *Jäätised, vaated, kohvid ja lihtsalt koos veedetud aeg.*

koolitööd ja kohtingud.jpg — *Koolitööd ja kohtingud 😀 Seitsmeks kuuks Markot vist uuesti ära ei laseks, aga meie Skype kohtinguid ja kõnesid on ikka tore meenutada. 😛 Teistmoodi ja huvitav aeg oli.*

Huvitav on mõtelda.. kui Marko poleks Tšiilis seitse kuud elanud/töötanud ja ma poleks temale külla läinud, siis kus me täna oleksime või mida teeksime üldse? Kreisi.

Päikest!
Kati

Jaga seda: