Mulle meeldib vahel ägedaid asju meenutada ning tekkis mõte siia jäädvustada ka mõned eredamad mälestused/mõtted Tšiili reisist.. aastal 2016. Tekkis tunne, et need võiksid siia sobida, sest tegu oli minu jaoks kolme nädalaga, mis andsid alguse nii tohutult paljule.

Miks Tšiili minu jaoks nii äge oli?
- Tegu oli minu esimese reisiga täitsa ise nii kaugele ja teistsugusesse kohta, kuhu lisaks kõigele muule lendasin ma ka üksi kohale. Naljakas on see kui selgelt ma mäletan, kuidas mul 12 tunnisel öö lennul üle ookeani järsku täiesti selgitamatu hirm peale tuli. Mingid tund-paar keerutasin seal mõtteid stiilis et appi-mida-ma-teen-ma-hõljun-ju-kuskil-ookeani-kohal-see-ei-ole-normaalne!!! Ja mõtlesin, et mind ei huvita kuidas ma Eestisse tagasi ja kolme nädala pärast uuesti tööle peaksin minema.. mina rohkem ei lenda ja kõik! Äkki saab laevaga ka koju? Õnneks olid need täiesti ebaratsionaalsed hirmud hommikuks kohale jõudmise ajaks kadunud. 😀
- See reis ei olnud tavaline turistipuhkus, kus x nädalat turistikohti läbi joosta või basseini ääres lebotada. Kuna Marko elas seal kokku seitse kuud ja pidi ka osa minu seal veedetud ajast tööd tegema, sisustasin samuti oma Tšiili aega igapäevasemate tegevustega – käisin trennis, lugesin raamatut, õppisin ülikooli asju, tegin tööd jms. Just selline igapäevarutiin ja -elu oli see, miks mulle Tšiilis veedetud aeg niiväga meeldis. Eriti eredalt on meeles, kuidas üks päev Marko kodus tööd tegi ning ma pargis raamatut lugesin ning tundsin, et ma ka nagu elaksin seal.. Ja see oli kuidagi nii tore.

- Täiesti 100% olen veendunud, et just tänu eelmisele punktile tekitas Tšiili minus ka esimest korda reisisoovi. Eks ikka unistasin ma ennegi puhkusest soojal maal, kuid mul puudus suur kihk või ambitsioon tohutult reisida. Või samuti, kui Austraalia välja jätta, polnud mul eriti mingeid kohti, kuhu oleks väga minna tahtnud. Küll oli mul üksjagu häid sõpru-tuttavaid, kes hästi palju erinevate organisatsioonide kaudu reisisid, välismaale õppima läksid või kuskile vahetusaastaks käisid. Aga miskipäras ei tundunud see mulle üldse nii ahvatlev. Pärast Tšiilit oli esimene kord kui hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks päris äge ise ka kuskil teistmoodi kohas elada – jah, just elada ja oma igapäevategemisi teha.
- Tänu Marko tutvustele ja sellele reisile sain ka oma esimese kaugtööotsa, millega lõpuks kõige muu kõrvalt peaaegu 1,5 aastat tegelesin. Lisaks sain tänu samale ettevõttele valida lõputööteema, mis mulle endale ka täiega huvitav oli. Kõige lõpuks hakkasin veel selle startupi jaoks iseseisvalt digiturundust õppima.. ilma milleta ma isegi ei kujuta ette, mida ma täna teeksin või kus oleksin.

- Samuti andis see reis hea aimduse sellest, mida me reisides otsime ja armastame – mägesid, lained, matku, seiklusi, ilusat loodust jms. Ega palju tänaseks muutunud ei ole. 😛



- Ja viimaks – Tšiilis veetsin ma enda seni kõige ebareaalsema sünnipäeva üldse. Nimelt käisime Markoga päeval San Cristobal Hill-i otsas ning õhtul tegime eestlastega sõpradele ja tuttavatele ühe korraliku Eesti õhtu.



Vaatasin vanu pilte läbi ja naljakas meenutada, mis meile suurt vaimustust ja esmakordseid emotsioone tekitas.




Huvitav on mõtelda.. kui Marko poleks Tšiilis seitse kuud elanud/töötanud ja ma poleks temale külla läinud, siis kus me täna oleksime või mida teeksime üldse? Kreisi.
Päikest!
Kati