Vau! Lombok.

Lihavõttepühade nädalavahetuse veetsime seekord Markoga Lomboki saarel. Lihtsalt vau! Ma olen küll üksjagu reisinud ja siit-sealt Indoneesiat näinud kuid Lombok suutis mind väga positiivselt üllatada. 

Tampah Marko

Kuna lihavõtted andsid meile ühe pikema nädalavahetuse, otsustasime neljapäeva õhtul Lombokile lennata, seal tööpäeva lõpetada ning alles pühapäeva õhtul tagasi koju Balile tulla. Vähem kui pool tundi kestva lennu edasi-tagasi piletid maksid alla 50€ ning teise sama palju eest saime kolmeks ööks majutuse, kolmeks päevaks rolleri rendi ning lennujaamatranspordid. Söömine ja muud kulud olid saarel naeruväärselt soodsad – näiteks saime 3,6€ eest mõlemad banaanipannkoogid, 2 kohvi ja Coca Cola.

zifa kuta lombok.jpg
Meie mõnus majutus Zifa Lomboki Kutas (mitte sassi ajada Bali Kutaga, mis on väga erinev koht). Bassu oleks küll võinud puhtam olla, kuid muidu oli tuba ja kõik väga nunnu ning hinnas oli ka hommikusöök täitsa olemas. Eriti super oli majutuse asukoht – täpselt üle tee olid mõnusad melused kohvikud, kus õhtul istuda. Samas paiknesime veidi majade vahel nii, et pubide ja tänava lärm toas ei häirinud.

Muidu olid hotelli töötajad hästi armsad ja abivalmid.. ainult rollu rendil oli kerge keelebarjäär. Nimelt tegi töötaja rollerist pilti ja teatas siis tõsise näoga, et kui rollu korras ei ole pärast, siis “you must be punished”. Mina, kelle mõtted läksid kohe Singapuri seadustikule ja kepihoopidele, üritasin selgitada, et “you mean, we will pay?”, mispeale töötaja endale kindlaks jäi, et “you will be punished”. 😀 Võtsime Markoga diili vastu ja õnneks tagastasime rolleri samasugusena nagu selle saime.

Tanjung Aan Beach5.jpg

Hoolimata sellest, et Lombok on populaarne sihtkoht ka turistidele näiteks Java ja muudelt Indoneesia saartelt, on see ikkagi tunduvalt vähem arenenud ja rahvastatud kui näiteks Bali. Täiesti vabalt saab seal keset mägesid, palmi alleesid ja imelisi rannavaateid rolleriga üksi kruiisida, kohates vaid üksikuid vastutulevaid rollereid. Küladest läbi sõites jooksevad tihtipeale lapsed sulle naeratades ja lehvitades järgi ning ka mööduvad täiskasvanud hüüavad valdavalt rõõmsalt tervitusi. Kusjuures, teed on seal imelised ja näevad välja, nagu nad oleksid valmis Tallinna tipptunniks. Reaalsuses võid sa seal ringteel või nelja rajalisel rannateel üksi mistahes pidi sõita.

Kuna liiga suured teed muutuvad ka ühel hetkel igavaks, otsustasime reedel koju sõites Google Mapsilt suvalise ringiga minna. Lõpuks offroadisime hea 45 minutit liivateel, mägedes, üles-alla, läbides väga muust maailmast eemaldatud külasid. Päris pikalt oli ka hirm, et kütus saab otsa ja sinna me jäämegi, sest ilmselgelt ei kohanud me sellel rännakul ühtegi turisti ega ka mitte eriti palju kütusemüüjaid. See oli ka üks väheseid kohti, kus paar korda tundsime, et me pigem ei ole sinna oodatud.. samas aidati ja näidati meile ikkagi abivalmilt suunad kätte. Arusaadav ka – ilmselgelt olid nad suurtest teedest ja turistidest kaugel ning ei soovinud, et turistid nende koduõuesid uudistama tuleksid. Google Mapsilt teed valides ei olnud me aga ise enne sellest aru saanud, kui väikese teega tegelikult tegu on ja poolel teel oli kütusejäägiga suurem lootus kohale kui tagasi jõuda. Lisaks, nagu arvata on, siis offroadimine ise oli Markole juba põnev atraktsioon.

20190419_124301

Mis meile aga kõige suuremat elamust Lombokist jättis ning miks me tagasi läheksime? Nendeks põhjusteks on kaks kõige ilusamat randa, mida ma üldse näinud olen ning muidugi surf. Disclaimer, et pildid ei suuda kunagi tõeselt edastada, kui imeline seal päriselt oli!

Tampah beach4
Esimene rand, kuhu reedel kruiisisime oli Tampah beach ning see võttis lihtsalt sõnatuks. Tegemist oli U tähe kujulise ideaalse türkiissiniselt sügavsinisele sulanduva veega ja äärtest roheliste teletupsumägedega ümbritsetud rannaga. Kaldal vahutasid lained, mis rannas jalutades ootamatult veetaseme puusadeni tõstsid ning kaugel silmapiiril võis näha hiiglasuuri surfilaineid murdumas. Tollel hetkel oli tegu tõesti kõige ideaalsema rannaga, mis ma näinud olen ning mis veelgi parem – terve pika ranna peale oli ehk vaid 10 inimest. Ja kuigi söögi/joogiputkad olid rannas olemas, siis rannatoolidel võis niisama leboda ja mingit aktiivmüüki seal ei tehtud.
Tampah beach3
Lihtsalt imeline paradiis, kus veetsime aega lainetes hüpates, rannal jalutades ning lihtsalt seda imelist vaadet nautides.

Tampah rannast lahkudes oli tunne, et enam paremaks minna ei saa.. aga sai! Mawi rand, kuhu järgmisena suundusime oli hoopis teistmoodi sõnatuks võttev.

Mawi beach2
See vaade lainetele, surfaritele, kõigile nendele kaljudele ja täiendavatele rannajuppidele meie ümber – võiksin seda igavesti vaadata ja ideaalis sõidaksin viimse kui ühe neist liivaribadest rolleriga läbi. Ja need lained siin olid sellel päeval ikka eriti võimsad ja lummavad.
Mawi beach1
Naljakas on see, et olles hiljem paari randa ka mõõna ajal näinud, taipasime kui palju meil vedas, et me eelmainitud kohtadesse just tõusu ajal sattusime. Ilmselt poleks me mõõna tipphetkel sama joovastavaid elamusi saanud.

Surfist ka – kuna soovisin väga lisaks niisama rolluga ringi kruiisimisele ka surfida ja/või mingit uut elamust juurde, siis otsustasime võtta laupäeva hommikuks endale surfikoolituse. Paljudel randadel Lombokis käib surf nii, et selleks tuleb kalapaadiga esmalt lainete juurde sõita tavapäraselt kaldalt paddlemise asemel. Okei, viimane on ka Lombokil võimalik aga sellisel juhul on laineteni jõudmine täitsa omaette katsumus. 😀

Igal juhul, tänu sellele ja üldse visuaalsel hinnangul küllaltki suurtele lainetele, polnud me päris kindlad, kust ja kuhu me surfima peaksime minema. Seega otsustasime koolituse kasuks Sesak Soul surfikooliga. Laupäeva hommikupoolne osutus nii meeli ületavaks, et kordasime sama ka veel pühapäeval.

Tanjung Aan Beach1
Tanjung Aan rand, kus surfisime. Kui mööda vaadata aktiivmüügist ja Lomboki tasemel juba rahvarohkemast rannast, siis on rand ise imeline. Kõigi Bali randadega võrreldes oleks see endiselt inimtühi olnud.

Sõitsime paadiga lineupini ning siis püüdsime Markoga kordamööda laineid. Mõlemal päeval oli vee-aega veidi alla 2h ning kui esimesel päeval saime uuesti pehmed lauad (instruktor tahtis meie taset näha) siis teisel saime 9′ tugevad lauad. Mis meile veidi naljakas tundus oli instruktori liigselt hoolitsemist/muretsemist meie pärast iga kord kui murduvate lainete vahele sattusime. Võrreldes Cangguga olid need lained seal nii pehmed ja sealne pesumasin ei konkureerinud isegi Canggu leebemate päevadega mitte.

Surfi õppimise poolest küll seekord palju juurde ei saanud, sest valdavalt lükkas instruktor meile kordamööda hoogu (meie enda jõust/kiirusest oleks nende lainete püüdmisel ilmselt väheks jäänud), kuid see-eest saime tohutult palju motivatsiooni. Tegu oli minu jaoks kindlasti mu senise surfi kogemuse parimate sõitudega. Need olid lihtsalt nii tohutult pikad! Selgituseks juurde – me just vaatasime Markoga mingit kehva surfi filmi, kus lõpus peaosatäitja oma unistuste lainet püüdis. Rannas vaatajad jõudsid samal ajal kui peategelane seda ühte lainet mööda liikus telgist välja tulla, riidesse panna ja ikka veel sõiduilu nautida. Ja need meie sõidud olid no täpselt nii megapikad! Nii super äge tunne! Ainus probleem oli, et nii pikki sõite tehes tuleb sama tee ka tagasi lineupile aerutada, mis oli paras surm kätele. 😀

Tanjung Aan Beach4
Rand hommikul umbes 6:30. Väike valearvestus ja ootame, et vesi ka randa jõuaks. 😀

Igal juhul oli imeline nädalavahetus ja kui vähegi jõuab läheks nende elupikkade surfi lainete pärast sinna veel tagasi. Samuti oli koju tulles tunne, nagu naaseks kahenädalaselt puhkuselt, kui tegelikult olime ära vaid 3 päeva. 🙂

Päikest!
Kati