Vahepala: täitsa pekki läinud lend

Kui viimased kaks aastat oleme suhteliselt sündmuste vabalt oma lennureise nautinud, siis nüüd saime küll tagant järgi kõik ebaõnnestumised ühe kätte. 😀 Minu stressitase oli laes ja kõik, mis vähegi lennates pekki minna saab.. läks ka.

turkish airlines.jpg

Ajalooline moment..

.. või lihtsalt palju lärmi ja tüütust kliendi kliendile.

Maltalt tagasi koju saamiseks oli meie plaanitud reisiteekond Malta – Istanbul – Singapur – Bali. Kui esialgu pidime selle teekonna ette võtma laupäeval, siis kuna Istanbulis toimus kolimine uude lennujaama, vahetas lennufirma kogu meie reisi päeva varasemaks.

Mul pole kunagi nii stressirohkem lennujaama kogemust olnud kui selle reisi esimene pool. Kõik sai alguse juba lennujaama minekust. Kuna Malta on nii pisike, peaks lennujaama sõit umbes 20 minutit aega võtma. Seega hakkasime taksot kutsuma veidi rohkem kui 2,5h enne lennu väljumist ehk umbes kella viiest. Olgu öeldud, et

  1. ma tungivalt eelistan tavaliselt pigem varem kohal olla kui viimasel hetkel joosta
    ja
  2. lend pidi väljuma 19:35.

Täpselt veidi enne takso kutsuma hakkamist hakkas Maltal vihma kallama. Esialgu naljakana tundunud “ma ei leia taksot :D”, muutus õige pea minu paanikaks – “ma ei leia taksot!!!”.

  • Boltis ei olnud vabu autosid ja kui korra tekkis, siis nad kas ei võtnud meie sõitu vastu või võtsid vastu ja canceldasid kohe.
  • Kohalik eCabs firma ütles, et neil pole üldse võimalik praegu kuskile tulla.
  • Hotelli fuajee poolt kontaktitav taksofirma arvas, et heal juhul umbes poole tunni pärast võiksid nad äkki tulla. Linn pidavat ummikuid täis olema. Selleks hetkeks oli aga kell juba 17:30 ning see oleks tähendanud alles 1,5h enne lennu väljumist sõitma hakkamist… rääkimata veel sellest, mis liiklus meid ees oodata võis.

Kuna alternatiivi ka ei paistnud, lasime hotellil viimase variandi ära tellida, salaja Boltiga edasi mängides. Õnneks saime lõpuks löögile (peale 30+ minutit proovimist) ja jõudsime oma Bolti taksoga lennujaama küllaltki kiiresti. Ma pole vist kunagi nii hilja lennujaama läinud, et jõudsime check-ini järjekorda vaid 30 minutit enne selle sulgemist. Meie ees oli alles alla 10 inimese ootamas, seega tundus, et hullem on selleks päevaks möödas.

Enda üllatuseks seisime me järjekorras umbes 20 minutit ning letti saades anti meile esmakordselt uued juhised – te peate Türgis oma kolmetunnise ümberistumise ajaga lennujaama vahetama. Teie pagas läheb ainult Istanbuli, kus te kolme tunniga..

  • käite immigratsioonist läbi,
  • võtate oma pagasi,
  • istute shuttle bussile,
  • sõidate 35 min kaugusele (Google mapsi andmetel) uude lennujaama,
  • teete uuesti check in-i ja lendate sealt Singapuri.

Kõigest väike detail, mida lennufirma unustas varem pileteid ümber vahetades mainida. Aa.. ja veel, et teil on Türgi viisat vaja. Palun minge müügiletti, kus teid sellega aidatakse ja tulge siis tagasi.

Ja hopsti, stressitase jälle laes, sest eelmainitu tundus päris palju, mida 3h jooksul Türgis saavutada. Müügiletis pärast väikest segadust ja ka ise välisministeeriumi lehelt üle kontrollimist jõudsime järeldusele, et eestlased ikka ei vaja viisat. Kui check-in letti tagasi jõudsime, oli ametlikult lennuni juba vähem kui tund ning lett kinni. Õnneks viimased inimesed, sh ka meid, lasti veel läbi. Jess – esimesele lennule jõudsime, kuid järgmine ümbervahetus tundus kahtlane.

lennupiletid.jpg

Jõudes Istanbuli läbisime küllaltki pika immigratsioonijärjekorra, võtsime oma kohvrid ja jooksime shuttle bussi otsima. Ühtegi suunaviita ei olnud ja lõpuks infoletti küsima minnes öeldi sealt, et lennujaamade vahel eksisteerib ainult taksovariant. Õnneks taipasin küsida, et kus asub Turkish Airlinesi lett ning võtsime suuna sinna. ÕNNEKS! Sest siit võttis kõik juba hoopis positiivsema suuna. Istanbuli Turkish Airlinesi putkast öeldi meile, et meie lend Singapuri on veel viimane vanast lennujaamast väljuv lend – ei mingit bussi ja lennujaama vahetamist!

Huuh, õnneks! Kuid see oleks potentsialaselt võinud lõppeda meie jaoks nii palju tüütumalt kui päriselt mõni shuttle buss oleks eksisteerinud või kui me taksole oleksime istunud. Meil polnud mingit põhjust Maltal saadud infos kahelda (kinnitasime seda juba seal mitu korda üle) ning me oleks lihtsalt otse esimesele transpordivahendile istunud. Ja no sealt tagasi poleks enam ilmselt jõudnud.. palju sa ikka kolme tundi venitad.

Öelda, et ma olin natuke vihane ja väsinud oleks leebe väljendus minu emotsioonide kohta. Aga vähemalt saime edasi sujuvalt ja kiiresti oma pagasi uuesti ära anda, riigist väljuda ja väravasse minna. Kuna tegu oli viimase väljuva lennuga, siis ei olnud lennujaamas enam kuskil järjekordi ka.

20190406_120905
Riiki sisenemise ja väljumise vahel oli päriselt ma arvan alla 45 minuti. Kuna reisisime täpselt kesköö paiku, on templite järgi mulje nagu oleksime Türgis terve päeva veetnud. 

Kuna viimane lennujaama lend on ikka suur teema, oli meie väravasse üles seatud suupistete laud, kohal oli meedia ning vähemalt pool väravas viibivast rahvast olid hoopis tähistavad lennujaamatöötajad. Palju filmiti, tehti reisijatega intervjuusid ja pildistati stjuardessidega. Näha oli, et suur sündmus kohalike uudiste jaoks. Reisijana väsisin ma sellest aga küllaltki kähku ning tahtsin lihtsalt, et mind lennukisse ja minema lastaks – ees oli ikkagi kümnetunnine lend. Kui ignoreerida enne lennukiuste sulgemist lennukist läbi jooksnud ja lehvitada palunud kaamerameest, transpordiameti teadet, et tegu on ajaloolise viimase lennuga ning õues seisvaid inimestesi ja kaameramehi, kes õhku tõusmist jälgisid, oli siit edasi juba kõik normaalne.

peolaud.jpg
Tohutu janu oli meil ka 😀 Aga enne kui sealt laualt mahla lubati võtta pidi veel pool tundi istuma ja piinlema. 😀

Aa, lennukisse tulles anti meile veel ümbrikuga mälestuseks nänni – kivist viimase lennu pilet VIP kirjadega (nüüd on see meil kodus pudeliavajaks muudetud). Päriselt istusime muidugi oma tavalises economy klassis ja ei olnud mingit luksusvärki. 😀

Lõppkokkuvõttes jõudsin ikkagi õigetele lendudele ja plaanikohaselt Balile, seega tundus lõpp hea, kõik hea. Ja me olime Markoga ikkagi osa ajaloost ning tõenäoliselt nüüd kuulsad Türgi televisioonis. Võibolla mina küll maailma kõige õnnetume inimesena lennujaamas lihtsalt.

Aga kogu mu varandus?

Mõtlen küll, et ma ei ole väga materjalist ja saan väheste asjadega hakkama aga no soojas kliimas ikka ühe lennukiriidekomplektiga kaua vastu ei pea.

Tüng – tegelikult ei saanud sellega ka veel meie saaga läbi. Nimelt, suutis Jetstar meie mõlemad ära antavad pagasid ära kaotada! Ja uskuge mind, Balil ja Maltal on väga erinevad kliimad.

20190325_103813.jpg
Täitsime siis lennujaamas kõik vajalikud dokumendid pagasi kohta ära ning ostsime koduteel poest veel esmaseid hädavajalike asju – šampoon jms. Kuna kell oli peaaegu kesköö, lubati lennujaamast, et järgmisel hommikul võetakse meiega ühendust.

Mida aga pühapäeval ei olnud, oli uudised meie asjade kohta. Ise pärides saime lõpuks teada, et punane kott peaks õhtul 22:30 lennuga tulema .. aga Jetstar EI too meile asju hotelli ära, vaid me peame ise neile järgi minema (see info selgus ka alles ise juba mitmendat meili saate ja uurides, et millal meie kotid hotelli jõuavad). Lennujaama, mis on 1h sõidu kaugusel ja kuhu me nähtavasti peame minema kaks korda, sest kohvri asukohast ei teadnud nad siiani mitte midagi. No super!

Asjad olid meil ka seekord nii huvitavalt paigutatud, et punane kott tähendas lihtsalt suurt kotitäit musta pesu, plätusid (vs mul olid ainult papud praegu) ja pesuasju. Aga seal ei olnud mitte midagi, mida kohe selga oleks saanud panna. Kohver oleks aga tähendanud riidevalikut ja bikiine kuid see oleks ka kõik olnud. Soetasime päeval endale veidi veel vajalike asju juurde ning jäime uudiseid ootama.

Kuna mul oli õhtul üksjagu energiat ning ma tõesti tahtsin esmaspäeval lihtsalt töönädalaga alustada ja vähemalt mingeid asju omada, otsustasin, et võin õhtul selle lennujaamatripi veel ette võtta küll. Suva kõik muu aga ma tahan omi asju! Lisaks, kuna leitud oli ainult seljakott, tähendas see, et ma sain tripi ette võtta rollutaksoga. Otsustasin enne starti veel igaks juhuks meilis üle kinnitada, et ma ilma asjata Denpasari ei sõidaks. No tore – sain vastuse, et nad ei saa kinnitada, et mu kott on lennukil ja tulemas enne kui lennuk pole maandunud. Lõpuks tuli see kinnitus alles 45 minutit peale lennuki maandumist ning rollutaksole sain ma ka alles 23:30.

Rolluga läbi linna sõita oli äge, aga ma polnud varem lennujaama rolluparklas käinud – esimese hooga pandi mind maha mingi tunneli juures ja öeldi, et näeme siis veerand tunni pärast. Ee.. kus see lennujaam nüüd on? Leidsin lõpuks õige suuna üles, lennujaamas otse infoletti ja kuskil tagauksest läbi turvakontrolli ja saabuvate inimestega samasse piirkonda. Ja oh seda üllatust – lisaks seljakotile on kohale jõudnud ka kohver. Muidu oleks ju hea meel, aga

  1. rollutakso otsa ma küll seljakoti JA kohvriga ei saa;
  2. meie asjad on piisavalt rasked ja rolluparkla piisavalt kaugel, et sinna ma küll kuidagi ennast ei suuda vedada;
  3. lisaks pole mul lennujaamast väljas internetti, ehk isegi kui ma ennast sinna veaksin, peaksin ennast sama teed pidi uuesti lennujaama tagasi tooma;
  4. kell on juba üks läbi öösel ja ma tahan lihtsalt kojuuuuu!
  5. ahjaa, mul ei ole mu rollutakso tüübi numbrit ka.

Pärast väikest mõttepausi otsustasin lennujaama wifi ja Grab auto kasuks ning palusin lihtsalt juhil kõrvalpõike rolluparklasse teha. Minu üllatuseks oli mu rollujuht seal mind 45 minutit hiljem ikka veel ootamas, hoolimata sellest, et kokkulepe oli 15 minutit. Ühe otsa raha oli ta ka juba tegelikult kätte saanud. Ütlesin talle siis ära, et kahjuks ma ei saa temaga koju sõita ning andsin talle siiski ka teise poole lubatud summast ootamise ja minuga kesköösel nii kaugele tulemise eest. Ise sõitsin aga autoga koju ja pakkisin veel samal õhtul kotid lahti ka. Kui järgmine hommik korralikult sisse magamine välja arvata, siis sain lõpuks ometi normaalselt elama hakata.

Väike võit ka ikkagi lõppu – kuigi esialgu selleks lootust ei antud, lubati peale viisakalt aga ilmselgelt ärritunult kirjutamist isegi teatud summa oma kulutuste (üksikud riideesemed, pesuasjad, takso) eest lennufirma poolt katta. Mitte küll 100% aga päris arvestatav summa. Asi seegi. 🙂 Aga oeh, tavaliselt on meie Balile saabumine ikka tükkmaad sujuvamalt kulgenud.

Aa, ja esimesel päeval suutsin ma lihtsalt püsti seistes laine peale niimoodi ehmatada, et kukkusin pikali ja veel nädal hiljem oli pool kanni üks suur sinikas. 😀 Teretulemast koju!

Päikest!
Katit