Malta – külmaveesuplus, Gozo tuur ja imeline loodus

Allesjäänud Malta tripist veetsime ühe päeva Markoga eritegevusi tehes, ühe koos kogu Teamweeki seltskonnaga ning pool päeva läksime kahekesti loodust otsima. Siin postituses võtangi need viimased muljed kokku ning annan vahelduseks sõna ka Markole.

Veinikoolitus vs sukeldumine

20190403_161551.jpg
Kolmapäeva veetsime Markoga erinevaid asju tehes – mina tegin tööd ja lõpetasin päeva veinikoolitusel, Marko käis sukeldumas. Kuigi meie veinikoolitus oli väga tore ja maitsev, siis siinkohal on Markol ilmselt rohkem rääkida. Annangi ajutiselt sõnajärje talle üle, et ta ise oma Malta sukeldumiskogemust jagada saaks.

Marko:

Kuna Kati oli ikkagi “tööreisil” ja päevad olid tal “tööasjadega” sisustatud, siis pidin seekord üksi (tegelikult divemasteriga kahekesti) sukelduma minema. Sukeldumiskogemust on aegamööda juba natuke tekkinud, mistõttu arvasin, et ega veealla minek väga tavalisest erinev ei saa olema – lihtsalt külmem. Minu hämmastuseks on külmas vähesoolases merevees sukeldumine aga troopilisest sukeldumisest küllalt erinev.

2019-04-03 09.45.53.jpg
Sukeldumiskoht, Kokku sai sellel päeval tehtud kaks sukeldumist.

Alustuseks oli mul juba varustust kõvasti rohkem. Temperatuur oli vees 13 kraadi ja selletõttu oli mul seljas 2 kalipsot (3mm ja 7mm pool-kuiv), sukeldumissaapad, kindad ja sukeldumise mütsike. Võrdluseks, siis senimaani olin sukeldunud min 28 kraadises vees ainult ühe 3mm lühikese kalipsoga. Teise sukeldumise ajal natuke värisesin külmast, aga üldiselt hoidis varustus päris hästi sooja.. kuigi korra kaela vahelt sisse voolanud külm vesi välja arvata.

Teine erinevus kogu selle sukeldumisega oli vette minek. Esimest korda läksin ma vette kaldalt, mitte paadilt. See iseenesest ei olekski midagi erilist, kui tuule suuna tõttu poleks vette mineku kohas olnud sadu või isegi tuhandeid meduuse. Meduusid  nimelt kõrvetavad ja võivad päris ohtlikud olla. Jalga vette pannes oli natuke kõhe küll, kui pistsid selle meduusipuntra vahele. Õnneks kalipsod kaitsesid suuremat osa kehast kõrvetamise eest ja ainuke koht mida jälgima pidi oli katmata näolapike. 

2019-04-03 11.43.40.jpg
Tegu ei ole just superhea pildiga aga mõned meduusid siin on. Tegelikult oli vette mineku kohas neid palju rohkem.

Lisaks sellele oli minu jaoks harjumatu vee all tasakaalu saavutamine. Ma olin senimaani sukeldunud päris soolases vees, kus hapnikuballoon on vees kergelt hõljuv. Vähesoolases vees vajub aga balloon põhja ja tasakaalu hoidmine vajab veidi ümber mõtlemist. Alguses kulus päris jupp aega keerutamist, et aru saada, miks ma sukeldumisega hakkama ei saa.

Viimaks, olid ka veealused vaatamisväärsused varasemast troopikakogemusest erinevad. Värvilisi kalu oli küll üksjagu (pigem väiksemad), aga kõige huvitavam oli ümbrus üldiselt. Vesi oli palju sinisem ja korallide asemel tundus nagu sukelduks kõrge heinaga aasal.

Marko sukeldumas2.jpg
Igal juhul oli tegemist väga põneva kogemusega.

Gozo päevatripp

Neljapäeval oli meil täispikk päevatripipäev Gozo saarele. Meid korjati hotelli juurest peale, viidi sadamasse, sealt läksime praamiga Gozo saarele ning tiirutasime ülejäänud päeva giidide ja Jeepidega mööda saart ringi. Kui Gozo saarele minek toimus väga rahvast täis praamiga, siis tagasitulekuks oli plaanis privaatne väikepaat, millega oleksime lõpuks ikkagi ka Cominot näinud. Kahjuks ei lubanud ilmastikuolud aga väikese paadiga merele minna (paljudel iiveldas juba suurel praamilgi) ning tulime tagasi Maltale sama teed pidi nagu olime sinna läinud.

20190404_103001.jpg
Gozo üleüldiselt sümpatiseeris minule ja Markole isegi rohkem kui Malta. Samas, kuigi giid ütles, et Gozo on vähem asustatud kui Malta, oli ringi sõites ikkagi kõikjal koguaeg mõni maja silmapiiril. Asi võis muidugi olla ka piirkondades, kus me liikusime..
safari.jpg
Pooleks päevaks pidime autokastile katuse tegelikult peale tõmbama, sest vihma sadas ja külm oli. Üllatuslikult olid meil Markoga kõige soojemad riided kaasas/seljas.
20190404_151425.jpg
Siis pidi ümbrusest pilte tegema ja välja piiluma läbi väikese augu ainult 😀
20190404_131604.jpg
Kaljud on Maltal võimsad!
Rand.jpg
Peatus number 1 – Ramla Bay. Ujumisilm just ei olnud aga vesi oli nii ilus ja läbipaistev.
Xlendi.jpg
Peatus nr 2 – imeline Xlendi bay. Siin oleks võinud tegelikult tunde jalutada või lihtsalt lained vaadata. Nii võimas!
3 kust ehitusmaterjali saavad.jpg
Tegime korra peatuse, et vaadata kuidas kogu Malta ehitusmaterjali kiht-kihi haaval kaevandatakse.
IMG_3591.jpeg
Peatus nr 3 ja ühtlasi päeva ägedaim osa – Dwjera bay. Nagu näha, oleme praegu täitsa sisemaal ja suure kaljuga merest eemaldatud.
paadisõit.jpg
Siit saime aga päästevestid selga, istusime paati ja läksime läbi väikese koopa/tunneli merele.
paadiga 2.jpg
Kuna oli üsna tormine päev, siis lained olid ägedad! Vesi oli samuti sügavsinine ja erinevatesse koobastesse saime ka veel sisse sõita. Nägin lõpuks ka kõiki neid hunnikuid meduuse, kellega Marko koos sukeldumas käis. 😛
kirik.jpg
Peatus nr 4 – kirik, kuhu inimesed tulevad imesid paluma. Terve mitu seina oli kirikus täis artikleid ja kirju sellest, kuidas seal palvetamine oli kellegi haigusest päästnud jm maailmaimed.
6 soolaistandus.jpg
Siin küll peatust meil kahjuks ei olnud aga sõitsime korra mööda soolaistandustest. Hullult äge oleks kindlasti olnud seal veidi ka jalutada.
goso reis.jpg
Viimane peatus ja Marko oma valdusi üle vaatamas 😀

Igaljuhul üks väga äge päev ja kindlasti oli lainetes paadisõit meie Malta elamuste top kolmes.

Loodusejahil

Reedel hakkasid inimesed kõik riburadapidi kodupoole tagasi lendama ja nii ka meie – õhtul ootas meid pikk reis Aasiasse. Kuna tegu oli meie jaoks niikuinii pooliku päevaga, otsustasime varajase stardi teha ning enne Medinasse minekut (mida tegid paljud teised lõuna paiku) veidi teisel kaldal jalutada.

20190405_105024.jpg
Esimene sihtkoht, kuhu taksoga läksime oli Blue Grotta. Kuigi me sattusime sinna mingi koolilaste bussiga samal ajal, siis need vaated sealt platvormilt alla olid oi-oi kui imelised!
20190405_105356.jpg
Nii sinine!
20190405_110037.jpg
Ja neid laineid seal kividele peksmas oleksin võinud ma samuti igavesti vaadata.

Tegelikult saab seal väikese raha eest ka paadiga koobastes sõita, mis oleks kndlasti superäge olnud. Kahjuks oli tollel päeval meri eriti tormine, mistõttu paadid ei töötanud. Kui aga keegi sinna satub, siis soovitan soojalt!

20190405_111426.jpg
Me seadsime sammud edasi mööda kaljude äärt ja jalutasime põhjapoole. Väga kaljude äärde tegelikult üldse ei lastud, sest seal oli hästi palju eramaad. Enne sihtkohta otsides ja eeltööd tehes lugesin netist just hoiatust, et eramaadele ei tohiks kippuda. Tundub, et kultuur on veidi erinev võrreldes Koh Taoga – seal öeldi meile, et sa võid praktiliselt inimeste kodust ka läbi käia ja keegi ei pahanda. Tais üks otsetee kontorist kohvikusse läks küll suhteliselt kellegi koduaiast ja peaaegu et majast läbi.

Peale väikest jalutuskäiku jõudsime lõpuks templivaremete muuseumisse.. mis meile üldse huvi ei pakkunud, aga mis oli kaardi järgi täpselt meie matkaradade ees. Lõpuks nuputasime välja, kuidas muuseumi tagant kaljudele pääseda, tänu millele saime lihtsalt nii nii mega ägeda matka osaliseks.

20190405_114940.jpg
Palja silmaga nägi ka kauguses paistvat saart paremini kui selle masinaga. PS. fun fact, et Maltas on üksjagu GoT-i filmitud. Ja igasugu muid filme ja asju ka.
20190405_115951.jpg
Maps.me näitas, et siit läheb rada. Kui ma tavaliselt olen ikka ka suht selline, et lähme ja ronime, siis siin miskipärast pidi Marko mind veidi veenma. Natuke hirmutas mind väike tibutamine, mis võis iga hetk sajuks minna (mis muudaks kivid libedaks) ning see, et me pidime samal päeval ikkagi veel lennukile jõudma.
20190405_120331.jpg
Igati väärt vaade! Need lained ja kaljud seal ümberringi! Ning see, et me olime ainsad inimesed!
20190405_121106.jpg
Ja siin oli nüüd teine koht, kus Marko mind veidi tagant julgustas. 😛 Maps.me näitas jälle, et seal kaugel taga on mingi kohvik ja bussipeatus, kust vajadusel pärast koju saaks. Ning et sinna asulasse läheb mööda kaljuäärt matkarada. Samas, siit vaadates otseselt ühtegi teerada näha ei olnud ning vahepeal oli üksjagu küllaltki kaugeleulatuvaid kaljulõhesid (sh ka siin samas ees ei saanud tegelikult lihtsalt otse üle minna, sest all olid vesi ja kivid).
20190405_121223.jpg
Soov seigelda oli õnneks mõlemal suur ning isegi väike vihm ei heidutanud meid. Seega otsustasime kasvõi natuke edasi minna ja vaadata kuidas rada tundub.
20190405_122449.jpg
Õnneks oli enamus kohtades rohu sees väike sisse tallatud rada ikkagi olemas ning kogu teekord palju käidavam kui ma alguses kartsin. Õudne ei olnudki üldse. Küll aga tohutult kaunis.
20190405_120317.jpg
Kuigi paaris kohas sai ka sellisel lahtisel kallakul edasi liikuda. 
20190405_123224.jpg
Nii roheline ja ootamatult kaunis loodus! Teatud kohtades oli tunda ka, kuidas lained vastu kaljusid peksid ja maa mürises.

20190405_124435.jpg

metsikud pardid.jpg
Meie ja metsikud pardid 😀 ei hakanud neid segama ja läksime ringiga mööda.
20190405_125907.jpg
Lõpp-punkt, kuhu õnnestus isegi takso tellida.

See jalutuskäik oli ootamatult kaunis ja imeline. Ja nii mõnus oli ennast veidi jälle liigutada ja loodusesse saada. 🙂 Tegemist oli kindlasti koos töösessiooniga ja paadisõiduga vaieldamatult top 3 kogemusega Maltal.

Mdina.jpg
Koduteel tegime veel kiire lõunapausi ja tiiru Medinas ning proovisime mu allesjäänud töökaaslasi leida. Pärast seda oli aga minek tagasi hotelli, kohvrite võtt ning lennujaama.

Kogu meie lennusaaga saab seekord täitsa eraldi postituse. Ütleks lihtsalt nii palju, et sekeldusi jagus sinna 24 tunni sisse rohkem kui küll. Praeguseks oleme aga ennast sisse seadnud Balile ning oleme siin superõnnelikud. Aastaga on Canggus palju muutunud, kuid endiselt on tunne nagu oleks lõpuks ometi koju naasenud. 🙂

Päikest!
Kati