Aprilli esimesel nädalal tegime Markoga midagi esmakordset – sõitsime Aasiast üheks nädalaks Euroopasse. See tähendab, et me veetsime umbes kaks päeva lennukites ja lennujaamades selleks, et 5,5 päeva Maltal veeta. Naljatilgad.
Maltale läksime seekord minu töö pärast. Nimelt alustasin jaanuari lõpus uues ettevõttes Teamweek, mis on 100% remote. See tähendab, et kogu meie tiim koosneb üle maailma laiali olevatest kaugtöötajatest. Sellises meeskonnas tuleb kasuks paar korda aastas ka näost näkku kohtumine, et koostööd ja tiimitunnet jätkuvalt tugevana hoida. Nii toimuski meil selle aasta esimene kokkusaamine Maltal, kus nädala eesmärk oli tiimikaaslastega tutvumine ning koos aja veetmine. Pluss ühed olid ka kutsutud, seega ei pidanud ma Markot Aasiasse üksi jätma.
Nädal oli tihedalt sisustatud erinevate turistitegevustega ning mitmete põnevate arutelude ja vestlustega ettevõttest ja sellest, kuidas me asju teeme. Mul on hea meel, et meil on nii avatud ja vinge meeskond, kus on nii palju erinevaid ja huvitavaid inimesi. Igal juhul üliäge nädal ja hästi palju uut sai teada nii tiimikaaslaste kui ka Malta enda kohta.
Maltast
Selle üle, et tiimiürituse sihtkohaks sai Malta, olime Markoga väga õnnelikud. Peale Koh Lantat kui nägime Maltale ajutiselt elama läinud sõprade pilte, olime aeg-ajalt peas keerutanud mõtet isegi sinna kolida. Põhiline takistus on seni olnud surfi puudumine. Pärast nädalat kohapeal oleme ülimalt rahul, et selle riigi ära nägime, kuid ei kujuta ette, et seal kuu või mitu elaksime. Kuigi tegu on päris väikese riigiga (Malta on umbes kolm korda väiksem kui Hiiumaa), siis meie maitse jaoks oli seal liiga palju linna / asustust ning liiga vähe lihtsalt loodust. Ilmselt ainus põhjus sinna naaseda oleks sukeldumine (sellest järgmises postituses).
Lisaks heale bussiliiklusele tuleb Maltal vägagi abiks ka meie enda Bolt/Taxify. Hinnad on igati mõistlikud ka ühelt kaldalt teisele sõitmiseks (mis on siin praktiliselt ühest riigi otsast teise rändamine :D).
Valletta
Puudulik päike ja muutlikud plaanid
Teisipäevaks oli meil plaanitud Comino ja sinise laguuni külastus. Ilm oli küll veidi hall, kuid nagu juba Inglise Kolledžis selgeks sai, siis pole halba ilma, vaid on halb riietus. Seega ega meie alla ei andud.
Kaubikujuht pani meid väidetavas sadamas maha ning oli kadunud nagu niuhti. Hakates aga Comino saarele viivat paati otsima, avastasime ennast suhteliselt kapakohilast ühe väikese piletiputka ja hotelli/restoraniga. Piletiputkast teatati meile küllaltki napisõnaliselt, et täna Comino saarele ei saa. Ei mingit põhjust ega midagi. Ometi olime korralikult eeltööd teinud ja teadsime, et iga poole tunni tagant peaks laevad minema ja kuskilt mujalt me ennetavalt vastupidist signaali saanud polnud.
Lõpuks leidsime, et me oleme üldse vales sadamas, kuid õnneks õigesse oli vaid lühike jalutuskäik. Uues sadamas selgitati meile ilusti lahti, et kuna päikest ei ole, siis ei ole sinine laguun sinine ja Comino laevad ei tööta. Ja me polevat üldse esimesed ega viimased inimesed, kes selle uudise saamiseks saare teise otsa olid sõitnud. Sealjuures.. taevas oli küll hall, kuid veeolud jms oli kõik korras. Veidi tobe, et klientide eest otsustatakse, kas teha tuuri või mitte, sest usun et vähemalt suur osa meist oleks hea meelega Cominot avastama ikkagi läinud. Igal juhul tasub teada kui Maltal turistitada, et halli taevaga sinisesse laguuni ei saa. 🙁
Kuna olime juba saare teise otsa sõitnud, siis otsustasime veidi veel seal ringi vaadata ning läksime Popeye külla.
Tagasi tulles jäime kogemata teistest ja ka bussist natuke maha ning mõtlesime, et mis me ikka 20 minutit passime ja kõnnime hoopis järgmisesse peatusesse. Alles kaks peatust hiljem märkasime, et bussipeatustel on remondisildid ja buss sõidab ajutiselt hoopis ringiga teiselt poolt mäge. Tagasi ju ka enam minna ei tahtnud ning lõpetasime oma seiklused mõned kilomeetrid mäest üles jalutades, et bussiteega taas kohtuda. Vähemalt hakkas väga soe. 😀
Päikest!
Kati