Käisime naabritel külas – Koh Pha-ngan, tulekahju ja lambad

Esialgu kui siia kanti elama mõtlesime tulla, kaalusime Markoga eelkõige Koh Pha-ngani saart. Coworki kandis majutusi vaadates tekkis mulje, et sama raha eest, mis me Koh Taol saame väga ilusa, puhta ja mõnusa kodu, saaksime Koh Pha-nganil vaid väikese hüti. Samuti tundus kogu Koh Tao sukeldumiskultuur atraktiivne ning esmapilgul leidsime Koh Pha-nganil vähem tegvust. Nii osutuski Koh Tao meie valikuks ning kaotasime veidikeseks ajaks igasuguse huvi naabersaarte vastu. Nüüd on see tagasi.

Koh Pha-ngan

Koh Pha-ngani majutus, Baan Manali Resort, nägi küll välja klassikalisem kuid ületas meie ootusi igati oma hubasuse, armsuse, imelise rannavaate ja toiduga.

Collage_Fotor1.jpg
Tuba ja võrkkiik isiklikul verandal.
20190308_144739
Miskipärast oli meie kämpingumajas ka eraldi kraanikausi ja külmikutuba. 😀
20190308_161856.jpg
Tundub, et olen Koh Pha-nganil pildistamisega laisaks muutunud. Tegelikult oli lisaks restorani imelisele vaatele meil ka imeline bassu merevaatega, kenad tulukesed ja katusealused rannal jm. Igal juhul väga nunnu koht oli.

Veidi sai põnevust ka majutusasutuses. Nimelt, olime Markoga mõlemad verandal oma arvutis kui järsku umbes 10 meetri kaugusel üle aia nägime lihtsalt megasuurt tuld kuivade palmipuude all. Sädemed lendasid veel palmipuu lehtedesse ja üldse oli kõik ikka tohutult suur ja elav. Hetkeks olime täitsa veendunud, et kuskilt on metsatulekahju alguse saanud!

Marko jooksis olukorda lähemalt uurima / abi kutsuma ning käskis minul tuppa asju ja eelkõige passe pakkima minna. Õnneks reisime me väga vähese pagasiga, eriti sellisel nädalavahetuse tripil, seega selleks ajaks kui Marko tagasi jõudis oli kogu varustus voodipeal ja peaaegu kokku pakitud. Süda puperdas sees.

Marko naases õnneks rõõmusõnumitega, et arvatud tulekahju juures askeldab siiski ka üks kohalik ning tegu on kontrollitud lõkkeplatsiga. Me teame küll, et kohalikud siin tegelikult õhtuti midagi põlevad aga see paistis esialgu ikka väga kreisi.

20190308_202349.jpg
Pilt tehtud 5-10 minutit hiljem kui lõke juba väike oli ja süda enam adrenaliinist ei tagunud. Alguses ulatusid leegid aga vähemalt suure palmipuu okste alguseni ning sädemed lendasid lehtedesse ja mujalegi. Taustainfoks veel juurde, et Koh Taol pole näiteks nüüdseks üle 1,5 kuu sadanud.

Koh Pha-ngan on võrreldes Koh Taoga 6x suurem. Millegipärast olid meie ootused ja eelarvamused selle saare kohta madalad. Selle ühe päeva jooksul, mis meil oli aega seal ringi vaadata muutusid need kardinaalselt. Mul on kahju ainult, et meil nii piiratud aeg oli, sest Koh Pha-nganil on ikka päris palju pakkuda.

Screenshot 2019-03-16 at 10.32.26.png
Kell 17:30 pidime juba sadamas olema, kuid selle ajani põrutasime oma rolleriga mööda saart ringi. Käisime nii Koh Pha-ngani saarel asuvat Beach Hub coworking kohta piilumas, Wangsai kose juures eestlaste koske otsimas, lambaid paitamas kui ka rannas kookosvett joomas. Eriti saare idakaldale viivad teed on ikka päris päris mägised, kuid õnneks olime rendifirmast saanud vist ühe parima rolleri, millega seni Tais sõitnud oleme. Vedas igal juhul meid ilusti välja küll. 🙂

Alustasime päeva esmalt hommikusöögiga ja Beach Hub coworkingu külastamisega. Kuigi sõpradelt oleme selle kontori kohta head kuulnud, jätsid koduleht ja pildid internetis meile sellest varem pigem nõrga mulje. Kuna tegu oli pühapäevaga, oli seal kohapeal küll umbes vaid üks inimene, aga kontor ise parandas meie silmis oma väärtust tunduvalt. Nägi väga mõnus ja korralik välja ning täitsa tekkis tunne, et tahaks sealt isegi tööd teha.

Kontor nähtud, roller tangitud võtsime suuna põhja – Wangsai kose juurde. Kaardi järgi vähemalt on Koh Pha-nganil tohutult palju koski ja just see osa saare imelisest loodusest on see, mis mind sinna nüüd tagasi tõmbab. Kuna meil oli vaid loetud arv tunde ning soovisime läbi saare veidi sõita ja erinevaid kohti näha, ei jõudnud me ühtegi suuremat matka ette võtta. Kindlasti jäid ka vingemad kosed veel nägemata.

20190310_115958.jpg
Wangsai kosk osutus meie valikuks, sest nädal või nii enne oli elu24-s artikkel, et seal lähedal asub veel lisaks Eesti kosk ehk koht kuhu meie rahvuskaaslased on oma märgi maha jätnud. Tundus sobiv. Praegu on muidugi päris pikalt kuivaperiood olnud, mistõttu just liiga palju vett seal ei olnud. Samuti tuli kohapeal meelde, et eestlaste kose osa asub vist kaljust üleval pool. 100% kindel ei ole, kuid meil jäi see igal juhul leidmata. Plätudega päris sirgest kaljust tundmatu köie abil üles ronima ei hakanud ja paar rada, mida mööda proovisime ülespoole minna.. noh.. selgus ei olnud päriselt rajad.
20190310_121023.jpg
Samas on hea meel, et sinna kose juurde ikkagi läksime – ei olnud seal eriti inimesi ning meile täiega meeldib mööda selliseid kanjoneid ja kive ronida. 🙂
20190310_125208.jpg
Proovisime pärast veel rollu ja maps.me abiga kosele teise nurga alt läheneda, sest need kanjonid ja potentsiaalsed mitmed kosed tundusid ahvatlevad. Leidsime lõpuks mingi teejupi viidaga kose poole ning just siis kui rolleri ära parkisime ja jalutada mõtlesime, jõudsid parklasse kaks tulipunaste, superõnnelike aga poolsurnud nägudega matkajat. Nad ütlesid, et tegemis oli päris pika matkaga alla, mitu korda üle mäe ja läbi džungli ja kuigi see olevat igati seda väärt, siis oma ajanappuses, plätudega ja ilma tilgagi veeta ei tundunud see järsku enam nii hea mõte. Küll aga on tegu nüüd järjekordse kohaga mu listis kuhu ma PEAN tagasi minema.

Kosevallutused tulevikku lükatud sõitsime mööda mägesid põhjakaldale. Lootsime seal väikeses linnas süüa saada kuid ükski koht ei tundunud esmapilgul ahvatlev. Oma üllatuseks aga leidsime sealt päris mitu sukeldumispoodi. Tuleb välja, et ka seal saaks sukelduda.. küll ilmselt veidi vähem ikkagi aga saab.

Järgmiseks ja ilmselt kõige ajuvabamaks sihiks üldse, sai minilammaste farm. Lihtsalt, sest see oli meil teepeal.

mini lambad.jpg
Toitsime lambaid lehtede ja piimaga
20190310_134804.jpg
Väga pehmed ja nunnud lambad olid..
mini sheep farm.jpg
Aga nagu päriselt – kes läheb Tais lambaid vaatama? 😀

Lambad toidetud, oli aeg ka enda kõhtude eest hoolitseda. Leidsime selleks tee äärest ühe kohaliku välimusega restorani. Marko väitis, et ta sai seal parimat karrit üldse, kuid ma päris nii vaimustuses ei olnud. Eelkõige ilmselt selle pärast, et kuigi maitse oli hea, siis iga ampsuga põlesin ma sisemiselt aina rohkem. Ja puhastuskeemiaks ostetud Coca ei tule sellistel juhtudel just palju abiks.

Lõuna parkimine2
Kui ei raatsi rollerist sekundikski kaugeneda, tuleb see ka lõunalaua äärde parkida.

Edasi soovisime idakaldale mõnda rannajuppi piiluma minna. Maps.me näitas päris mitut erinevat teed ja sopikest kuhu minna, kuid otsustasime valida Haad Than Sadet ranna, kus oli tee ääres veel umbes viis koske ära märgitud! Lootus oli mõnda tagasiteel külastada jõuda. Kahjuks jäi aega aga nii napiks, et jõudsime randa, saime rolleril 20 minutit jahtuda lasta ning seejärel pidime ise juba suuna kodupoole võtma.

20190310_161528
Kujutan ette, et siin oleks päris mõnus puhata. Ranna ala oli avar ning kuigi inimesi oli, ei olnud seal üldse ülerahvastatuse tunnet. Samuti jõudsid eelmainitud viis koske parkla kõrvale välja ning lõppesid kivise jõe ja kanjoniga, kus oleks tore seigelda.

Meie üks päev Koh Pha-nganil oli ideaalne väikese eelvaate saamiseks ning eelarvamuste muutmiseks. Kui enne arvasime, et praeguse kahe kuuga suudab see piirkond siin ennast ammendada, siis nüüd oleme täitsa tõsimeeli kaalumas siia tagasi tulemist. Nii palju koski ja ilusat loodust on ikkagi ju veel nägemata!

122 Koh Phangan laevalt.jpg
Me kasutame siin saarte vahel liikumiseks Lomprayah katamaraane. Kogu teenus ja laevad ja kõik on superkorralik aga sadamasüsteem Koh Pha-nganil oli kõige ajuvabam asi üldse. Selleks, et laevale saada, pidime me oma e-piletid nende putkas päris piletite vastu vahetama. Läksime selleks siis sadamasse Lomprayahi putkasse, nagu olime seda varem ka kõigil teistel saartel teinud. Selle peale öeldi, et ei.. see on vale koht. Kõndige kaks minutit linna poole tagasi ja 7/11 juurde teise kontorisse pileteid vahetama. No olgu. Läksime. Aga ei.. 7/11 kõrval öeldi uuesti, et piletite vahetamine toimub üldse kolmandas kontoris, mis asus veel paar minutit sügavamale kesklinna poole ja sadamast kaugemale.. poolel teel juba meie hotelli tagasi. 😀 Vähemalt toodi sealt meid autoga ise sadamasse tagasi.

Päikest!
Kati