Veebruar on kreisi – aastapäev, valentinipäev ja Marko sünnipäev

Veebruar on minu ja Marko jaoks üks kreisi kahe sünnipäeva, aastapäeva ja valentinipäevaga maratontähistamise kuu. Õnneks oleme mõlemad seda meelt, et panustame tähtpäevadel tegevustesse, mida mõlemad naudime. Kingituste kui asjade vahetamine oleks meil keeruline – lisa kohvriraskused tunduvad mõttetud ning ega siin palmisaarel millegi järgi vajadust ei ole ka. Usun, et just tänu sellele on meie veebruar jätkuvalt mõnus ja pingevaba.

10.02 – meie aastapäev

Tähtpäevaks osutus seekord meie esimene täispikk Koh Tao päev.

20190218_111713.jpg
Seitse aastat koos kasvamist ja ikka veel mitte suureks saamist

Seekord veetsime selle päeva lihtsalt mööda saart ringi sõites, avastades ning seitset (!) erinevat kohvikut külastades. Üks kohvik iga koosveedetud aasta eest?

14.02 – valentinipäev

Valentinipäevaks tekkis mõte kaks aastat tagasi Koh Lantal tehtut korrata ning päikesetõusu vaatama minna.

valentinipäev päikesetõus3.jpg
Mõeldud tehtud! 360 vaatega baar oli küll ise kell pool seitse hommikul suletud, kuid õnneks pääsesime vaatetorni sisse. Samuti olid valentinipäeva vaimus juba südamekesed ja roosikesed igale poole valmis sätitud. Võtsimegi oma padjanäod ja kodutehtud arbuusimahlad kaasa ja ootasime.
valentinipäev päikesetõus5.jpg
Tuli välja, et me ei olnud ainuke paarike, kes sellele mõttele tulid ning pidime oma väikest platvormi veel kahe inimesega jagama. 😀
valentinipäev päikesetõus1.jpg
Ja üldse, tegemist oli kõige nõrgema päikesetõusuga, mida me näinud oleme. 😀 Ei mingit värvilist taevast ja korra oli isegi tunne, et ka päikest ennast ei olegi tulemas.
valentinipäev päikesetõus6_Fotor.jpg
Lõpuks andis küll ka päike ennast näole, kuid arvestades kui imelised siin päikeseloojangud on, siis see tõus jäi küll alla igasuguste standardite. 😀
valentinipäev loojang.jpg
Nõrk päikesetõus sai aga hüvitatud imelise päikeseloojangul õhtusöögiga viie meetri kaugusel veepiirist. Siin on üks veidi uhkem restoran Whitening, kus saab lihtsalt eluhead Khao Soi-d – Põhja-Taile omast toitu, millesse ma Chiang Mais armusin.

16.02 – Marko sünnipäev

20190216_101703
Sukelduma!!!

Seda oli aimata, et me esimesel nädalavahetusel kohe sukelduma minna tahame. Kuna ühtlasi sattus see Marko sünnipäevale, jäi minu ülesandeks päev orgunnida ja õige sukeldumispood valida. Tegemist on keerulisema ülesandega kui esmapilgul tunduda võib, sest siin imepisikesel saarel on üle viiekümne sukeldumispoe! Just sukeldumise poolest Koh Tao kuulus ongi ning vähemalt paar aastat tagasi oli Koh Tao maailma üks soodsamaid endiselt häid sukeldumiskohti. Hinnastamine on siin kusjuures kavalalt tehtud – mida rohkem sukeldud, seda soodsamaks läheb. Seega kui juba ühe firmaga alustad, on põhjust nendega ka jätkata.

20190216_101623
Pärast googeldamist, Tripadvisori, Facebooki ja Instagrami läbi kammimist, suutsin välja valida neli poodi ning ühel lõunal läksingi rolleriga neid üksi läbi sõitma. Juhtus nii hästi, et esimene koht võlus mind kohe ära ning osutuski valituks. Siiani oleme väga rahul ja soovitaksin julgelt teistelegi Big Blue Diving Koh Tao sukeldumiskeskust.
20190216_101724.jpg
Esiteks oli müügimees ilmselgelt oma töös väga hea, mõnusa jutuga ja samas mitte pealetükkiv. Teiseks, kui oma varem esinenud kõrvamuresid kurtsin oli ta tohutult proaktiivne, andis tasuta tablette, mida 1 tund enne sukeldumist võtta ning pakkus mulle ka kohe lisalahendusi. Nimelt tegimegi lõpuks nii, et ma läksin divemasteriga kahekesti 10m sügavusele ning alles siis tuli ülejäänud seltskond assistendiga meile järgi. See tegi alla minekut pingevabamaks, sest ma ei pidanud muretsema, et teised mu järgi ootaksid ja oma hapniku raiskaksid. Viimaks meeldis meile ka väga by the book ja korralik organiseeritus ning see, et ühe divemasteriga oli kaasas 4 inimest (mõnes kohas on rohkem).

Big Blue Divingul on iga päev kaks plaanipärast sukeldumisreisi – varahommikune, mille jaoks tuleb kell 6:15 platsis olla ning pärastlõunane, mille kogunemine on alles 12:15. Praeguseks oleme laupäeviti mõlemal korra käinud.

Hommikune esimene sukeldumiskoht on saarest kaugemal, sügavam ja ägedam – see õigustab ka ärkamise kellaaega. Pärastlõunane reis oli jälle tore, sest rahvast oli nii paadis kui vees vähem. Lisaks olime stardi ajaks ennast välja maganud ning kolm tundi tööasju teha saanud.

20190216_063516.jpg
Minekuks valmis sünnipäevalaps. Ärkasime kell 5:20 – kes teeb endale sünnipäeva hommikul vabatahtlikult nii? 😀
20190216_063522.jpg
Varustus välja valitud oli väike paus, et restoranist kohvi võtta ning seejärel minek! Esmalt longboatiga laevani ja seejärel suure laevaga esimesse sukeldumiskohta.
20190216_093418.jpg
Laevas seadsime oma varustuse valmis ning saime ülevaate esimesest sukeldumiskohast. Samuti kordasime üle mõned olulisemad käemärgid ja reeglid.
Collage_Fotor.jpg
Esimene sukeldumispunkt oli Chumphon Pinnacle, mis asus Koh Taost 45 minuti kaugusel. Sellel päeval oli nähtavus kahjuks päris kehv, kuid sukelduda oli ikkagi äge. Täiskuu oli kolme päeva kaugusel ning instruktorid ütlesid, et umbes nädal enne ja pärast ongi tavaliselt vesi sogasem. Varsti peaks kõik juba parem olema, seega saame sinna märtsis tagasi minna. Teine divesite oli Twins, kus oleme nüüdseks juba kaks korda käinud.

Leidsime Markoga mõlemad, et esimesel sukeldumisel läks nii palju mahti inimestel silma peal hoidmisele ja hingamisele, et kalu väga nautida ei jõudnudki. Näiteks korraks oli olukord kus ma enda arust läksin divemasteri järgi kui Marko järsku teisele poole vehkima hakkas ja mind segadusse ajas. Selgus, et olin ennast võõra inimese sappa seadnud.

Minu üllatuseks ei olnud mul Chumphonis kõrvadega praktiliselt üldse probleeme, v.a. korraks kui teisi ootama jäime. Selle üle olin megarõõmus, kuid laeva naastes tundsin, et kõrvad olid ikkagi veidi imelikud/valusad. Leidsin, et jätan igaks juhuks teise sukeldumise vahele ning jään laevale raamatut lugema. Tunduvalt lihtsam oli seda otsust vastu võtta kui on teada, et järgmine nädal saab niikuinii uuesti tulla. Ja esimene alla minek oli nii sujuv, et pigem jätsin sellest päevast endale positiivse kogemuse.

20190216_125406.jpg
Marko minemas teisele ringile.
20190216_093131_Fotor.jpg
Ülimat positiivne on see, et nädal hiljem kui läksime pärastlõunasele sukeldumisele, sain ilma igasuguste probleemideta kaks sukeldumist tehtud! Tunnen ja loodan, et vaikselt lähevad asjad paremuse poole. Lisaks Twinsi taaskülastamisele käisime kohas nimega Junkyard, kus olid inimeste poolt vette paigutatud kujud (naise büst, Sydney Harbour Bridge, wc potid, auto jm). Need kujud on head kohad korallidele kasvamiseks ning kaladele meie eest peitu pugemiseks.

Tavaliselt hingavad naised vähem ning hapniku kulub vee all aeglasemalt. Aga ilmselt kuna ma ikkagi veidi muretsen oma kõrvade pärast jm, siis ma hingan nagu mees. 😀 Või ei, ma hingan rohkem kui keskmine mees. Kui minul oli paagis ainult 70 bar-i õhku alles, siis Markol ja teistel kuttidel oli veel 120. Muidugi kui ma assistendiga varem üles tulin, siis kõige ägedamaid kalu nägid teised just oma sukeldumise lõpus. Järgmiseks korraks olen igal juhul eesmärgiks võtnud oma hingamist maha rahustada.

20190216_103559.jpg
Kuna Markol oli ikkagi sünnipäev, siis sebisin koos sukeldumiskeskuse abiga laevale ka väikese koogi.
20190216_103522.jpg
Plaan oli esilagu see kahe sukeldumise vahel lauluga välja tuua, kuid lõpuks jõudsime selleni alles peale teist sukeldumist. Tuul oli päris tugev, lained suured ja laev loksus ning Markol oli vist esimest korda üldse kahe sukeldumise vahel kerge iiveldus peal. 😀 See tekitas kahtluse, et ehk tasuks koogiga veel veidi oodata.

Sukeldumine tehtud, läksime koju veidikeseks puhkama, pärast rannabaari lugema ning õhtul mängisime minigolfi.

minigolf tegevused.jpg
Siin on lisaülesannetega minigolfirada. Enne iga raja alustamist keerutavad mõlemad endale lisaülesande – lüüa ühel jalal, lüüa teise käega, õigus vastase palli liigutada, karistus- või boonuspunktid jne. Tegi mängu palju põnevamaks!
minigolf loss.jpg
Rajad olid ka päris ägedad – siin tuli näiteks esmalt oma golfipall üles kindlusesse saada ning seejärel torust veel alla kolmandale platsile. Tore õhtupoolik ja kahekesti mängides jääb võit igal juhul peresse. 😀

PS. Megagigaäge! Ma tegin meie teisel sukeldumispäeval oma elu esimese peaka! Ma pole seda kunagi varem suutnud teha ning peale paari väga valusat kõhukat on peakate ees kerge hirm tekkinud. Peale sukeldumist oli aga Marko ja kahe teise sukelduja poolt positiivne peer pressure, mille tulemusel ma sellega lõpuks hakkama sain.

hüppe gif
Julgen väita, et sukeldumislaeval tulid peakad ilusamini välja kui SUP laualt – see ei ole väga stabiilne asi, kust hüpata. 50% minust ootab nüüd järgmist sukeldumist lihtsalt selleks, et ma saaksin veel ja veel ja veel peakaid harjutada!

Päikest!
Kati