Me jõudsime Taisse! Aga enne – London

Kell ei ole isegi veel seitse hommikul, kuid õues paistab päike, kirevad kuked ning kisavad paarilisi otsivad gekod. Meie toa (sääsevõrguga) aken on lahti 24/7 ning selleks, et me täitsa ära ei sulaks, tiirutab laes puhur. Lõpuks ometi viibime jälle meelepärasest kliimas!
Eestist lahkumise ja siia jõudmise vahele mahtus seekord ka Londoni külastus. Just Londoni nädalaga ja õpitud reisitarkustega Tai lennult taasavan oma blogi uuteks soojamaaseiklusteks.

20190201_203527
Enne Eestist lahkumist on meil saanud traditsiooniks viimane õhtusöök sõpradega Peppersackis. Hea seltskond, imeline eestimaine toit ja väike show restorani enda poolt ning tore õhtu on garanteeritud. Vähemalt viimased kolm aastat on see nii olnud. 🙂
2019-02-02 14.30.55.jpg
Laupäeval, 2. veebruaril suundusime üle pika aja kogu oma eluga jälle lennujaama, suunaga Londonisse. Londonis veetsime nädala sõprade juures, kellel ka aasta tagasi külas käisime. Lisaks sõprade nägemisele oli suur missioon minna jõulukingiks saadud etendust vaatama.

London

2019-02-04 09.52.35.jpg
Sõprade külastamisega läks veidi nihu – nimelt sattusid nad ise valdava osa nädalast linnast väljas olema. Küll aga saime seni nende majas koduelu nautida ning tööd teha. Pildil on meie kodukontori setup, kus veetsime suurema osa oma Londoni ajast.
20190203_081633.jpg
Ainsad erandid kui “kontoris” päeva ei veetnud olidki pühapäev ja neljapäevane teater. Pühapäeval lugesime hommikul mõlemad oma “Minu ..” sarja raamatuid ning nautisime head Eesti kohvi ja isetehtud inglise hommikusööki.

20190203_093112_Fotor.jpg

20190206_101200.jpg
Head kohvi saab veel natuke aega nautida, nagu ka häid smuutisid. Nimelt reisime seekord kahe paki Eestist kaasa ostetud kohviga ning omaenda blenderiga. 😀 Viimane siis selleks, et saaks soojal maal müüdavatest värsketest puuviljadest maksimumi võtta ja ka hotellitoas omale hommikusööki teha. Kohvriruumi oli meil ju üle, nii et miks mitte. Pealegi, tahtsime me smuuti blenderit Eestisse jõudmisest alates endale koju kuid mõtlesime koguaeg, et “me ju kohe lähme ära, pole mõtet”. 😀 Muidugi lõpuks detsembris andsime alla ja ikkagi ostsime endale pildil oleva blenderi (parim otsus üldse). Seega oleks veidi narr olnud see nüüd peale 1,5 kuud kasutust koju jätta.
20190203_144105.jpg
Kuna Markoga oleme mõlemad juba ammu põhilised Londoni turismikohad läbi tammunud, siis selleks meil erilist pinget ei olnud. Seega sõitsime pühapäeval lihtsalt rongiga linna, valisime tuttava metroopeatuse ning jalutasime seni kuni tuju oli.
20190203_144135.jpg
Niikuinii jäi mulje, et väga palju oli Londonis remondis hetkel. Pildil näiteks Big Ben, mis ei ole hetkel just suurim vaatamisväärsus.
20190205_120030.jpg
Pärastlõunal tulime koju, sõime imelist ise kokku keeratud salatit ning jõudsime veel veidi asjalikud ka olla.

Nädala (või pigem kuu, aasta?) tipphetk oli aga kindlasti neljapäev, kui kell 14:30 päeval teatrisse Hamiltoni vaatama sõitsime. Tegemist on maailmatuntud ja -kiidetud, USAs juba kaks aastat etendatud stand-up poetry (suusõnaline luule) stiilis etendusega, kus on superpalju head muusikat, sõnu ja tantsu. Minust oli see kuidagi väga mööda läinud ning ma ei teadnud sellest midagi, sh polnud ka ühtegi videot enne etendust näinud (mis oli hea). Marko seevastu oli salaja seda juba tükk aega youtubes fännanud. Kuna ilmselgelt Marko teab mind ja mis mulle meeldib nii hästi, siis saigi Hamiltonist minu parim jõulukink üldse.

20190207_142243.jpg
Hamiltoni piletid on tegelikult hirmkallid ja neid on raske saada. Meil aga vedas, sest saime väga head kohad küllaltki lühikese etteteatamisega.
Collage_Fotor.jpg
Soodne hind tulenes sellest, et võtsime kaks üksikut allesjäänud kohta ning meie vahele jäi üks rida.

Kuidas mulle etendus siis meeldis? T-O-H-U-T-U-L-T P-A-L-J-U! Nagu eespool mainisin, siis ma ei teadnud sellest ette mitte midagi. Me pidime veel enne teatrit kähku sööma minema, kuid kuna võtsime kogemata valed transpordivahendid Londonis, siis jõudsime napilt teatrissegi, rääkimata söögist. Seega ma ei hakka ilustama ja maha istudes oli tuju veidi ära ja kõht tühi. Aga niipea kui esimene lause etendusest öeldud sai oli kõik unustatud – minul naeratus kõrvuni, lummatud showst ja kõiksugu muud mured järgmiseks kolmeks tunniks meeltelt pühitud.

Kui hea see etendus ikka oli? Megahea! Les Misérables hea! Ja kes mind teab, siis see ütleb tohutult palju, sest Les Misérablesit fännan ma juba lapsest peale kui etv-s 10. aastapäeva kontserti lasti ning me kodus selle VHSile salvestasime. Ja Hamilton on esimene show, mida ma julgelt ja rõõmsalt Les Misérablesiga samale pulgale panen. Lihtsalt super! Järgmise paari päeva jooksul kuulasime mõlemad Spotifyst veel vähemalt 3+ korda kogu etenduse läbi. Superrr!

Aa, aga teatris ikka inglased käia ei oska. Ei mingit ilusti riidesse panekut ja saalis süüakse-juuakse vabalt. Seda kõike teadsin ma ette, aga seekord üllatas ka plaksutamise efektiivsus. Ilmselgelt oli kohe plaksutamise alguses kogu saal, sh ka mina, kohe püsti ja plaksutamine oli ülimalt entusiastlik. Silmnähtavalt ei olnud me ainsad kes kogemusega väga rahule jäid. Küll aga anti plaksutamiseks vaid üks võimalus! Kui esimene laine läbi sai, pandi muusika mängima ja inimesed hakkasid kohe saalist lahkuma ja oligi kõik! Mul oli nii naljakas ja tänamatu tunne – ometi nägin just viimase 20 aasta ühte parimat etendust! Ma pole kunagi isegi ühelegi mittemeeldinud showle nii vähe plaksutanud. Aga kiidan seda siis igale poole mujale vähemalt ja kui vähegi võimalik siis soovitan vaatama minna!

20190206_205931.jpg
Panin Marko endaga malet mängima ühel õhtul. 😀 

Viimasel õhtul sõime veel sõpradega, Milo ja Leannega, koos ja jutustasime niisama. Ning siis oligi aeg ennast kokku pakkida ja suund soojale maale võtta. Talveriided jätsime sõpradele, kes olid need nõus postiga Eestisse saatma.

20190207_215550_Fotor.jpg
Hehe, selline tore asi sõpradel kodus 😀

Teel Taisse

Meil olid olemas ka lennupiletid Eestisse tagasi, aga lõpuks ei olnud mõtet ennast enam niimoodi solgutada. Saime Londonist hea hinnaga ja aegadega lennud, millega kujunes meie marsuut järgmiseks:

  • London – Kuala Lumpur 12h, “öölend”
  • Kuala Lumpur – Koh Samui 1,5h lend
  • Koh Samui – Koh Tao 2h praamisõit

Üldiselt sujus ja läks kogu reis megahästi. Polnud liigselt passimist, kõik ooteajad oli täpselt ideaalsed (stiilis, et sõime kõhu täis ja sai suhteliselt sujuvalt ilma ootamata ja samas ka kiirustamata järgmisele lennule). Pagasi kättesaamine, immigratsioon ja autojuhi leidmine käis kõik väga valutult.

20190208_145252.jpg
Ilusad vaated lennukist!
20190208_155545.jpg
Ja vähem ilusad. Ma ei tea mis pilvekihiga päriselt tegu aga esmamulje on, justkui lasuks sellel linnal suur hunnik õhusaastet.

Mille võrra me seekord aga jälle targemaks saime oli see, et öö lennul ja öö lennul on ka vahe. Nimelt kui tavaliselt on öö lend alanud pärastlõunal, siis seekord algas lend u 10:30 hommikul ja kohale jõudsime Kuala Lumpurisse kohaliku aja järgi 7:30 hommikul. See tähendab, et kui lennukis ja õues ümberringi pimedaks läks, oli minu sisemine kell alles 7 õhtul ja segaduses – mis asi see uni on? Ka ei aidanud unetabletid ning minul jäi esimest korda 12h lennul täitsa magamata ning üks öö vahele. Laupäeval järgmisel lennul, praamisõidul ja ka oma saarele kohale jõudes oli nii ajusurnud tunne kui üldse olla saab.

20190209_103714.jpg
Laeva oodates – ainuke passimine, mis meil kogu reisi vältel oli. Samas polnud ka see hullu, sest taustal paistis juba sinine vesi ja üldse hea soe oli olla.
20190209_103748.jpg
Marko kostitas ennast ka kohe esimese kohustusliku kookosega

Positiivne oli, et 2h laevasõitu, mis ma arvasin, et saab olema piinarikas läks minu jaoks superkiiresti – niipea kui maha istusin olin täiesti kustunud ning ärkasin vaid korraks kui oli vahepeatus Koh Pha-ngan saarel. Järgmine kord tegin silmad lahti juba 10 minutit enne Koh Taole jõudmist.

20190209_173440.jpg
Koh Taol registreerisime ennast oma hotelli sisse ja suundusime sööma. Leidsime, et ei peaks oma väsinud konditsioonis rollerijuhiks hakkama. Seega võtsime jalad kõhu alt välja ning läksime tipa-tapa High Bar-i, mida Itaalias kokakooli andnud naine mulle soovitas.
20190209_173509.jpg
Tagasi sinna ei kipu, kuid selleks õhtuks ajas asja ära. Nägime ka oma esimest päikeseloojangut siinpool maakera. Ka ei olnud High Bar kodust liiga kaugel ning kell kaheksa olime juba voodis ja magamas, tänu millele saime ilmselt ka kohe esimese ööga jet lagist lahti.

Järgmine kord juba Koh Tao muljetest, coworkist, majutusest ja kõigest muust soojast.

Päikest!
Kati