Puhkus! Ehk Markoga Marokos – Essaouira & Marrakech

Teisipäeva pärastlõunal pärast hommikust surfi ja viimast Mouja kohvi sõitsime taksoga Essaouirasse. Edasine plaan oli veeta kaks ööd Essaouira surfilaagris ning seejärel kaks viimast ööd Marrakechis suurlinna avastamas.

Mul oli selleks kahetunniseks autoretkeks üks suur soov – näha puu otsas kitsi. Nimelt käis mu töökaaslane aasta alguses Marokos ning kuulsin temalt, et Taghazouti ja Essaouira vahel on kitsed, kes puu otsa hüppavad. Tahtsin ka oma silmaga näha!

kitsed teel puu otsas.jpg
Vedas ja nägin ära! Meie vaatlemispeatus oli küll lühike, sest kitsekarjus tuli meie autojuhiga mölisema, aga vähemalt mina olin õnnelik.

Aa, liiklusest veel, et kuigi valgusfoore me rannikupool väga ei näinud, siis ringteed on siin nii umbes iga 300 meetri tagant. 😀 Sama kehtib ka politseide kohta. Näiteks, Essaouirast Marrakechi sõites möödusime umbes 3st tee ääres patrullivast politseiautost (üks peatas ka meid ning kontrollis ka meie juhi pabereid) ning kahest korralikust politseiputkast/teetakistusest. Sealjuures kogu sõit kestis vaid kolm tundi.

20181002_160243.jpg
Kui ma juba sõitudest räägin, siis kui üldiselt mulle meeldib autoga reisida ja aknast välja unistada, siis Essaouira-Marrakech oli kõige igavam sõit üldse. Ümberringi oli vaid tühermaa, liiv, liivamäed ja veel liiva. Üksikud linnas olid huvitavad aga üldiselt nii igavat sõitu pole mul varem olnud. 😀 Kui enne olin kaalunud, et võiks Marrakechist veel kuskile pooleks päevaks minna, siis pärast Marrakechi sõitu ei tahtnud ma sellest mõttest enam kuulda ka mitte.

Poole sõidu peal tegi juht ka peatuse kuskil kapakohilas ja teatas, et ta sööb seal lõunat. Meil oli Markoga magusaisu ja ostsime endale paki kummikomme ja jäätise. Hindu juures ei olnud ja kui pärast poest väljumist arvutasime, et me maksime nende kahe asja eest just viis eurot! Kui autojuht autos pärast ütles, et nii hea et ta saab seal alati tasuta süüa, siis tekkis väike kahtlus, et ju vist läks see lõunasöök ka meie arvele. 😀

Essaouira

Selleks, et meie Essaouirasse jõudmise emotsioone veidi paremini edasi anda, siis paar sõna ka Essouirast. Võrreldes Taghazoutiga, on tegu tunduvalt suurema linnaga – inimesi elab seal umbes 80 000 ning samuti on seal palju rohkem turiste. Linn asub samuti vee ääres kuid tasasel pinnal. Kesklinn ehk medina (turg) on ülejäänud alast suurte müüridega eraldatud. Medina müüride vahel liiguvad vaid inimesed, kärud ja eeslid – ei mingeid autosid. Sõltuvalt kellast on medinas inimesi väga palju ning käib pidev kauplemine.

müür.jpg
Medina müür. Müüri sees on üks suur labürint kõrgete seinade, kitsaste tänavate ja mitmete kümnete ühesuguste turulettidega.

Telefonis internetti meil Markoga Marokos ei olnud, kuid olime endale offline mapsi surfilaagri asukoha ära märkinud. Kuna takso sai meid vaid linnaväravani viia, pidime sealt edasi tipa-tapa minema.

20181004_090450.jpg
Müüride vahelt sisse astudes ootas meid selline sarnane vaatepilt – nagu oleks keskaega sattunud ja lisaks oli seal lihtsalt nii palju inimesi! See on üks lai peatänav müüride vahel. Sealt pidime me veel minema mööda kitsaid tänavaid, kus mõlemalt poolt meile asju müüa üritati. Tulles ülimalt rahulikust ja tšillist Taghazoutist oli kultuurišokk suur.

Kaasa ei aidanud ka absoluutselt see, et koht kus maps meile hotelli näitas ei eksisteerinud ühtegi majutusasutust. Tegemist oli kitsaste tänavate ristumiskohaga, kus kõik uksed olid turuletid. Esmapilgul tundusid mõned tänavad ka veidi kahtlased.

Nii me siis sagisime mööda kitsaid Essaouira tänavaid ringi, mina oma kohvriga ja Marko seljakotiga. Mõlemad olime veidi kohkunud ja närvilised, sest me ei suutnud oma majutust leida ega teadnud kus me oleme. Keegi kohalik üritas meid aidata ja saatis meid hoopis teises suunas ja lõpuks otsustasime närvide maha rahustamiseks kohvikusse istuda, juua võtta ja wifis loodetavasti surfilaagrilt abi paluda.

20181002_174957.jpg
Megaloft kuhu sattusime oli täiega äge – nii sisustuselt (kohvrid laes ja muud ägedad hipsterkaunistused) kui ka nagu hiljem selgus toidult, mis viis absoluutselt keele alla.

Õnneks saime Whatsappis surfilaagriga ühendust ning poole tunni pärast tuli treener meile vastu ja juhatas meid majutusasutusse. Kuigi neil oli vist oma majutuskoht ka, siis ilmselt kuna me palusime privaattuba, majutati meid vanalinnas eraldi hotellis/Riadis.

riad.jpg
Riad on Maroko stiilis maja, kus maja keskel on selline katuseluuk ja all mingi olemisala. Ma ei oska seda paremini kirjeldada. Igal juhul sealt tuleb valgus. 😀
essa majutus.jpg
Majutus oli täiega kena ja kuna me olime seal niikuinii vaid kaks ööd ja mingit suurt laagrimelu ei otsinud, siis meile sobis. Asukoht oli endiselt medinas ja hästi lähedal kõigile mõnusatele kohtadele.

Kui otsida surilaagrit, siis selleks ma meie Essaouira kogemust ei nimetaks. Küll aga saime me väga personaalselt head surfikoolitust, õppisime kahe päevaga rohkem kui terve eelmise nädalaga ning jäime ka oma majutusega ilusti rahule.

Essaouira aeg mööduski õhtul niisama linna peal jalutades, täispikal päeval umbes 9st 4ni surfimisel ja viimasel hommikul veel poolepäevasel surfil.

20181004_145413.jpg
Tänavakohvikud kodu kõrvaltänavas
e turg.jpg
Medina – täis värvilisi asju, imeilusaid pilte, savinõusid, punutud kotte, vürtse, värsket kraami, saia ja kõike muud. Vasakul üleval on vürtsitornid – nii neid lettides presenteeritaksegi. Hiljem Marrakechis nägin, et tegelikult on seal sees metallist vorm, mis teeb selle torni poole vähem muljetavaldavaks. Teiseks sooviksin tähelepanu juhtida üleval paremal saialetile – just nii lahtiselt ja vabalt saia käsitletaksegi. 😀 Taghazoutis nägime ka kuidas surfilaagrisse saia toodi – rollu tagaistmele oli lahtine ämber seotud ja sealt siis jagati meie hotellile päevakogus saia.
20181002_185829.jpg
Väljaspool linnamüüre on rohkem ruumi
20181002_192756.jpg
Linnamüür – napilt jõudsime sinna enne sulgemist
20181002_191012.jpg
Päikeseloojangud on imelised
udu.jpg
Esimesel surfi päeval oli kogu linn paksu udu sisse mattunud. Vees olles polnud isegi kallast näha – eeldasid kalda suunda vaid selle järgi kuhu poole lained liikusid. Rääkimata siis kaldal vette nägemisest või sõidutee leidmisest, kus auto pargitud oli. Veidi kõhe, aga megaäge oli sellises teadmatuses surfida. Ainult veidi disoriented tunne tekkis vahepeal ja mul oli raskusi ennast õigesti lainele paigutamisega.
surf.jpg
Kui esimesel päeval surfasime samas Essaouira rannas, siis teisel päeval sõitsime pool tundi linnast välja randa (pildil). Päevakava sisaldas 2h koolitust, lõunat (jep, you guessed it – võiku!) ja siis vaba surfi aega. Essaouiras oli vesi kusjuures nii külm, et ma lõpuks ei suutnud puhtalt selle pärast enam vees olla. Teisel päeval täitsime päevakava vaid lõunani, sest seejärel pidime Marrakechi suunduma. 

Surfikoolitus tähendas siin, et olime kolmekesti kõik oma laudadega vees ja koolitaja õpetas laineid lugema ja andis tagasisidet mis vigu me tegime. 🙂 Superhea ja tore treener oli!

surf2.jpg
Mis meile nalja pakkus oli kohaliku restorani hügieen. Selja taga paistab restorani köök, kus süüa valmistatakse. Seal samas köögis kraanikausis ja nende mingi ämbriga loputasime me ennast liivast peale surfi. 😀 Kunagi noorena köögipoolel töötamisest mäletan, et meil ei tohi vist isegi lahtiste jalanõudega köögis olla. Rääkimata siis liivaste surfarite sisse laskmisest.
lõuna.jpg
Teise päeva lõuna oli imeline kohaliku tüüpi omlett! Siin tehaksegi parimaid toite savinõudes.
kiisud.jpg
Marokos on hästi palju kiisusid ja kutsusid. Sealjuures on nad Aasiaga võrreldes sõbralikumad.

Marrakech

Marrakechis oli vast jälle kõige suurem elamus sinna saabumine. Samamoodi nagu Essaouiras ööbisime medinas ning seekord oli majutusasutust otsides ümberringi veelgi enam inimesi ning müük veelgi agressiivsem.

20181005_131609.jpg
Üks laiemaid medina tänavaid inimtühjemal hetkel. Tüüpilisemad on sellest 2x kitsamad ja samamoodi mõlemalt poolt poode ja lette täis. Ja inimesi. Kõndisime mööda erinevaid labürinditänavaid ja teadsime, et kuskil peaks meie majutus olema aga no vot ei olnud. Koputasime lähedal asuva Riadi uksele ja küsisime ning nad saatsid meid kõrvaltänavasse.
Marrakech kõrvaltänav.jpg
Kui peatänavad olid inimesi täis, siis kõrvaltänav oli tühi. Veidi olin kuulnud ka mingite skeemitamiste kohta kuidas turiste kõrvaltänavatesse viikase röövimise eesmärgil, seega seekord olin mina see kergelt närvilisem pool. Läksime esmalt mööda esimest tänavat (1. pilt) lõpuni ja pöörasime ümber nurga. Ristuval tänaval tuli meie juurde mingi noor kutt kes muidu trepil istus ja sogas midagi, et olge ettevaatlikud – mingid tüübid jälitasid teid. Kuhu te minna tahate? No ma hakkasin kohe pablama ja mõtlesin et raudselt haarab mu telefoni käest ja pistab jooksu. Õnneks ei pistnud, aga ütles, et me tema järgi läheksime ja juhatas meid veelgi sügavamasse müüride vahele (2. pilt). Sealt veel ümber nurga (3. pilt) ja tänava lõpus koputas ta ühele uksele, kust meid sisse kutsus. Seal oli veel omakorda 5 meetrit kitsast pimedat koridori enne viimast ust. Öelda, et ma olin kergelt paanikas on vähe. 😀 Ütlesin Markole juba eesti keeles, et ära mine talle järgi.

Võiks küll inimesi veidi usaldada rohkem aga ümber ei olnud kedagi, me olime kogu oma varandusega kuskil kõrvaltänavas, pimedas ja läksime veel vabatahtlikult aina sügavamale labürinti. Ma arvan, et mu kabuhirm oli andestatav.

Lõpuks tuli uksele üks vana mees ja selgus, et seal päriselt oligi meie hotell – polnud põhjust muretsemiseks. Küll aga hakkas meie lahke giid abi eest raha nõudma. Andsin algselt 40 dirhemit ehk umbes 4 eurot kuid talle ei piisanud. Andsin 20 dirhemit juurde (kokku u. 6 eurot) ja ikka hakkas väga pealetükkivalt juurde nõudma. Kuna rohkem ma anda ei tahtnud, siis õnneks mingi hetk astus Riadi omanik vahele, surus abilise kätt ja saatis ta minema.

Marrakech majutus.jpg
Majutusasutus ise oli väga kena. Jälle Riad ja seekord toa ainsad aknad olidki sissepoole, kust laest päevavalgust tuli.
20181004_201331.jpg
Ainus superkahtlane asi oli vannitoa uks… või selle puudumine ja asendamine läbipaistvate kardinatega. Pilt on tehtud otse voodist.

Saime ennast ilusti sisse seada, tervitusteed juua ja maha rahuneda. Kuna õues oli juba kottpime, käisime veel ainult läheduses õhtusöögil ja seejärel jäime koju puhkama.

Marrakech tee.jpg
Teed juuakse siin superpalju ja igal pool. Meile õpetati, et teed tuleb valada kõrgelt – siis ta läheb vahtu ning kui kõrbeliiv peaks vahepeal tee sisse lendama, siis vahuga on seda võimalik kõrvale puhuda. Kaval nipp.
20181005_153121.jpg
Kana-köögivilja tajine – kohalik kaua küpsetatud toit (eelkõige süüakse seda sisemaal), mida valmistatakse savinõudes. Maitse – imeline!

Oma ühel täispikal Marrakechi päeval käisime lihtsalt mööda medinat ja ka väljaspool müüre parkides, mošeedes ja paleedes ringi. Ühest päevast avastamisest meile täitsa piisas, sest kogu müügi internsiivsus ja rahvamassid ei olnud päris meie teetassike. Huvitav ära näha ja avastada, kuid kauem poleks seal olla tahtnudki.

20181005_155938.jpg
Taj’in Darna – hästi hea tajine söögikoht. Aknast paistab põhiplats, mis muutub õhtuti täielikuks toiduputkade ja melu keskuseks. Ühtlasi leiab sealt nii ahve kui ka madusid, kes vilepilli saatel tantsivad.
Marrakech punased majad.jpg
Kui rannaäärsed linnad olid valdavalt valgete majadega ja heledad, siis Marrakech oli üleni punane ja liivapruun. Kuumust ja lauspäikest oli ka siin rohkem.
Marrakech pargid.jpg
Ilusad pargid aga veidi kohatud kui ümberringi valitsevat kuivust vaadata.
Marrakech villa.jpg
Bahia palees otsustasime piletiraha maksta ja sisse jalutama minna. Hästi äge ja ilus oli. Samas ma miskipärast enne arvasin, et kogu Maroko on täis mosaiiki kuid väljaspool paleesid seda väga ei näinudki. See palee oli aga tõesti vinge.
Marrakech pood.jpg
Me ei ole üldse nänni ostjad, seega müügilettidele pidevalt korvi andmine oli küllaltki kurnav. Küll oli igal pool aga palju huvitavaid vürtse ja värve. Kuigi ma midagi väga osta ikka ei tahtnud, huvitas mind, millega tegu on. Lõpuks võtsime julguse kokku ja astusime ühte väiksesse ja inimtühja poodi väljaspool medinat sisse. Meil vedas, sest sattusime müüja peale, kes ei olnud üldse pealetükkiv, näitas ja selgitas meile ilusti kõik erinevad huvitavad tooted, vürtsid, teed ja segud lahti ning jäi rahule kui soetasime vaid ühe vürtsipaki ja tee, mis ravib meid kõigest terveks. PS. Pildil all vasakul need savikaaned on tegelikult looduslikud huulepulgad.

Ja see oligi kogu puhkusereis. Tagasi jõudsime laupäeva õhtul nii, et pühapäev oli veel aega puhkusest puhata. See kulus ilusti ära, sest mul on tunne, et mul on siiani jet lag. Kui enne puhkust olin hommikuinimene, siis nüüd on ärkamine nii raske. Aga ma loodan, et saan selle varsti jälle korda. Järgmiste reisideni!

Päikest!
Kati