Pilguheit Dublini ellu

Üleliigselt me oma Dublini nädalal ei turistitanud, sest tegime mõlemad tööd ning samuti oli minu jalutamisvõime piiratud. Küll aga sai veidi ikkagi niisama ümbrusega tutvutud ja mingid esmased tähelepanekud Dublini kohta tehtud.

Ma teadsin juba ette, et Dublinis on vihmane ja väga muutlik ilm ning peaks kandma riiete kihte, mida on lihtne lisada ja ära võtta. Mentaalselt olin ma ennast ka külmemaks ilmaks valmistanud. Viimastel päevadel enne Eestist lahkumist küsis aga nii mitu inimest minult “aa Dublin, seal on soojem onju?” et ma hakkasin päriselt Dublini külmuses kahtlema. Kuna seekord jäi pakkimine küllaltki viimasele minutile, siis tulemuseks oli, et pakkisin kaasa vaid ühe õhukese kampsuni ja oma õhukese jope. Kohapeal suundusime juba teisel päeval mulle sooja salli otsima.

20180908_145859.jpg
Ma olen reisimise ja planeerimise suhtes ikka palju paindlikumaks muutunud. Kui aastaid tagasi oleks ma nädalaseks reisiks juba nädal aega varem pakkimisnimekirja koostama hakanud (mind you, hästi organiseeritud pakkimisnimekirja eraldi tulpadega pluusidele, pükstele, pesuasjadele, muudele asjadele), siis seekord alustasin pakkimisega tund enne kodust väljumist. Pildil on Marko oma priority Q-s. 😛

Dublinisse jõudsime laupäeva õhtupoole, suundusime bussiga otse hotelli ja seejärel tegime linnapeal esimese jalutuskäigu ja Marko esimese Guinnessi. Esmamuljed? Tunne oli, nagu viibiksime Londonis või üldse mitte välismaal, sest kõik tundus nii lihtne ja tavaline. Tore on ikka kui kõik inglise keelt räägivad. Samas ma pole vist varem nii palju erinevaid aktsente kuulnud kui selle nädala jooksul. Kakskeelseid silte ja nii palju iiri keelt ma ka ei osanud oodata. Iiri keel kõlab ikka täitsa ulme mu jaoks.

peak.jpg
Ilm oli nagu oodatud – hall ja jahe kuid samas vahepeal jalutamiseks mõnus. Kohati ka külm ja niiske. 😀 Nädala lõpuks igal juhul igatsesime juba Eesti kliimat.
20180910_081611.jpg
Olgu õue ilm, mis see on, aga kohvikutes, hotellis jm siseruumides oli valdavalt samuti jahe. Kohalikud hullud tegid näo nagu kõik oleks lihtalt ok ja käisid t-särgiga ringi. Samas kui mina istusin näiteks hotelli fuajees esimesel päeval ja tegin tööd kampsuni ja kahe salliga. 😀 Ülejäänud päevadeks suutsin ühest sallist loobuda aga kõik muu jäi selga.
20180908_190859.jpg
Ööbisime kapselmajutuses – Jacobs Inn. Seekord kuna broneerisime reisid eraldi, siis olid meil ka majutus eraldi – st minu kapsel oli all ja Marko oma kõrval üleval. Dublinis on majutus päris kallis ja võrreldes kõigi muude hindadega saime siia hotelli väga soodsa diili. Mulle kapselmajutused meeldivad ning samuti olid seal ühisalad mõnusalt suured ning internet okei, et sai vabalt tööd teha. Küll aga võrreldes nt Singapuri või Austraalia kogemusega, siis sealsed kapselmajutuskohad tundusid puhtamad (eriti köögi ala) ja külalislahkemad.
20180908_190848.jpg
Üheinimesekapslid. Esimesel öösel hiilis Marko küll kaissu mulle kuid edaspidi viskasin ta välja :D. Liiga kitsas oli ja ma ei saanud magada.
the church bar.jpg
Marko esimene õigesti valatud Guinness kirikus, mis on tehtud ümber baariks. Ootused sellest pubist olid interneti põhjal suuremad kuid melu oli samas ikka mõnus. Üldine tähelepanek iirlastest ka hiljem kogu reisi vältel – nad on väga valjud. 😀
comedy.jpg
Teine tähelepanek oli, et pubid on seal ikka iga päev inimesi paksult täis. Näiteks käisime esmaspäeva õhtul stand-up komöödiat vaatamas ning olime väga üllatunud kui palju rahvast linnapeal ja erinevates pubides oli. PS. Stand-upiga sai veel sellist nalja, et magasime selle peaaegu maha. Flaiku peal oli kirja, et show toimub allkorruse baaris ja kui me baari sisenesime, siis nägime et ülesse läheb ka veel trepp ja saal, seega eeldasime et me juba olemegi all korrusel. Alles kümme minutit peale show algust hakkasime kahtlema, et mis värk on ja küsisime teenindajalt, mispeale meie silmad avati ja meid päriselt trepist alla, alla korrusele saadeti. 😀
prügi.jpg
Üks asi, mis kohe esimesel õhtul silma jäi oli ka prügi Dublini tänavatel. Esiteks oli seal komme, et nii poed, kohvikud kui ka tundus, et kodud tõstsid oma prügikotid lihtsalt ukse ette tänavale ja ma eeldan, et neid käidi siis mingi hetk koristamas. Teine asi oli, et tänavatel oli samuti suhteliselt palju prügi maas (pudelid, tšekid, kommipaberid jm) ning samuti nägin ise päris mitu korda kuidas inimesed näiteks poest väljudes lihtsalt prügi kokku kärtsutasid ja maha viskasid. Tundub üle mõistuse veider mu jaoks selline käitumine. Ma eeldan, et eks neid tänavaid käiakse ka siis regulaarselt koristamas, sest valdavalt jäi mulje, et kõik prügi oli iga päev enamvähem uus maas.

Pühapäeva hommikul rentisime omale Dublin Just Eat rattad ja sõitsime enne päevatrippi Glendalough’sse linnapeal ringi.

rattad.jpg
Jalgrataste süsteem Dublinis oli seal üks mu lemmikuid asju üldse. Ratta laenutuspunkte oli linnapeal ülimalt palju ning telefoni äppist on ilusti näha, kus asub lähim ja palju seal rattaid ja vabu tagastuskohti on. Maksta tuleb (meie puhul kolmepäevane) liikmelisustasu (meie puhul suurusjärgus 5€) ning tagatisraha, millest ka kasutamistasu läheb. Samas esimesed pool tundi sõitmist peale ratta rentimist on alati tasuta ja edaspidi on ka hinnad supersoodsad. Eriti mugav viis linnas ringi liikuda ja ümbrust näha.

Liiklusest veel, siis valgusfoorid ei tööta Dublinis ja minu järeldus on, et see linn vajaks hädasti logistikuid. Miljon korda selle nädala jooksul seisid punase tule taga üheaegselt nii jalakäijad kui autod. Täiendavalt pidi punast tuld igal pool terve igaviku ootama. Okei, tegelikult valdavalt kohalikud ei oodanud ning kõik jooksid üle tee ükskõik millal nad ise tahtsid. Väga stressirohke. 😀

rand.jpg
Ühel päeval sõitsime rattaga randa ka. Ei olnud päris just see, mida ma ootasin. Ma ei mõtelnud üldse sellele, et seal ka (ja veel nii suured) tõusud ja mõõnad on ning meie “õnneks” sattusime me randa just siis kui vett polnud seal ollagi. 😛
uksed.jpg
Minu lemmik osa Dublinist – nunnud värvilised uksed. Kuigi üldiselt suurlinnad mulle ei meeldi, siis Dublin üllatas mind väga positiivselt. Oma armsa välimuse, kõnnitavuse ja mõnusa jalgrattasüsteemiga ei tekkinud seal üldse suurlinnatunnet.

Kuigi me Dublinis ülemäära ei turistitanud vaid pigem jalutasime ja sõitsime niisama ringi, siis teadsime kohe algusest peale, et tahame ka lives iiri muusikat kuulata. Suvaliselt flaierilt leidsime mõistliku hinnaga pakkumise kolmekäiguliseks õhtusöögiks koos Iiri muusika ja tantsuetendusega (Celtic night) ning olimegi müüdud.

celtic night2.jpg
Kuigi keskmine publiku vanus oli ilmselt meie+50 aastat, oli toit imeline, muusika ja show väga hea ning õhtujuhid vaimukad ja toredad. Jäime oma penskarite õhtuga igal juhul rahule. 🙂

celtic night1.jpg

Teine turistisem asi, mis Dubinis ette võtsime oli Trinity raamatukogu külastus.

trinity library3.jpg
Saime jälle meeldetuletuse, et tasub teha eeltööd ja vältida pelmeeniotsuseid. Pelmeeniotsus on otsus, mis ei ole just parim kuid saab langetatud, sest sa oled pinge all. No näiteks kui sa lähed välja pubisse või restorani sööma ja teenindaja tuleb juba kolmandat korda tellimust võtma ning sa ei suuda mitmete erinevate heade väljas söömise toitude vahel valida ja lõpuks sa murdud ja tellid lihtsalt pelmeene. Näide põhineb tõsielul.
trinity library2.jpg
Seekord me olime lihtsalt näinud pilte ja lugenud, et see raamatukogu on koht kuhu võiks minna. Me mõlemad eeldasime, et tegu on lihtsalt raamatukoguga vm kust läbi jalutada.
trinity library1.jpg
Selleks ajaks kui me järjekorras ukse uurde jõudsime saime teada, et tegu on vanade raamatute muuseumiga (mis ei ole päris meie teetassike) ning sissepääs maksab ikka päris korralikult. Kuna me olime aga juba kassas ja pinge oli peal, soetasime piletid ja suundusime sisse.
trinity library4.jpg
Kokkuvõttes – kui sinu jaoks on päriselt huvitavad vanad raamatud ja muuseumid, siis lase käia ja mine naudi. Meie jaoks oli see küllaltki pelmeeniotsus ja sama raha eest oleks me pigem väljas õhtusöögi võtnud. 😀
20180911_125424.jpg
Ja viimaks lisaks niisama turistitamisele sain veel Google kontoris ka ringi vaadata.
20180911_120312.jpg
Paar päeva enne päris konverentsi algust tegi üks Google kontoris töötav eestlane mulle kontori tuuri ja näitas veidi Google sisemaailma. Hästi armas Gretast, et ta selle aja leidis ja väga tore oli ringi vaadata. 🙂 Aga ma olen ilmselgelt oma ePPC kontoriga ja ühiskontoritega igal pool maailmas veidi rikutud või on Google hype lihtsalt liiga üle aetud, sest kontor ise jättis mulle küllaltki tavalise kontori mulje. Okei, muidugi sai seal tasuta ja megahead toitu, barista tegi ilmselt Dublini parimat kohvi ning neil on seal massaažid ja arstid jms. Kuid samas oli kõik ikkagi traditsiooniline ja office-i. Ja üldiselt on ju teada, et need perksid on suuresti selleks, et sa Google campuses / tööl elada saaksidki. 
20180913_173703.jpg
Viimasel neljapäeval ja reedel käisin ka Google konverentsil – kaks päeva uusi teadmisi ja tutvusi ning õhtune üritus Roberta’s baaris. Valdavalt tundusid teised osalejad olevat pigem in-house inimesed (mitte agentuuride töötajad), kuid väga huvitav oli erinevate kogemustega inimestega tutvuda. Ürituse sisust ma siia rohkem ei kirjuta, sest selle kohta tuleb õige pea niikuinii postitus ePPC blogisse.
at Google.jpg
Väga pun-ni: Ürituse nimi oli Unboxing Display ja saime Google nänni unboxida.

Igaljuhul oli Dublini nädal tore vaheldus üle pika aja ning samuti oli äge oma esimesel Google konverentsil käia.

Päikest!
Kati