Päevatripp Glendalough’sse ehk pilte imelisest Iirimaa loodusest

Üle pika aja reisisin eelmine nädal töö tarbeks – Dublini Google kontoris toimus Display konverents, kuhu meie agentuuri esindama sõitsin. Kuna Iirimaa on minu jaoks täiesti avastamata territoorium, õnnestus paaripäevane üritus nädalaseks reisiks venitada. Mis veelgi toredam, Marko soetas endale samuti lennupiletid ja tuli minuga koos kaugtööd tegema.

marko prio2.jpg
Best boyfriend üldse 😀 ostab kahekesti reisides endale priority piletid, seisab lühemas järjekorras ja läheb enne lennukisse. Karma maksis seekord kätte, sest minnes sain ma vähemalt akna all istuda ja tagasi tulles tähendas priority, et ta pidi lennukisse saamist õues ootama. Selle saime me tegelikult juba eelmine aasta Londoni reisiga selgeks, et Ryanair-i priority ei ole midagi väärt.

Kuigi Dublin oli üllatavalt tore, siis reisimise mõttes oli tipphetkeks kindlasti pühapäevane poolpäevatripp Glendalough’sse. Lihtsalt nii superkaunis ja meie jaoks jälle hoopis uus ja teistsugune loodus!

glendalough1.jpg
Tegelikult on kohti, kuhu Dublinist päevatripile soovitatakse minna mitmeid, sh kiidetakse väga rannikualasid ja kaljusid. Glendalough on aga matkarada sisemaal, mis läheb mööda kiviseid mägesid ümber kahe järve. Kuna kaljusid ja rannikuid oleme me nii Londoni lähistel kui ka Aasias üksjagu näinud, otsustasime seekord sisemaa kasuks.

Glendalough’sse läks Dublini kesklinnast buss kell 11:30 (1,5h sõitu umbes) ning tagasi hakkas see startima 17:40. Muid valikuid ühistranspordiga väga ei olnudki. Aga see aeg oli täpselt ideaalne matkaraja ja piirkonna avastamiseks. Lihtsalt tuli kindlaks teha, et tagasituleku bussist maha ei jää.

Glendalough hike.jpg
Rada, mida läbisime – 9km. “The trail ascends steeply up by the Poulanass Waterfall before joining a boardwalk. More than 600 wooden steps lead you to a viewing point overlooking the Upper Lake. The boardwalk skirts the top of the cliffs before descending through blanket bog and heath into the picturesque Glenealo Valley, home to a large herd of deer. A rough track then leads you back down into Glendalough Valley.”

Tegelikult kuna ma hetkel veidi lonkan ja liiga palju kõndida ei tohiks, oli esialgne plaan lihtsalt hängida ja mitte matkata. See tähendas, et jalga said pandud linnapapud ja kõigist matkaradadel olijatest nägime me oma teksade ja ketsidega kõige kohatumad välja.

glendalough2.jpg
See teelõik ei ole veel päris matkarada vaid rohkem nagu pargitee kahe parkla/ turismikeskuse ja kohviku vahel. Siin oli rahvast rohkem kui inimesi ja esialgne mõte oli küll, et pole just päris see looduskeskkond, mis me ette kujutasime. Samas mets ja loodus ümberringi oli ikka kena.

Kuna matkaplaane meil tegelikult polnud, läksimegi esialgu suure järve äärde kohvikusse lihtsalt lõunatama. Suutsin seal soolakristalliga endal muuhulgas ka hambast tüki välja hammustada. Just seda mul veel vaja oligi!

glendalough2.jpg
Illustreerimaks Iirimaa ilma. Need pildid on tehtud reaalselt ühes kohas seistes vaadates vasakule ja paremale. Värvide järgi võiks küll öelda, et tegu on täiesti eri päevade ja ilmadega.

Kuna jalutuskäik kohvikuni oli oodatust lühem ning aega hängida oli veel palju, otsustasime vähemalt veidi mäest üles suunduda ja kaardil märgitud kose üle tšekkida.

glendalough3.jpg
Positiivne uudis? Niipea kui mäest üles hakata ronima jäi ka inimesi tunduvalt vähemaks ning olukord hakkas juba täitsa jalutuskäiku looduses meenutama.

Kuna me olime juba pool mäge üleval, veensin Markot, et saan veel kõndida küll ja peaksime ikka täitsa üles vaateplatvormile ka minema. Sealt ju lubati ilusat vaadet üle kahe järve ja kui me juba siin oleme, siis…

glendalough4.jpg
Megailusad rajad keset pimedat metsa
glendalough5.jpg
Kuna tuul oli vahelduva eduga megatugev ja samas põletas kohati ka päike oli koguaeg hirm ennast külmetada. Õnneks pääsesime seekord. Aga meie üllatuseks oli õhtuks nägu küll päikesest veidi õhetav.
glendalough6.jpg
Maailma tipus ja õnnelikud megailusate vaadete üle.
glendalough7.jpg
Ja no muidugi kui me juba vaateplatvormile ronisime, mis on kõige suurem tõus, siis mis juba see ülejäänud rada ikka ära olla saab? Teed ja vaated olid lihtsalt nii ilusad ja no ei suutnud kuidagi tagasi pöörduda. Raja läbimata jätmine oleks mind kindlasti häirima jäänud. Samamoodi nagu mind siiani Nusa Penida ronimata kohad närivad. Internet ütles, et raja läbimine võtab 3h, meil oli 2,5h aega veel ja kõige suurem tõus tehtud. Peaks jõudma küll oma ainsale Dublinisse tagasi jõudmiseks võimalikule bussile!

glendalough8.jpg

glendalough9.jpg

glendalough10.jpg
Juba tunduvalt vähem rahvastatud rada
glendalough11.jpg
Sooja salli ostmine enne päevatrippi oli parim otsus üldse!
glendalough12.jpg
Tuul oli nii kõva, et pista või mõni kivi taskusse, et kitsal puitplankteel püsida.
glendalough14.jpg
Kuskil peaaegu poole peal enne tagasi pöördumist hakkasin taipama, et veidi palju saab ikka longatud ja tegelikult peab ju veel tagasi ka kõndima. Aga ikkagi rahul ja õnnelik, sest kogu loodus ja vaated ja kõik oli lihtsalt nii super! Pidasin lõpuni vastu küll. 🙂
glendalough13.jpg
Matkajalatsitega oleks ilmselt suts parem olnud. Marko suutis kaks korda mulle veel öelda, et mul on paelad lahti ja mind ehmatusega oma jalatseid vaatama saada. 😀
glendalough15.jpg
Juba pöörasime ümber ja oleme teel tagasi. Siin hakkas kohale jõudma, et igaks juhuks ei tasu liigselt looduse nautlemise ja pildipeatusi enam teha. Aega võib napiks jääda. Sellest oli veidi kahju küll sest ümbrus oli imeline.
glendalough16.jpg
Ja kui puitplank rada otsa sai ja asendus kividel mäest alla ronimisega sain ma lõpuks aru, miks raja alguses mitu silti kindlasti matkajalatseid kasutada soovitas. 😀
glendalough17.jpg
Leia pildilt vähemalt neli (kuid tõenäoliselt rohkem) kitse. 😛 Nii äge!
glendalough18.jpg
Kuskil nende mägede vahel filmiti kaadreid maailma parimast ja kurvemast filmist PS. I love you.
glendalough19.jpg
Õnneks tegime lõpus mõned kiiremad sammud ja jõudsime täpselt õigel ajal bussile. Ja ma olen lihtsalt superõnnelik, et me selle matka ära tegime, sest see oli nii tohutult ilus ja üllatusi täis rada. Kui Dublinisse ma otseselt tagasi ei kibele, siis Iirimaa loodusesse läheks küll hea meelega veel jalutama. Minu sisemine looduslaps ja mägede armastaja oli lihtsalt üliõnnelik. Imeline!

Päikest!
Kati