Suveks koju, siin on ka äge!

August – esimene kuu viimase 1,5 aasta jooksul kus ma blogisse mitte midagi ei salvestanud. Tegelikult olen salaja kirjutamist igatsenud ja ka paar korda WordPressi paneeli lahti teinud. Nimelt sai suvekuudel Eestis üht-teist huvitavat proovitud. Ja nii mõndagi tahaks oma kalamäluga ka aastate pärast meenutada. Kuigi valdavalt on lifeplaneship väljamaaseikluste koht, on tegelikult Eestis ka äge! Täpselt seda otsustasingi seekord jagada.

Niipea kui Eestisse tuleku plaan kindlaks sai, hakkasin koostama bucketlisti asjadest, mida siin teha tahaksin. Nimelt on reisimise puhul üheks mu lemmikuks osaks päevatripid nädalavahetustel, mille jooksul saab nii palju emotsioone ja uut kogetud. Tänu nendele minireisidele, tundub iga nädalavahetus palju pikem kui kaks päeva – nagu täiesti puhkus omaette. See omakorda aitab eriti hästi kõigest välja puhata ja värskena uuele nädalale vastu astuda.

annu-taavi-erkki dinner.jpeg
Sõprade taasnägemine on toree. Mitte, et kõiki neid pildil olevaid naerupalle ma Aasias ka kohanud ei oleks :D. Aga tegelikult kõige toredamad on just olnud spontaanselt restoranides kokku jooksmised ja plaanide ühtimised, erinevad üritused töökaaslastega ja niisama jutustamisõhtud. Lauamängud ei tee ka paha muidugi. 😀

Mu bucketlistis oli nii väikeseid ja lihtsaid asju (süüa herneid ja maasikaid ning taaskohtuda erinevate toredate inimestega) kui ka veidi teistsugusemaid asju (ripptelkimine, elektrirulaga sõitmine, purjelauatamine).

Kuigi osake minust igatseb coworking kohtade melu, erinevaid inimesi ja workshope, siis ka omas ePPC kontoris on vahelduseks väga tore olla. Õnneks on mul uskumatult toredad töökaaslased ja kontorikutsu.

nacho.jpg
Tulin just väga õigel ajal Eestisse – Laura võttis endale suvel imearmsa kutsu Nacho ning 50% ühest toast kontoris kuulub nüüd kutsule ning on avatud kolleegidele regulaarseteks nunnudooside saamiseks.

nacho2.jpg

DSC_0657.jpg
Lisaks tavapärasele kontorimelule korraldasime suvel kahenädalast suveakadeemiat, kus koolitasime välja tulevasi digiturunduse gurusid. Kui eelmine aasta andsin akadeemia raames paar koolitust üle Skype, siis see aasta osutus ka mul võimalus uutega kohe näost-näkku kohtuda ning koolitusi kontorist kohapeal anda.
DSC_0607.jpg
Life hack: korralda ise oma ettevõtte motivatsiooniüritusi, et täita oma bucketlisti ja teha seda, mida tahad. 😀 Kui talvel tõmbasin maha räätsamatka, siis juuli lõpus käisime ePPC tiimiga ja suveakadeemia osalistega katamaraaniga sõitmas.
DSC_0564.jpg
Mõned julgemad trotsisid ka külma ja hüppasid Tallinna lahte väikesele suplusele. Pean tunnistama, et esimesed paar hetke oli mu keha korralikus šokis, sest tegemist ei olnud mulle just harjumuspärase temperatuuriga.
DSC_0595.jpg
ePPC ujumistiim
DSC_0461.jpg
Katamaraani üks ägedamaid asju minu jaoks on paadi ninas võrkudel lebomine. Muidugi kaasneb sellega ka väike oht – vaid veidi enne sadamasse jõudmist kasteti mind ühe suurema lainega läbimärjaks. Peale seda kolisime igaks juhuks paadi tahaossa.

Jätkates veetegevustega otsustasin, et kuna Eestis lainesurfi teha ei saa, katsetan tuulespordiga. Soetasin endale kahetunnise purjelaua koolituse lootuses, et ehk tekitab see minus sarnast vaimustust lainesurfiga.

purjelaud.jpg
Paremaid pilte mul kahjuks pole, sest käisin koolitusel üksi. Vette minnes ei pakutud mulle ka kalipsot ja kuna õues oli metsik kuumalaine, ei osanud ma seda ka ise küsida. Koolitajal polnudki viga midagi – tema sõitis oma SUP lauaga minust ohutus kauguses ja ei kukkunud kordagi vette. Mina oma olematute purjelauaoskustega lendasin aga vette iga mõne hetke järel. Kui Tallinna lahel supeldes oli vesi lihtsalt alguses külm kuid pärast ujudes ok, siis seekord võrdleksin seda spas saunast jäätünni hüppamisega – iga kord vette kukkudes oli tunne nagu sada nõela torgiksid sind üle keha ja see tunne ei läinudki üle. Lihtsalt füüsiliselt valus oli. Pärast nägin eemal kogenumat purjelaudurit täisvarustuses kalipsoga – palju targem käitumine arvestades, et vesi oli vabalt 7-8 kraadi.

Kuigi klienditeeninduses kogesin väikeseid ebameeldivusi ning samuti ei vedanud mul ilmaga, sain vähemalt tunnikese purjelauatamist ära proovida. Kindlasti oli see huvitav kogemus aga kahjuks minus mingit wow emotsiooni ei tekitanud. Tundub, et tuul pole ikka minu teema. Aga vähemalt olen jälle kogemuse võrra rikkam. 🙂

PS. Ma siin niisama unistan aga millal keegi Tallinnas mõnda veekeskusesse lainebasseini avab? Palun! Midagi sellist näiteks: lainebasseinid.

Kolmanda veetegevusena tšekkisime Markoga üle ka Männiku Funparki ehk juuli lõpus avatud veepealse batuudipargi. Chiang Mai Grand Canyoniga seda muidugi võrrelda ei saa aga äge, et Eestisse ka ikka uusi asju tuuakse. Samas on park piisavalt väike ja rada üksjagu korduvaid takistusi täis, et see ammendas ennast juba vähem kui tunni ajaga. Männiku on muidu väga mõnusaks ajaveetmise kohaks kujunenud – seda nii karjäärid ise kui ka nende ümbruses asuvad head rattateed. Nimelt andis mu imeline õde mulle oma vanad rulluisud kasutusse, ning mõned korrad käisin ja õppisin nendega sõitma. Väga mugav oli kodust rongiga Sakusse sõita ning sealt siis tagasi Tallinnasse rulluisutada.

rullioool.jpg
Lisaks käisime veel Markoga paar korda rulluisukoolis, et ennast veidi kindlamalt tunda ning ka tehnikat täiendada. Soovitan kindlasti kõigile kasvõi niisama õhtu veetmiseks Pirital organiseeritavat Rulluisukooli. Superkasulikud tunnid ja tore koolitaja, kes muuseas just sõitis uue maailma kiireima tagurpidi rulluisutamise rekordi ja laste trenni lõpus oma õpilastest uiskudel üle hüppab :D.

Ma muidugi suutsin ühes tunnis oma sabakondile kukkuda nii, et pärast oli mitu nädalat valus istuda ja astuda. Ilmselgelt pöördusin ma kohe doktor Google poole ja lugesin kuidas mõni inimene olevatki sarnastel juhtudel veel aasta aega hiljemgi valu käes kannatanud. Mis kõige jubedam – mul on kuu aja pärast surfireis plaanitud ja tolles konditsioonis ei suutnud ma kuidagi surfiaualt püsti tõusmise liigutust läbi teha. Ma lihtsalt ei olnud võimeline ühte jalga ette tooma – ei liikunud lihtsalt nii vot. Paar nädalat sain küll muretseda kuid lõpp hea-kõik hea ja tänaseks on vähemalt see probleem ise lahenenud.

rullitamine.jpg
Mööda Pirita teed päikeseloojangu saatel trennist koju rullitamine 🙂

Lisaks rulluiskudele tahtsin ma kindlasti katsetada ka elektrirulal veeremist. Selleks avastasin Tallinnas sellise teenuse nagu Elektrirularent. Rentisime endale pühapäeva hommikul 24 tunniks rula, laenasime Lift99-st (Marko töötab seal) Stigo elektriratta ja kruiisisime Markoga kordamööda sõidukeid vahetades Telliskivist mööda Paldiski maanteed Stroomi randa ja Kopli kaudu koju tagasi.

20180826_125447.jpg
Esimesed veerand tundi oli rula peal ikka väga ebakindel tunne ning mõtlesime, et ega me Telliskivist kaugele ilmselt ei jõuagi. Tegelikult sai õnneks sõidu küllaltki kiiresti käppa. Hoiatus: tegemist on sõltuvust tekitava ja täiega lõbusa transpordivahendiga!
20180826_132551.jpg
Kiiver tuli tegelikult Stigo elektrirattaga kaasa, kuid hinnates meie kahte liiklusvahendit tundus rula seekord ohtlikum.
20180826_133050.jpg
Maksimaalne kiirus mis seekord kätte saime oli kuskil 20 km/h ringis, mis oli neljast rula käigust vaid teine. Sellel teisel käigul me tegelikult max kiirust ei söandanud proovidagi seekord, sest teatud hetkest alates hakkas rula justkui all värisema ja endal ka hirmus. 😀 Kaasa ei aidanud ka kiiruse testimiseks muidu parimal teelõigul ääres paiknev vett täis kraav – veidi liiga kallis lõbu, et kogemata rula sinna lennutada. Küll aga naudin ma kiirusest rohkem isegi pigem teekattetriipudel slaalomdamist.
20180826_142244(0).jpg
Näeb veidi välja nagu Marko oleks lasterattaga sõitma tulnud. 😀
20180826_134307.jpg
Vot kus lops – ma ei teadnudki, et Stroomi-Rocca kandis nii kaunid jalutamisteed on.

Esmaspäeva hommikul sain rulaga veel tööle minna ja siis pidin selle kahjuks tagastama. Kurb, et tegemist küllaltki kalli masinaga on – ma näeks väga hästi ennast iga hommik elektrirulaga tööle kruiisimas.

Lõppeks oleme ka paar korda Tallinnast väljapoole reisinud. Ühe nädalavahetuse veetsime meie jaoks kolmandal Arvamusfestivalil Paides ning teisel käisime Tartus, Põlvas, Taevaskojas ja Ahja jõe ääres.

20180812_100545.jpg
Kuigi leidsin, et valdavalt olid teemad ja arutelud endiselt väga sarnased sellele, mida kaks ja kolm aastat tagasi ka kuulsin, on Arvamusfestival endiselt mu lemmik festival üldse. Ma ei käigi seal üldse mitte niipalju nende kõnede pärast kui kogu Paide vaibi ja mõtete, ideede ning arutelude pärast, mis mul erinevate kuuldud asjade põhjal hiljem endal tulevad.
20180810_123218..jpg
Ja pitsa pärast käime ka seal. 😀 Kuigi Marko sai nüüd teada, et Pizzakiosk on üle-Eestiline asi, siis Paide keskväljakul saab ikkagi parimat pitsat maailmas.
Arvamusfestival.jpg
Osalesime erinevatel aruteludel hariduse, poliitika, sotsiaalse ettevõtluse ja muudel ühiskonnas aktuaalsetel teemadel.

Teine suurem tripp oli taasiseseisvumisepäeva nädalavahetusel veidi kaugemale Lõuna-Eestisse. Marko läks Tartusse juba mõned päevad varem, et oma teisest kontorist tööd teha. Mina sõitsin Tartusse reede pärastlõunal, tehes tööd veel nii rongist kui ka veidi aega Marko Tartu kontorist. Sealt korjas meid päeva lõpus peale Marko vend, kellega suundusime Põlvasse pere juurde Raiko sünnipäeva tähistama ja grillima.

20180817_173458.jpg
Raikole oli ka väike üllatus plaanis..
20180817_173540.jpg
I solemnly swear that I am up to no good..
Raiko süntar.jpg
Ja mina õppisin Raiko vigadest, et kingitusi on ok vastu võtta aga üllatustega tasub olla ettevaatlik. 😀

Õnneks pikka viha ei peetud.

20180818_154942.jpg
Järgmine päev käisime Raiko ja Keityga Taevaskojas väikesel jalutuskäigul ning seejärel suundusime Markoga Tiku puhkemajja ripptelkima – miskit, mis on nii lihtne kuid ometi minu bucketlistis juba aastaid oma korda oodanud.
20180818_180240.jpg
Alustuseks oli kogu puhketalu territoorium maagiliselt kaunis ning meil nii vedas imelise ilmaga. Eriti arvestades, et järgmisel päeval Tallinnasse sõites tuli teepeal ikka korralikku padukat.

20180818_175821.jpg

20180818_180356.jpg
Kodutee telgi juurde
20180818_195740.jpg
Ise tehtud, hästi tehtud õhtusöök. Okei, ise grillitud liha vähemalt. Sütt kasutasime ka sellist, mis oli teise seltskonna poolt kuumaks aetud. 😀 Aga ise sõime vähemalt.
20180818_195231.jpg
Imeline õhtuvalgus
20180818_180747.jpg
Ripptelk ise. Ööseks tuli muidugi katus peale tõmmata. Aga mulle väga meeldis ripptelkimine. Tavatelkimist ma ei armasta, sest alati kuskil hommikul 4-5 paiku tuleb see kõige külmem kaste maha ja ma ärkan üles ja värisen lihtsalt paar tundi kuni Marko rahus mu kõrval magab. Kuna telk ei olnud aga maas, siis seekord jäi ka hommikuvärisemine ära. Naljakas oli ainult, kuidas kõik asjad telgi keskele veeresid koguaeg. Raiko arvas tagantjärgi, et järelikult oli lihtsalt veidi kehvasti pingutatud trossid.
20180818_182324.jpg
Igal juhul jäime õhtuga looduses väga rahule! Tegelikult on võimalik telki ka ise rentida ja kuhuiganes püsti panna. Samuti võib ka telgi palju palju kõrgemale seadistada. Me läksime lihtsalt seekord lihtsamat teed pidi ja lasime enda eest kõik valmis sättida. Samuti ei hakanud kohapeal ka diivatsema ja nõudma, et telki kõrgemale tõstetaks (kuigi selline võimalus meile anti). Lõppkokkuvõttes saime oma kogemuse ju ikkagi kätte.

Järgmisel hommikul tuli Raiko meile järgi ning käisime veel suure osa Marko perega teatris muusikali vaatamas, õhtusöögil ja pubis.

marko perega teatris .jpg
Päris väike seltskond oli. 😀 Ja üks Marko õde koos oma perega on veel puudu.

Nüüdseks on Eestis oldud juba peaaegu kaks kuud – meie tavapärane aeg edasiliikumiseks. Täna on siin aga mõned asjad veel lõpetama ning lahkume septembris esialgu vaid kaheks minitripiks – tööreisiks Dublinisse ja puhkusereisiks surfilaagriks Marokosse. Jehuu, siis saab jälle hommikul kohvi kõrvale blogida.

Päikest!
Kati