Tuul 2 – Meie 0

Mõnikord loodus lihtsalt ei taha, et sa midagi teeks ja looduse vastu ju ei saa. Seekord pidime nädala jooksul loobuma nii Teide tippu sõitmisest kui kaljult alla kõndimisest. Lisaks elasime nädala ilma koduse internetita, sõime veel viimast korda kõhu croquettasid täis ja jõudsime Eestisse.

20180707_192616.jpg

Oma viimaseks laupäevaks planeerisime juba Tenerife alguses ette päikeseloojangu- ja tähevaatluse reisi Teide tippu. Täpsemalt peaaegu tippu. Tuur sisaldas astronoomiakeskuse külastust Teide rahvuspargis, köisraudteega Teide peaaegu tippu sõitmist ja seal tähe- ja päikeseloojangu vaatlust. Aga tipust-tipust oleks ikkagi umbes 45 minutit matkamist puudu jäänud.

20180707_192552
Tegelikult tahtsin ma tohutult ka täitsa Teide tippu minna – kas siis päeval lihtsalt või ööbimisega peaaegu tipus, et päikesetõusu kõige kõrgemalt nautida. Nagu meid aga ka ette hoiatati, siis sinna lastavate inimeste arv on piiratud, seega tuleb rahvuspargi pilet või öömaja varakult ette broneerida. Öömaju on seal üleval täpselt üks. Me siis arvasime, et kui mai lõpus seda teeme ja juuli keskpaigaks broneerime, siis see on pikalt ette broneerimine. Kahjuks selgus Tenerife esimesel nädalal lähemalt uurides, et tippu pääsemise võimalused olid selleks ajaks otsas. Seega vihje – 1,5 kuud ei ole Teide jaoks piisavalt varakult ette planeerimine. Olge targemad!

Me leppisime vaid peaaegu tipuga seekord. Aga jäime lõppkokkuvõttes oma tuuriga väga rahule ja tegu oli täitsa Tai tasemel imelise teenindusega – õhtul pakuti meile lisa jakke ja tekke sooja hoidmiseks, tehti pilte, räägiti palju huvitavat juttu juurde jne. Organiseerimise kohapealt midagi kurta ei saa.

Küll aga ei vedanud meil ilmaga – sama päeva lõunal pandi köisraudtee tugeva tuule tõttu kinni. See tähendab, et me pääsesime vaid tõstuki jalamile. Lubasime esimesed 10 minutit bussisõidust endale mossitamist ja edasi otsustasime õhtupoolikut ikkagi nautida.

20180707_193019.jpg
Marko arvas, et ma tegin temast pilti aga tegelikult oli selfi 🙂
20180707_192843.jpg
Tänu sellele, et me Teide tippu ei sõitnud, oli meil aega mäe otsa minna ja tulla erinevaid teid pidi. Seega tõusime mäkke Santa Cruzi poolt läbi metsade ja parkide, tegime fotopeatuse vaateplatsil ning suundusime siis observatooriumisse.
20180713_075748.jpg
Ma olin neid observatooriumi torne juba tükk aega meie rõdult vaadanud ja mõelnud, et mis kujudega huvitav tegu on. Nüüd sain siis teada.
20180707_200840.jpg
Valged “kujud” kohapeal lähemal vaatlusel
20180707_202432.jpg
Esmalt seadistati selline väike masin meie jaoks valmis ning seejärel saime kõik kordamööda päikest vaadata. Nägime isegi väikest päikeseplahvatust. Praegusel ajal pidid need pigem haruldased olema, seega meil vedas. Fun fact: päiksesse vaadates vaatad sa justkui 8 minutit minevikku, sest just nii kaua läheb valguse meieni jõudmiseks aega.

Kõige juurde räägiti meile korduvalt, kui hästi seal öösel taevast ikka kõike näha on ja kuidas teised riigid käivad seal samuti uurimistöid tegemas. Teide pidavat tähtede vaatlemiseks ülemaailmselt 3. parim koht olema!

20180707_202932.jpg
Järgmiseks viidi meid ühte nendest valgetest majadest. Meie üllatuseks oli tegemist kinosaaliga, kus meile viis minutit ülimalt ilusaid pilte öisest taevast näidati. Kõik, mis ma mõelda suutsin oli, et oi kuidas te endale auku kaevate praegu. 😀 Ootused keerati igal juhul väga üles ja enamasti on kõrgetel ootustel ka kõrge kukkumine.
20180707_211925.jpg
Enne kui me saime aga tähti vaatama minna pidi esmalt veel üldse pimedaks minema õues. Selleks istusime mäenõlvale päikeseloojangut nautima.
20180707_211353.jpg
Kuna Teide tipus on päike eriti ere, kandsime seal kõik valdavalt päikseprille. Miskipärast ma isegi ei kahelnud, et päikeseloojang vulkaani tipus võiks hästi punane olla. Marko võttis mingi hetk enda prillid ära, õnneks tegin sama ja sain alles siis aru, et tegelikult on taevas nii palju rohkem värve kui ainult punane. Ja kõik on veelgi kaunim kui ma senini arvasin.
20180707_211615.jpg
Üks väheseid kordi kui mu kaamera vedas alt ja reaalsusele isegi ligilähedale ei jõudnud. Marko on hästi kukununnu vähemalt. 🙂
2018-07-07 21.16.24.jpg
Kui mul hea tuju on. Taustal paistab La Palma saar.
20180707_205531.jpg
Kuna tegu oli ikkagi viimase nädalavahetusega ja Teide päikeseloojanguga, pakkisime endale kaasa ka imemaitsvad lõhesaiad. Romantika missugune. 🙂 Markol on topeltlõheburger. 😀

20180707_210836.jpg

20180707_210656.jpg
Vaade 2400 meetri kõrguselt
20180707_205245
Ja nii ta loojus..

Kui päike horisondi taha oli vajunud sõitsime bussiga köisraudtee alguspunkti, kus siis järgmised teleskoobid püsti seati. Samal ajal oli turistidel restoranis aega veel keha kinnitada ja ennast soojendada, sest õhtul oli mägedes päris jahe.

Ühel hetkel kutsuti meid välja tähti vaatama. Mul sellest pilte ei ole, sest mu kaamera on ikkagi vaid telefon, mitte kaamera. Aga ma tõesti ei ole kunagi teist nii tähist ja imelist taevast näinud! Visake googlesse “Teide night sky” ja ehk saate veidigi aimdust.

Igal juhul algselt vaatasime teleskoopidega Veenust ja tema rõngaid (oligi täpselt nii nagu ma väiksena joonistasin), siis Marsi ja viimaks Butterfly clutterit ehk liblikakujuliselt paigutatud tähti.

Seejärel hariti meid veidi astronoomia, horoskoopide, geograafia jms teemal ning õpetati taevast erinevaid tähtkujusid leidma, orienteeruma taeva järgi, aastaaegu arvestama jne. Ülimalt huvitav oli! Kuigi eks ma suurt ja väikest vankrit kunagi ikka olen näinud, siis seal oli tõesti megapalju erinevaid kujusid näha. Lisaks selgitati meile hästi huvitavalt kuidas, miks ja kus miski paikneb, millal mida näha on ning kuidas tähtkujud liiguvad. Umbes 60% sain aru.. mingist hetkest läks jutt veidi segasemaks, õues külmemaks ning olek unisemaks.

20180708_111223.jpg
Kõige lõpus saime veel kaardid ja väikese juhise kuidas selle järgi taevas orienteeruda.
20180707_234628.jpg
Marko on segaduses, sest ta kaotas skorpioni ära.

Koju jõudsime vist alles ühe paiku öösel, väga väsinud kuid rõõmsatena. Kuna tegu oli meie jaoks asendustripiga ning tuule tõttu jäi ka köisraudtee ära, ei olnud meil just väga suuri ootusi. Tegelikult oli hästi vinge, et tegu oli veidi teistsuguse ja hariduslikuma tripiga.

See oli siis esimene kord kui tuul meist võitu sai. Aga õnneks oli lõpp hea, kõik hea. Teine kord oli siis kui ma (Markole see pinget ei pakkunud) tahtsin paraglidima minna. See tähendab siis langevarjuga 800 meetri kõrguselt kaljult alla kõndida ja õndsalt linnakohal hõljuda.

20180713_075706.jpg
Eeldatav hüppamiskoht oli umbes kuskil seal kandis mäe peal, kus pilv mäega ristub.

Esmalt broneerisin selle eelviimase nädala neljapäevaks kuid liiga suure tuule tõttu pidi korraldaja selle edasi lükkama. Uus kokkulepe oli minu jaoks viimase nädala esmaspäev. Esmaspäeval oli aga samuti ilmastikuolud hüppamiseks kehvad ning aeg lükati edasi kolmapäevale. Ja sama juhtus ka kolmapäeval ning hüppamine lükati neljapäevale.

20180712_121622.jpg
Neljapäeval tuldi mulle autoga järgi ja sõitsime kolmekesti hüppeplatsile. Me olime seal siis mina, instruktor, kes minuga koos hüppama pidi ja tema tüdruk, kes oli autojuht. Seal tuli korra isegi närv sisse aga samas selline põnev närv.. tundus äge mõte siit otse lendlema kõndida.

Esialgu oli pilve tõttu küll tuul liiga tugev kuid istusime maha lootuses, et olud paranevad. Ja paranesidki! Sain isegi kiivri juba pähe ja enda istme selga… kui tuul veelgi tõusis ja instruktor leidis, et better safe than sorry ja sellel päeval jääb hüppamine ära. Noo ma nõustusn, et see on suht selline spordiala, kus sorry saab ainult ühe korra vist olla. Aga kahju oli, et juba oli varustus ka küljes ja siis ikka ei saanud minna.

Leppisime kokku, et lähme mu viimasel hommikul hüppama ja loodetavasti on siis olud paremad. Aga no ei olnud määratud vist nii minema, sest sain jälle sõnumi, et kehvad ilmaolud. Laupäeva varahommikul olin ma juba suunaga Tallinna poole. Tuul 2 – Kati 0.

20180712_121624.jpg
Instruktori tüdruk varustust tassimas. Küsimuse peale, et kas ta ka hüppab, ajas silmad suureks ja ütles väga enesekindla ei. 😀 Aga olevat ära proovinud küll.

Muidu palju sündmusi enam ei olnudki. Elasime vahepeal pea nädal aega kodus ilma netita ning käisime iga päev kontoris tööl. Muidu oli isegi tore, tegime õhtuti koos süüa ja nautisime rõdul linnavaadet, sest muud ei olnud kodus niikuinii teha. Küll aga sattus viimasele nädalale ka Puerto de la Cruzi püha, mille tõttu kontor suletud oli.

20180710_151058.jpg
Seega olime sunnitud Starbucksi internetti jahtima minema. Ja kuigi vahelduse mõttes oli uus keskkond tore ja Starbucks oli tühi ehk suhteliselt meie privaatkontor, siis mulle ikkagi ei meeldi kohvikus töötamine.
20180710_151121.jpg
Täiega mõnus lugemise nurk
20180710_151111.jpg
Küll aga peab neile au andma, et maja näeb ülimalt stiilne ja hubane välja
2018-07-10 19.24.36 HDR.jpg
Samal ajal taarusid mööda linna Neitsi Maarja kujud ja inimesed olid rõõmsad

Viimasel nädalal käisime mõlemad veel praeguseks viimast korda surfimas ning enne seda proovisime koos ka longboardimist ehk suurte pikkade ruladega sõitmist.

20180710_152708.jpg
See on päris äge, sest kohati mingi tasakaalutunnetus ja liigutused on surfile sarnased.
IMG_20180711_072523_573.jpg
Välja arvatud see osa, et ma miskipärast rula peal seisan teistpidi kui suriflaual. Veider.
rula.jpg
Erinevalt tavarulast käisid minu rulal veel esirattad ka vasakule ja paremale, tänu millele sai lauaga ka carve-da mis mulle väga meeldis.
IMG_20180711_072523_575.jpg
Ainult pildilt pärast nägin, et miskipärast ma hullult vehkisin kätega 😀
20180710_154048.jpg
Aga vähemalt Marko teadis, kuhu minna 😀

Muidugi kuulusid viimase reede juurde veel ka croquettad ja sangria Maga restoranis.

IMG-20180713-WA0000.jpeg
Seekord istusime restorani maha ja teenindaja tuli kohe meie juurde küsides ise, et croquettad ja sangria, onju? 😀

Hoolimata kell 4:30 hommikul ärkamisest ja alles 21:15 Eestis maandumisest läks kogu reis üllatavalt kiiresti ja sujuvalt. Kõik oli kuidagi täpselt nii planeeritud ja sattunud, et ooteaegu meil praktiliselt ei olnudki. Kõige kauem passisime viimasel Ryanairi lennul, mis tiheda lennuliikluse tõttu õigeaegselt õhku tõusta ei saanud.

20180715_155740.jpg
Eesti on meid seni väga ilusti ja soojade ilmadega vastu võtnud. 🙂 Lepatriinu Marko särgil.
IMG_20180715_103425_005.jpg
Elame nüüd esimest koda elus Kalamajas ning naudime seda väga. Esimesel hommikul käisime kohe Balti Jaama turult head ja paremat värsket ostmas ning Telliskivis (kunst)murul maiustamas. Seejärel jalutasime linnale tiiru peale ja pärastlõunal veel koristasime ja sättisime ennast uude kodusse sisse. So far so good. 🙂

Arutasime Markoga ka üks päev, et reisimise tung kui see vajaduse uude kohta minna on nüüdseks veidi maha rahunenud/väiksemaks jäänud. Pigem on motivaator elada kohas, mis meid õnnelikuks teeb – kus saab tegeleda huvipakkuvate tegemistega ning kus kliima, inimesed ja keskkond naeratuse näole toovad. Hetkel on selleks kohaks ikkagi Canggu (Bali).

Aga see nüüd ei tähenda, et me uusi kohti ei avasta, sest nii mõnedki kohad on veel silma jäänud. Kuid lihtsalt tunnen, et motivatsioonid on veidi muutunud ning hing nii öelda maha rahunenud. 🙂 Aga Balile läheks tagasi iga kell. Ja paari uude kohta, mis listis veel alles läheks edasi ka.

Screen Shot 2018-06-25 at 13.51.14.png

Päikest!
Kati