Mõttevälgatused keskkonnast

Räägitakse, et reisimine avardab mõttemaailma. Tundub, et pean sellega nõustuma, sest ka mul on tunne, et vaatan tänaseks ümbritsevat veidi tähelepanelikumalt ja värskema pilguga. Otsustasin mõned mõtisklused ka kirja panna – aasta pärast on kindlasti huvitav lugeda.. siis kui mul juba sada uut ideevälgatust läbi käinud on.

canggu2.jpg
Olen õppinud rohkem märkama loodust enda ümber, hakanud enamgi veel väärtustama kogemusi ning lahti ütlema üleliigsetest asjadest. Vähemalt püüdlen sinna poole.

Viimase aastaga olen aina enam tõdenud, kuidas asjad minu jaoks ebaolulisemaks muutuvad. Pigem väärtustan kogemusi, mälestusi ja elamusi. Eelkõige kui ma aeg-ajalt hirmutan ennast ikka mõtetega, et elu on nii lühike ja ootamatu. Lõppkokkuvõttes ei tee asjad (rohkem riideid, kingi, käekotte, tehnoloogia vidinaid jms) mind kuidagi õnnelikumaks. Eelkõige toovad mulle naeratuse näole mälestused, läbielatud kogemused, ilusad päikeseloojangud, head vestlused ja mõtted. 🙂

mammu viimane päikeseloojang.jpg
Nagu ühe sõbra postituse alt hiljuti lugesin: I’d rather fill my life with adventures, not things. It’s better to have stories to tell, not stuff to show.

Milles see minu jaoks siis hetkel väljendub?

  • Mu pagas, sh riiete ja asjade hulk mida igapäevaeluks vajan ja kasutan on vähenenud. Ma olen väga kaugel minimalismist või käsipagasiga reisimisest ja see ei ole ka minu jaoks eesmärk. Küll aga teadustan endale paremini, mida ma päriselt vajan või tahan ja mida mitte. See kehtib nii riietele, ehetele kui kõikvõimalikele muudele vidinatele.
    Näiteks otsustasin ka kõrvaaugud kinni kasvatada ja piirdun igapäevaselt ühe konkreetse käeketiga. Huvitav on see, et ma üldse ei igatse ehteid – ei nende kokku ostmist, hommikul riietusega sobivate kõrvarõngaste, käe- või kaelaketi valimist jne. Pigem tunnen, et olen vabanenud millestki üleliigsest, millele mõelda või raha kulutada.
pärlid1.jpg
Käisime veidi aega tagasi ka pärlifarmis. Kuna ma ei teadnud sellest protsessist varem midagi, oli tegu huvitava ekskursiooniga. Lahkusin sealt mõttega, et kogu pärlitööstus ja inimesed on ikka tohutult veidrad. Ühe pärli valmistamiseks kulub umbes 4 aastat! Ja selleks nähakse ikka nii palju vaeva. Sealjuures kui nende ainus eesmärk on olla lihtsalt ilus/rahuldada edevust.
  • Kolm aastat tagasi olid mul geelküüned ja meigita ma naljalt kodust ei lahkunud. Praeguseks, kui välja arvata 1-2 erilisemat õhtut Eestis, meikisin ennast viimati 2017. aasta jaanuaris. Tunnen ennast igapäevaselt ilusa ja enesekindlana ka ilma. Ja ausalt öeldes on vahel täitsa naljakas mõelda kui palju ma varem sellele aega ja raha kulutasin. Sest alati tuli kuskilt välja mõni uus lauvärv või imekreem, mis näo veel rohkem särama paneb. 😀
  • Naljalt minult suveniiri enam ei saa. 😀 Ei tea nüüd, kes selle üle rõõmustab või ei rõõmusta. Kingitusi või üllatusi meeldib mulle ikka teha kuid veidi teistmoodi ehk. Mäletan, kuidas pisikesena elu eest kõigile suveniire ja muid nipsasjakesi kokku ostsin. Kinkimisrõõm on suur rõõm küll, kuid enamasti jääb selline nänn ju seisma. Ja milleks siis seda vaja on? Küll aga meeldis mulle tohutult sõbranna mõte suveniiride asemel Eestis sõpradele Aasia toite küpsetada ja tutvustada!

Olen täheldanud, et asjadele vähem väärtust andmine vabastab ka stressist. Olgu tegu siis katkise või muul viisil rikutud kleidiga, maha kukkunud telefoniga vms – need on lihtsalt asjad ja ei vääri mu paha tuju või energiat.

canggu4.jpg
Kindlasti on reisimisel ja erinevate inimeste kohtamisel olnud mu mõttemaailmale suur mõju. Ühest küljest näiteks meie mõistes väga vaesetes tingimustes, kuid siiralt õnnelike ja elu nautivate inimestega kohtumine. Või esimest korda päriselt ookeaniprügi nägemine snorgeldades või surfides. Kõiksugu jutud prügisaartest, kliimasoojenemistest ja üldisest reostusest on tänaseks minu jaoks teise mõõtme saanud.

Kuigi Aasias näeb reostust päris mitmel pool, siis kõige suurema mõjuga minu jaoks oli ilmselt aprilli alguses Kutas surfimine. Ma olin nii kurvalt üllatunud kui räpane seal oli! Sügisest ei mäletanud ma üldse, et oleksin vees prahti näinud või reaalselt kilekottide ja plastikpakendite vahel surfanud. Seekord aga kahjuks just nii oligi. Küsisin hiljem ka kohalikult sõbralt selle kohta ning sain teada, et vihmahooajal ongi veed mustemad, sest hoovusega jõuab ka Java saare reostus Balile ja sealjuures näiteks Kuta randa. Väga kurb vaatepilt oli.

Aga probleem ei ole ainult Balil või Aasias, vaid kogus ühiskonnas – kuidas, mida ja kui palju me tarbime. Mõned lihtsad näited on plastikpudelid, -kõrred ja -kotid. Selle asemel, et iga päev mitu 0,5 liitrist veepudelit osta, soeta võimalusel kanister ja täida sealt oma kaasaskantavat pudelit. Tõenäoliselt maitseb mistahes jook ka kõrreta sama hea. Ning ehk pole päris igat ostu vaja ikkagi eraldi kilekotiga võtta?

Ma ei ütle, et ma ise ühtegi kõrt nüüd ei kasuta, plastikpudelist ei joo või kilekotti poes vastu ei võta. Kuid ma üritan teadlikult oma tarbimist vähendada – sõltuvalt keskkonnast ja inimestest minu ümber vahel edukamalt, vahel vähem. Aga ka väikesed sammud on paremad kui mitte midagi.

20180521_112512.jpg
Viimasel ajal olen mõelnud, miks hotellid täna ikka veel iga päev 2 väikest plastikpudelit vett tuppa toovad? Kas seda kanistri ja klaasiga vm ei võiks lahendada?
IMG_20180512_190221_145.jpg
Plastikkõrsi on kusjuures väga leidlikel viisidel asendama hakatud – väga levinud on Balil nii paberkõrred kui ka korduvkasutatavad bambus- või metallkõrred. Just hiljuti nägin oma FB uudiste voos ka videot restoranist, mis asendas kõrred üldse toore pastaga!

Positiivse noodi pealt olen avastanud järjest rohkem ägedaid algatusi ümbritseva keskkonna parendamiseks. Näiteks ühed minu lemmikud liikumised/projektid, mis silma on jäänud:

  • Trash Hero, mis korraldab üle maailma koristusüritusi. Siin samas Canggus tulevad näiteks laupäeva varahommikul nii kohalikud kui välismaalastest vabatahtlikud tunniks ajaks kokku, et randa koristada. Seda tehakse rannas, mis ei ole veel turistide reisisihtkohaks, kuid mis sooviks tegelikult samuti laieneda ning rohkem külalisi meelitada.
trash hero 2.jpg
Võtsin nüüd viimasel laupäeval ka ise julguse kokku ja sõitsin üksi hommikul vara rolleriga poole tunni kaugusele rannakoristusele. Julguse kokku võtmine käis just selle rolleriga sõidu osas, mitte Trash Hero ürituse kohta. 😀 Äge oli see, et kui tavaliselt tutvumise käigus seostatakse Eestit eelkõige e-residentsusega ja Transferwisega, siis seekord oli esimene kommentaar, et aa, Eestlased algatasid ju World Cleanup Day!
trash hero rand.jpg
Kui alguses randa jõudes vaatasin, et võrreldes paljude teistega, kus Balil käinud olen tundub see päris korras olevat. Veidi hiljem olin aga väga üllatunud, kui kiiresti mul kaks suurt prügikotti täitusid. Vähem kui tunni ajaga kogusime 21 inimesega pea 70kg prügi. Valdav enamus olid plastikkõrred, pudelid ja veetopsid, nöörijupid, kilekoti tükid ja kommipaberid.
trash hero.jpg
Kohtusin ja rääkisin seal mitme huvitava inimesega. Üks tüdruk ütles minu arust väga õigesti, et mõned korrad koristamas käimist ei lahenda veel prügi probleemi, kuid vähemalt individuaalsel tasemel paneb see enamasti inimesi enda tarbitavaid materjale teise pilguga vaatama.
  • 4Oceans, mis koristab nii randu kui ookeaneid. 4Oceans müüb taaskasutatud materjalidest tehtud käekette (all pildil), mille müügist saadud tuluga eemaldatakse 1 nael (u 0,5 kg) prügi ookeanist või rannikualadelt (per käekett). 🙂 Näiteks kasutatakse müügitulu kala asemel ookeanist prügi püüdvatele Bali kalameestele tasumiseks. Kohalikel pole vahet kumba nad püüavad aga ookean saab veidi puhtamaks.
kuta mustus ja minu 4ocean.jpg
4Oceans ja nende saamislugu on minu arust hullult äge. Samas tekitab see küsimust, et kuidas motiveerida inimesi aktiivselt toetama ja osa võtma ilma, et oleks vajadust neile miskit müüa?
  • Bye Bye Plastic Bags – see on lihtsalt kõige ägedam asi maailmas puhtalt selle asutajate pärast, kes olid asutamise hetkel 10 ja 12 (nüüd 15 ja 17). Kahe Bali Green Schooli (ma ei ole seal küll kohal käinud, aga kõik loetu viitab, et tegemist on ägedaima kooliga maailmas) õpilase poolt asutatud projektist on saanud ülemaailmne noorte algatus. Lisaks koristusaktsioonidele tegelevad nad aktiivselt Balil ühekordsete plastikkilekottide kasutamise vähendamisega, kohtuvad valitsuse liikmetega ja osalevad erinevatel ülemaailmsetel tähtsatel üritusel, kus oma agendat jagavad. Samuti on asutajad tänaseks näiteks juba mitu TEDx kõne pidanud.
    Ja mida mina 10 aastasena tegin? Kui õigesti mäletan, käisin vist skeitpargis ja mängisin supaplexi (don’t get me wrong, mul on väga ägedaid mälestusi mõlemast aga ikkagi noh). Kohati on tänapäeva noorus ikka sigavinge!
  • Litterati – mitte küll Bali ettevõtmine, aga äge äpp, mis silma jäi. Pakub võimalust pildistada ja geotagida prügi, mida koristad. Kaval nipp kasutada tänapäeva jagamis- ja pildistamisvajadust positiivseteks mõjudeks. Andmete põhjal saab teha ka statistikat, mis prügi inimesed enim maha viskavad. Seda saab omakorda kasutada koputusena vastavate ettevõtete südametunnistusele liikuda aina enam loodussõbralike materjalide ja meetodite poole. Business Insider avaldas selle kohta ühe artikli ka. 🙂

Erinevaid organisatsioone ja projekte on tohutult palju ja eks igaühel ole oma tugevusi ja nõrkusi. Aga nii äge ja inspireeriv on erinevate vingete algatuste kohta õppida!

meghan-markle-royal-wedding-evening-dinner-look-photos-01.jpg
Fun fact: Meghan Markle ja prints Harry valisid välja 7 heategevusorganisatsiooni, millele nad oma pulmakingi asemel annetusi palusid. Kuna tegemist ei olnud vaid suurte ja juba tuntud organisatsioonidega, aitasid nad tänu sellele ka väiksematel ettevõtmistel finantsilist tuge ning tuntust koguda.

Ma isegi alles avastan ja muudan oma mõttemaailma. Arvan, et enne reisima hakkamist oli mu elu lihtsam, sest väga paljudele asjadele ma lihtsalt ei mõelnud. Ja nii ongi kergem elada. Aga ma olen väga õnnelik, et olen õppinud enda ümbrust rohkem märkama ning tihemini küsima – miks nii? või kuidas see suurt pilti mõjutab?

Ma ei ütle, et mu mõtteviis oleks tingimata õige või vale või et kõik peaks nii mõtlema. Ma otsin ka veel oma kohta maailmas. Inimesed on erinevad, erinevate prioriteetidega ja erinevates elustaadiumites. Aga ma loodan, et aina enam avatakse oma silmi ja märgatakse eelkõige just ennast ümbritsevat keskkonda ja inimesi. Väike samm edasi on parem kui üldse mitte midagi. Igapäevaelu kontekstis ei ole väga raske jälgida oma ühekordsete plastikkilekottide ja -kõrte tarbimist, kasutada vee joomiseks kaasaskantavat ja mitmekordselt kasutatavat pudelit ning võimalusel vähenda üldse ühekordse prügi tootmist. Võibolla Starbucksi ühekordne papptops ei olegi see, millega Instas eputada?

Päikest!
Kati