Minu happy place

Taevas on heleroosa, üksikute helesiniste vertikaalsete triipudega. Päike, mis on peaaegu loojumas, paistab tänu selgele horisondile oma täies hiilguses. Kalda poolt kostab kõlaritest Oasis – Wonderwall ja India ookeani poolt tulevad lained loksutavad sind mõnusas rütmis. Käes on reede õhtu ja sa ei suuda oma tobedat suu kõrvuni naeratust lihtsalt näost pühkida, sest sa oled SIIN. Raske on uskuda, et see ei ole unenägu. Kuidas ma siia sain? Kas see ongi elu? Kas elu saab tõesti nii imeline olla?

20180507_182141.jpg

Ühel hetkel hakkavad lained aga suurenema ning on aeg oma õndsast transist välja tulla, surfilaud kalda poole pöörata ja aerutama hakata. Sa tunned kuidas laine sind lükkab, ning teed need kolm eluolulist liigutust – käed lauale, jalg põlve juurde ja püsti. Sõit mis sellele järgneb on maagiline. Ja isegi kui see päris ideaalselt (või üldse) välja ei tule, siis kuna päike pole veel horisondi taha vajunud, on veel aega uuesti proovida. Ja alati on homme..

mina surfin11.JPG

Eespool kirjeldatud õhtu ei ole väljamõeldis vaid täiesti reaalsus. Nii raske kui mul seda uskuda ka ei ole. Päikeseloojangu surf on imeline!

koos kõnnime.JPG

Esimest korda elus surfisin ma eelmise aasta sügisel siin samas Balil, Kutas. Ilmselgelt sattusin sellest kohe megavaimustusse. Aga alles Sri Lankal jõudis mulle kohale, et ma saan ju päriselt ka õppida surfima ja see ei pea olema lihtsalt miski, mida ma korra või kaks proovin. 😀 Tundub siililegi selge, aga minu jaoks oli see kuidagi avastus. Lisaks surfitundidele ja ise proovimisele lugesin läbi raamatu Surf’s Up: The Girl’s Guide to Surfing, ühinesin tüdrukute surfigrupiga Facebookis ja hakkasin üldse veidi rohkem enda ümber silmi lahti hoidma.

mina surfin2.JPG

Tundub esialgu veidi tobe ehk, et mida ma surfamisest raamatust ikka õpin. Olles aga terve elu ikka väga lameda vee ääres elanud, siis õppisin ma sealt väga palju – nii lainete ja nende murdumise, erinevate laudade, tehnika jms kohta. Teoreetiliselt ma tean ju küll, et on laine ja laud ja siis surfitakse, kuid kunagi varem polnud ma seda enda jaoks päriselt lahti mõtestanud. Näiteks milliste lainete ja mis laineosade peal surfitakse, mis trikke lainel tehakse, millised on erinevad lauad, millised on erinevad lained jne. Erinevad grupid on ägedad motivatsiooni ammutamiseks ning ka teiste algajate murede lugemiseks. Igal juhul tänu sellele olen ma nüüdseks Balil nii koolitusi võtnud kui ka ise surffamas käinud.

a kus vesi on.jpg
Esimesed surfid tegime juba esimesel nädalal Balil. Mäletasin, et sügisel oli päikesetõusu ajal just eriti hea surf, seega suundusime Mammu ja Markoga ühel varahommikul Kutasse, et veidi algajasõbralikumas keskkonnas harjutada. Meie olime kohal aga mida ei olnud, oli vesi!
smuutikauss.jpg
Ilmselgelt tõusud ja mõõnad on siinkandis tohutult muutlikud ning surfida sai alles paari tunni pärast kui olime hommikusöögi ära söönud.
hommikusurf.jpg
Aga tehtud ta sai siiski! Marko ja Mammu võtsid koolitused ning ma pusisin ise. 🙂 Mammule oli see jälle esimene kord elus üldse surfida – tal oli siinse reisi jooksul neid esimesi ikka üksjagu.

Kutas on algajal hea surfida, sest seal on liivapõhi ning lained mugavalt kalda lähedal. Lainete püüdmine on küllaltki lihtne ning ühe sessiooni jooksul saab palju kordi püsti tõusmist proovida. Võrreldes kui eelneval korral Canggus surfisime Markoga ja tunni aja jooksul vast viit lainet üldse püüda üritasime. Erinevus seisnes selles, et Canggus tuleb ikka hullult palju ja küllaltki kaugele paddleda (aerutada?) ning vastutulevad lained on sealjuures suured, päris tugevad ja väsitavad.

mina surfin10.JPG
Algajana tähendab minu jaos surfimine suures osas kalda poole tagasi sõitmist, mis tähendab et järgmise laine püüdmiseks tuleb uuesti jälle välja aerutada. Kutas õnneks saad sa lainet püüda ka rinnuni vees, kuhu soovi korral saad ka lihtsalt sisse jalutada.

Canggu ja Kuta koolitajate vahel tundub ka kerge rivaalitsemine käivat. Õpetamismeetodid on neil igal juhul juba veeoludest sõltuvalt küllaltki erinevad.

marko4.JPG
Kui Kutas tuleb koolitaja sinuga vette kaasa puhtalt sind lükkama, vedama ja juhendama, siis Canggu juhendaja tuleb vette oma lauaga. Teisiti lihtsalt ei saakski, sest vesi on nii sügav. See aga tähendab, et juhendaja nunnutab sind vähem ning õpilasena pead sa ise ikkagi rohkem vaeva nägema ja iseseisvam olema.

Igal juhul üritan ma siin nüüd üksjagu surfimisega tegeleda. Alguses käisime pea iga nädalavahetus Kutas tšillimas ja surfimas. Samuti üritasin ikka mõned surfid ka Canggus kas hommikul või õhtul teha. Kui hommikusurf äratab üles ja tekitab päeva mõnusa energia, siis alguses kirjeldatud päikeseloojangu surf on 100% minu happy place. See on lihtsalt uskumatu tunne olla päikeseloojangu ajal surfilaual, püüda laineid, õõtsuda laual ja nautida rannast kostvat head muusikat.

mina surfin8.JPG
Muidugi ei saa unustada, et surf on täiesti sõltuvuses tõusust, mõõnast ja lainete olemasolust ja headusest. Näiteks kui ühel hommikul Mammu ja Markoga kolmekesti päikesetõusu surfile suundusime veetsime lõpuks tund aega lihtsalt veepeal õõtsudes, juttu rääkides ja päikesetõusu nautides. Meie ja vesi olime olemas, aga lained olid kadunud.
marko.JPG
Nüüdseks oleme me juba veidi rohkem õppinud tõususid ja mõõnasid jälgima ning nendega surfi planeerimisel arvestama 🙂 
msw.jpg
Või noh.. me vähemalt teame et mingid asjad mõjutavad kõike ja üritame Magic Seaweed telefoni appist nendest näitajatest aru saada. Kuid tegelikult oleme me endiselt suhteliselt clueless.
mina surfin5.JPG
Teine asi, mis mulle täiega meeldib on, et ma tunnetan vett hoopis teistmoodi. Mäletan hullult hästi oma esimestel surfitundidel, et kui lainet kauguses tulemas nägin tundsin suurt paanikat sellest kuidas mul pole aega ja saan kohe lainega pihta ja ma ei jõua lauda ümbergi pöörata. Nüüd tajun ma seda aega, mis lainel minuni jõudmiseks kulub ning momenti millal ta murduda plaanib palju paremini. Mis tähendab, et tunnen ennast vees kindlamalt ja paremini.
marko kukub.JPG
Eks kukume ja peksa saame ka ikka korralikult aga see käib kõik asja juurde 😛

Lisaks ise üritamisele otsustasin huvi pärast seekord ka ametlikust surfikoolist (st päriselt majaga, pesuruumidega, kodulehega ja annab teenuste eest tšekke) 3x koolitust võtta. Tunnid toimusid Kutas ning iga tund kestis umbes 3h – algas video ja teooriaga, sellele järgnes surf, mille ajal nendepoolne fotograaf mind pildistas ja lõppes piltide põhjal analüüsi ja tagasisidega.

wave house eestlane.jpg
Maailm on ikka pisike ja eestlaseid kõikjal. Kutas asuva surfikooli admin on samuti eestlane ning elab minuga samas hotellis (Canggus).
IMG_6449.JPG
Marko võttis proovimise ja minuga hängimise jaoks ühe tunni samast koolist. Edasi käisin üksi. PS: Võrdluseks vee sügavuse kohta Kutas – laine taga seisan ma täies rahus püsti.

Minu muljed sellest surfikoolitusest on küllaltki muutlikud olnud.

  1. tund – koolitus ise tundus suhteliselt sama kui see, mis suvalisest rannaputkast varem saanud olen. Üksjagu olen juba ise harjutanud ja uurinud, nii et teooria osa mulle enam uus ei tundu. Tekib tunne, et mul on ikkagi puudu ju vaid õigete liigutuste sisse harjutamisest ja peaksin ehk veidi rohkem just üksi pusimas käima. Koolitaja nunnutamine ja laua lükkamine teeb mind pigem pahuraks ja on rohkem segav kui aitav. Samuti, kuigi koolitaja on teoreetiliselt väga tore inimene, on mul tunne, et ma ei meeldi talle. Või igal juhul on enamus muid koolitajaid mul tavaliselt toredamad olnud.
    Lainevahul otse ranna poole surfimine ei ole nii uus minu jaoks. Aga okei, tunni lõpus piltidelt positsioonide tagasisidestamine on päris kasulik. Kuigi tunni jooksul jõudsin juba mõelda, et äkki järgmine kord rendin neilt ainult lauda ja koolitust ei võta, otsustan lõpuks ikkagi koolitusega jätkata.
  2. tund – okei, oli ikkagi hea otsus uuesti tulla. Täna õppisime ja harjutasime veidi rohkem pööramise teooriat, lainest läbi minekut ning kuidas sinu peale murduva lainega ellu jääda. Kuigi üht-teist ma raamatust jälle teadsin, sain mõned olulised nüansid ikkagi juurde. Samuti, kuigi ametlikult peaks seda alles kolmandal tunnil tegema, läksime mõned korrad koolitajaga ka lineupile (ee.. see rivistus kus surfarid rohelisi ja veel murdumata laineid püüavad). Kuna see tähendas, et koolitaja tuli ka ise eraldi lauaga kaasa, ei olnud seekord ka sellist nunnutamist. Ainult, et sain korduvalt pahandada, et miks ma üldse ei naerata. 😀 No palun vabandust, et mu keskendunud nägu väga tõsine on, eksju. Tunni lõpuks vähemalt oli naeratus näol, tuju hea ja juba ootasin, et millal tagasi minna!

    mina surfin3.JPG
    Üks on kindel – koolitajale ma jah ei meeldi! Ilmselt on põhjus selles, et ta arvab, et ma jään iga kord 30-50 minutit hiljaks. Talle ei ole vist keegi selgitanud, et transpordi korraldab tegelikult nende enda surfikool ja mina olen alati Canggus õigel ajal valmis. Aga kuna nende enda transpordi orgunn on nigelavõitu, siis minust olenemata saabun ma alati suure hilinemisega.
  3. tund – seekord keskendub tund vaid lineupile. Alustame jälle paari video ja väikese teooriga: kuidas ja kust lineupile läheneda, surfi etikett ning kuidas paddlemist lihtsamaks teha (sain vastuse küsimusele, miks mõned inimesed jalad õhus paddlevad). Vette lähen mina, 2 koolitajat ja 5 teist turisti. Igaüks oma lauaga ja otse lineupile. Nii nii äge lihtsalt! Saingi päriselt mõned suuremad ja murdumata lained kinni püüda ja päriselt pöörata, st mitte lihtsalt valgevahuga ranna poole minna. Lisaks sain seekord uue instruktori, kes oli täiega tore ja ei vihanud mind. 😀

Kokkuvõtvalt oli see ikkagi väga äge koolitus ja sain sealt üht-teist teadmisi ja kogemusi ka juurde. Ikka hullult on kasuks kui on keegi, kellega esimest kord lineupile mina ja kes sulle väikseid nüansse selgitab, tagasisidet annab ja juhendab.

Koolituse pahupool – peale selle lõpetamist ja ühte kehva kogemust iseseisvalt Canggus surfates, tekkis mul korraks mingi hirm/blokk üksi sufimise ees. Too kord olid vesi ja lained lihtsalt liiga tormised mu jaoks, ma läksin esimest korda vette tugeva longboardiga ning tundsin ennast igati halvasti ja sain üksjagu tappa ka. Aga see tunnetus tuleb ja läheb ja kõik on work in progress. Mõnikord on surf imeline ja vahel lihtsalt ei ole minu päev – eks nii ole vist kõigega tegelikult.

Minu suurimad väljakutsed hetkel on järgmised:

  • mu makaronikäed, mis ei jaksa paddleda (st välja aerutada) – tegelikult kui ma nüüd mõtlen esimesele kogemusele 1,5 kuud tagasi Canggus, siis mu makaronikäed on tänaseks ikkagi natuke vähem makaronid ja rohkem käed. Aga arenemisruumi on ka veel kõvasti;
  • lihtsalt harjutamisvajadus ja et ma julgemalt laineid püüaksin ja vähem üle mõtleksin – ülemäära tihti jään ma lauale endas kahtlemise tõttu liiga kauaks kõhuli;
  • nautida protsessi, vett ja surfi ning mitte võrrelda ennast ja enda arengut teistega, rikkudes sellega surfi mõnu.

mina surfin9.JPG

Oma järgmise sihtkoha, Tenerife, valisime ka Markoga selle järgi, et saaksime surfiga jätkata. Päris äge, et meile mõlemale see veesport nii väga meeldib ning koos seda harrastada saame.

Lõpetuseks mõned niisama pildid ka. 🙂

loojang.jpg
Kutas surfates olime juba püsikliendid Segara Asia Pool baaris, kus saime imeliste arbuusimahlade kõrvale basseinimõnusid ja päikeseloojangut nautida.
britta ja sebastianiga diner.jpg
Britta, kellega Kuala Lumpuris internetis tutvusin ja rahvuspargi tripile sõitsin, ning tema kutt Sebastian sattusid samuti Balile. Ülimalt tore oli nendega Segaras kokku saada ja vahepealsetest ning eesootavatest reisiseiklustest muljetada.
bassus brittaga.jpg
Ma lihtsalt nii armastan selliseid (st samasse riiki juhtumine) kokkusattumusi!
blogi pildid.jpg
Vietnamis kohatud eestlannaga jäi kahjuks küll seekord koos surfamata – olime küll samas piirkonnas kuid ei suutnud teineteist kinni püüda.
5 eestlast segaras2.JPG
Küll aga püüdsime kinni mõned teised eestlased – Steni ja Annu!
blogi pildid.jpg
Päikeseloojang ja hängimine imeilusas La Brisa rannabaaris Canggus ning hilisem lebo meie hotelli katusel – suhteliselt ideaalne koht õhtuseks ajaveetmiseks, tähtede vaatamiseks ja jutustamiseks.
kõik lahkuvad.jpg
Annu läheb homme ära (pildi tegemise ajal) ja Mammu läheb varsti ära (tegelikult on nad praeguseks hetkeks juba ammu Balilt lahkunud). Kuigi mul on kahju, et nad lähevad, loodan, et mõlemal oli vinge tripp ja palju ägedaid uusi kogemusi ja mälestusi. Samuti on mul ikkagi hea meel, et ma veel Balile jään :D.

annu cover.jpg

Päikest!
Kati

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑