Saab sukelduda või ei saa noh?

Mammu viimasteks päevadeks Balil sõitsime kolmekesti põhjapoole pikemat nädalavahetust nautima. Kogu selle tripi eesmärk oli üks ja ainus, sukeldumine. Ma nii ootasin seda! Ei mina ega Marko polnud seal piirkonnas varem käinud, kuid olin sukeldumispaikade, Menjangan saar ja Pemuteran laht, kohta head kuulnud. Mammu jaoks oli sukeldumine jälle miskit uut ja esmakordset.

dive sites.jpg
Pemuterani lahes on vaatamisväärsusteks eelkõige inimeste istutatud veealused skulptuurid, mille eesmärk on pakkuda korallidele kasvupinda. Samuti on seal mitmekülgne mikromaailm. Menjanganil on lihtsalt tohutult ilus ja liigirikas veealune elustik. Me otsustasimegi viimase kasuks ning täpsemalt sukeldusime Anchor Wreckis ja Sandy Slope-s (saare loodeosas).

Minul ja Markol oli päevaplaanis kaks sukeldumist koos divemasteriga ning Mammul kaks discovery dive-i koos isikliku instruktoriga. Meiega koos samas paadis oli veel üks kahelapseline pere, kes veetsid sama aja snorgeldades. Kahe sukeldumise vahel tegime ka lõunapausi rannas.

diving2.jpg
Vasakul tükike Menjangani saart. Taustalt kumab Iljen kraater, kus õega sügisel käisin. Tuleb välja, et väga palju tehakse just siit piirkonnast ka Ijen kraatri tuure, sest Pemuteran asub peaaegu Java saare külje all.

Kahjuks ei läinud kõik sukeldumisega päris nii libedalt kui lootsin. Kui aasta tagasi jäid mul kõrvade tõttu sukeldumispaberid pooleli, siis nüüd märtsis sain peaaegu ilma probleemideta need lõpuni teha. Olin seekord sukeldumisest ootusärevil kuid kõrvade pärast otseselt niiväga ei muretsenud. Nähtavasti aga oleks pidanud. Proovisin esimesel sukeldumisel kolm korda sügavale vee alla minna ja kõiksugu erinevaid tehnikaid rakendada, kuid kõrvad lihtsalt ei equalizinud. Alguses oli ainult parem kõrv valus, aga kolmandal korral hakkas juba ka vasak valutama. Selle peale sain lõpuks aru, et minu jaoks jääb sukeldumine ära. Nii raske kui see ka ei olnud, saatsin instruktori Markoga sukelduma, andsin oma varustuse paati ja veetsin järgmised 45 minutit maailma kõige pahurama snorgeldajana.

diving1.jpg
Selline näeb välja õnnelik inimene, kes on just sukeldumast tulnud. Mina selline välja ei näinud.

Arvata on, et mu tuju oli peale seda lihtsalt nullis. Ma sain ise ka suurepäraselt aru, et mossitamine ei aita midagi (või äkki siiski aitas :D), aga mul lihtsalt oli selline pahurdamise tuju, et pool lõuna aega istusin lihtsalt rannas vees ja vihkasin kogu maailma. Mis mõttes ma ootasin seda nii kaua ja nüüd mul on JÄLLE mingid probleemid?!

Tegelikult Marko ja Mammuga rääkides selgus, et ma nägin snorgeldades kohati isegi rohkem ja ägedamaid loomi, kui nemad vee all (nt hiiglaslik hõbe-valge kollaste uimedega kala, kilpkonn, uss, suure otsaesise muhuga kala jne) kuid see ei lugenud minu jaoks midagi. Niimoodi ma nüüd küll seda nädalavahetust ei planeerinud!

diving5.jpg
Mammu käis kaks korda sukeldumas ja õnneks ei olnud tal absoluutselt mingeid probleeme. Ja nagu ehk näost näha, siis talle väga meeldis. 🙂 Jälle uus kogemus juures!

Lõunapausil ma suhteliselt kaotasin üldse lootuse, et ma seekord sukelduda saan. Küll aga teadsin, et kui ma uuesti ei proovi, siis ma kahetsen. Seega ajasin ka teise sukeldumise alguses endale kogu karavani selga ja rullusin selg ees vette. Kerides veidi edasi, siis…

diving6.jpg
Selline näeb välja õnnelik Kati, kes käis just sukeldumas!!! Kõik on maailmas jälle hästi 🙂

Ma ei tea, mis hälbed mul on, aga teisel korral sain suhteliselt probleemideta sügavasse minna. Sukeldusime kuskil 18-21m sügavuse vahepeal. Ja oi appi kui vinge see ikka oli!

Sukeldusime suure veealuse seina ääres, kus kalju seinal oli tohutult kirev elu täis kalu ja värvilisi koralle. Samas teisele poole vaadates oli lihtsalt tumesinine sügavik ja tühjus. Ühest küljest tahtsin küll neid kaljukoralle vaadata, kuid teisest küljest mõtlesin kogu aeg, et kui see hai kala ikka peaks tulema, siis tema tuleb sealt pimeduse poolt ikkagi. Kuigi seal piirkonnas on küll must-täpp haid (Blacktip Shark), siis kahjuks nad ennast meile seekord ei ilmutanud. Aga kogu muu elustik ja lihtsalt see, et ma sukelduma sain oli minu jaoks juba imeline. Minu ja maailma vahel oli jälle kõik hästi ja ma ei suuda ära oodata, et millal ma uuesti sukelduda saan. 🙂 Nõme ainult, et ma nüüd jätkuvalt iga kord oma kõrvade pärast muretsema pean.

Mida rohkem ma erinevaid sukeldumiskohti (noh.. praeguseks siis Vietnami Hoi Anis + see Balil Pemuteranis) näen, seda enam olen ma õnnelik, et minul ja Markol eelmine aasta nii hea sukeldumiskooli ja -instruktoriga vedas. Meie koolitus viidi ikka väga põhjalikult ja korralikult läbi. Samuti, kuigi me nautisime igat sukeldumist täiega ja kogu protsess oli ülimalt lõbus, hoiti meid samal ajal reaalsuses ning süstiti piisavalt kainet mõistust ka sukeldumise ohtude osas sisse. Viimases kahes sukeldumiskoolis on mul jäänud pigem mulje, et üritatakse kliendi (olgu ta siis paberite tegija või proovisukelduja) elu lihtsalt võimalikult lõbusaks ja lihtsaks teha. Ja see on senikaua ok, kuni ükskord enam ei ole. Sest nii ei teki ka inimeselt arusaama, mis võib valesti minna. Võibolla olen ma ise liiga ettevaatlik aga tundub, et sukeldumise puhul on väike ohu tajutavus pigem hea. Muidugi ega mul ei ole ka just erilist kogemustepagasit, niiet rohkem ei kobise. 😀

Aga mis kõige olulisem ikkagi – ma sain jälle sukelduda! Ja see oli mu esimene mitte-kursuse sukeldumine. Elu on ilus ja ma tahan veel ja veel ja veel!

Päikest!
Kati