Bali edasijõudnutele – kalad, templid ja infinity pool mägedes

Päeva mõttetera: hea giid teeb ka küsitavate soovidega kliendi päevatripi imeliseks. 😛 Ehk see üks minu soovitud sihtkoht oli tore küll, kuid mitte kolme tundi autosõitu väärt. Õnneks planeeris Kumu meile hommikusse veel snorgeldamise ja õhtusse lihtsalt imelise restoran/baari/basseini mägedes. Seekord päästis Kumu päeva!

Pühapäeval, samal ajal kui Annu ja Sten Bali liiva jalgelt pühkisid, läksime Marko ja Mammuga kolmekesti trippima. Kuskilt eelmisest aastast oli mul listi jäänud Agungile vaatav mäe tipus asuv Pura Lempuyangi tempel. Krissu käis seal sügisel nädala sees, mis tähendas, et mina pidin tööd tegema ja ei saanud minna.

Ütlesime giidile, et sooviksime Pura Lempuyangi külastada ja siis võiks midagi veel teha. Kumu poolt tulnud snorgeldamine sobis meile ideaalselt – Mammu polnud kunagi varem snorgeldanud ning tegemist oli hea sissejuhatusega nädal hiljem planeeritud sukeldumisele.

Canggust hakkasime sõitma juba kell 7 hommikul ning alles mõned tunnid hiljem tegime Padang Bai kandis hommikusöögi. Kuna seisime enne tseremoonia tõttu tekkinud ummikus, oli selleks ajaks kõigil kõht täiega tühi. Hoiatus enne ujumist palju mitte süüa ei tundunud enam eriti oluline.

20180422_121010.jpg
Õnneks olid vajadusel abiks Bali traditsioonilise paadi reelingud ning ära ei uppunud keegi
20180422_120322.jpg
Snorgeldamise kohti oli meil kaks – Blue Lagoon (sinine laguun) ning sellest ümber nurga asuv teine sopike. Hoolimata vähemast tuntusest oli viimane isegi ägedam. Palju igasuguseid värvilisi kalu oli mõlemas, lihtsalt ühes oli neid ikkagi veidi rohkem ning vesi puhtam. Eriti meeldisid mulle pikad peenikesed poole käsivarre pikkused veepinnal hõljuvad olevused, kes võisid ja võisid ka mitte olla trumpetfishid. Samuti nägin ma enda jaoks vist siiani kõige suuremaid kalu looduses päris lähedalt – samuti poole käsivarre pikkused, aga matsakad suured olevused. Arusaadav küll, onju?
20180422_115028.jpg
Blue Lagoonis oli kahju ainult sellest kui palju seal loodusreostust oli näha – lihtsalt prügi, pudelid ja plastikpakendid ulpisid vees. Ma ei teagi kas ma ise olin eelmine aasta pimedam või on hooajast sõltuvalt asjad nii palju hullemad aga see aasta märkan ma sellist pahupoolt palju rohkem. 😦
20180422_115045.jpg
Good to go! Mammu sai ka oma esimese snorgeldamise kogemuse kätte ja tundus, et meeldis. 🙂 Naljakas, kuidas minu jaoks tundub snorgeldamine praeguseks nii tavaline/loomulik/lihtne. Põnev on taas avastada, et tegelikult on tegu ikkagi päris eksootilise tegevusega. 😛 Viimased 1.5 aastat on mind veidi ära hellitanud.
IMG-20180423-WA0004.jpg
Sai ka niisama lollitatud. Nüüd siis pilte vaadates saan ma alles aru, miks mu selg ära põles ja juba kolmandat päeva roosa ja ülimalt tundlik on.

Ühesõnaga mõnna oli. Kalu oli palju ja samuti oli kohati hoovus päris tugev, mis oli huvitav. Teoreetiliselt nähakse seal vahel ka kilpkonni kuid seekord meil nii ei vedanud. Aga Nemo sõpra Doryt kohtasin küll.

Pärast snorgeldamist ja kiiret dušši võtsime suuna Pura Lempuyangi templisse.

20180422_144708.jpg
Ilmaga meil 100% ei vedanud ja kõik oli veidi hall
20180422_144052.jpg
Tempel asub mäe otsas ning seda külastades on kaks võimalust. Üks variant on teha neljatunnine matk, mis sisaldab kokku 1700-t trepiastet, mäe tipus džunglis. Kuna selleks hetkeks tundus basseini mõte aga kõigile asjaosalistele vastupandamatu, siis matkaks meil mahti ei olnud. Me läksime lihtsamat vastupanud teed ja külastasime vaid kahte esimest tasandit.Tegime ilusaid pilte ja kuulasime, mis Kumu meile tarka rääkida oskas. Ausalt öeldes ootasin ma sellelt kohalt rohkem, kuid eks see oli ka minu enda pang. Tegelikult oleks see neljatunnine matk ka huvitav olnud, kuid oleksin seda pidanud lihtsalt rohkem täpsustama. Samas selles pühapäevas ei muudaks ma midagi ning ongi võimalust veel tagasi tulla ja taas avastada. Aa, seal taga pilvemassis on tegelikult väga lähedal Agungi vulkaan, mis eelmise aasta lõpus just tujutses.
20180422_142836
Kui esimesest templiväravast sai niisama sisse, siis edasi liikumiseks pritsiti püha vett pähe. Eks ikka selleks, et halvad hinged edasi ei pääseks.
20180422_143111.jpg
Meil vedas ja meid lasti edasi. 😛
20180422_143158.jpg
Esiisad on kavalad olnud – templi trepiastmed tehti meelega ebamugavalt kõrged, et inimesed maha vaataksid ja selle tõttu templisse sisenedes “kummardaksid”.
20180422_144328.jpg
Kui sul veab ja sa saad nii ilusa sarongi, et jäta või endale. Aga ei jätnud.
20180422_143143.jpg
Vaade, mille pärast turistid siia templisse ronivad – värav taevasse
20180422_143608.jpg
Tegime ka mõned pildid ja suundusime õhtusöögile. Võrreldes neljatunnise variandiga kestis meie templikülastus vast vaid pool tundi.

Monkey Bar, kuhu Kumu meid viis oli meie kõigi jaoks täiesti tundmatu. Olime vaid ühte pilti giidi Instagrami kontos näinud ja see tundus väga ahvatlev. Ühestki artiklist või varasemast soovitusest polnud see baar aga kordagi läbi käinud (ja ma olen Bali kohta ikka üksjagu uurimustööd teinud). Kumu ütles, siis tegelikult käivad seal vaid kohalikud ja turistid satuvad sinna väga harva.

20180422_164524.jpg
Esimesena tervitas meid söögilauast selline vaade! Lihtsalt wow!
20180422_164752.jpg
Ja selline bassein!

Kuna me olime kõik suhteliselt nälgimas, siis sõime esmalt kõhu täis ning suundusime alles siis basseini vaadet nautim. Kui selliste vaadetega ja nii imelise toiduga koht võiks vabalt küsida prae eest 10€, siis minu nasi goreng maksis vist umbes 3€ kanti. Ja ega teiste tellitud kala palju kallim ei olnud. Kuigi minu nasi goreng oli väga hea, siis see teiste kala oli lihtsalt jumalik.

20180422_172747.jpg
Kogu seltskond 🙂
20180422_180604.jpg
Ja siis kui me enam oma tõelist olemust varjata ei suutnud
20180422_172559.jpg
I solemnly swear that I’m up to no good ehk pättust täis
20180422_181223.jpg
Midagi sarjast “kui ma suureks saan, tahan hai olla”
20180422_174858.jpg
Täpselt nii lõõgastav ja mõnna seal oligi!
20180422_172652.jpg
Tegime basseinis ka mõned hinge kinni hoidmise võistlused ja hetke tšempioniks jäi kahjuks Marko. Ma ei ole rahul.
20180422_183233.jpg
Nautisime kuni viimse valguskiireni basseini ning suundusime siis koju tagasi

Küll aga tunnen, et olen praeguseks nii palju trippinud, et väike väsimus tekib. Üks suurem reis on veel ees põhja-Balile sukelduma. Sellest olen ma väga põnevil (sest sukeldumine!), kuid peale seda mõtlen hetkel küll, et viimased nädalavahetused Balil veedan pigem rahulikult. Aga eks näis kuidas see plaan läheb. 🙂

20180422_174639.jpg
How to regain your personal space ehk kuidas oma isiklikku mulli tagasi vallutada.

Päikest!
Kati

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑