Sissejuhatus Balile – kosed, riisipõllud ja kohv

Esimesel nädalavahetusel otsustasime tutvustada Mammule Bali loodusvõlusid – eelkõige imeilusaid riisipõlde ja koskesid. Külastasime mu todo listis järgi jäänud kahte koske ja ülejäänud päeva sisustas meie juht Kumu Wayan.

Kaks koske, mis mul veel avastamata olid, on Tegenungan ja Tukad Cepung. Okei, Balil veel külastamata koskesid on tegelikult palju rohkem kuid need paar on mul silma jäänud veidi huvitavamatena. Kahjuks või õnneks teadis Kumu öelda, et kuna tegu on endiselt vihmaperioodi lõpuga (väidetavalt, sest vihma olen ma kolme nädala jooksul vaid paaril üksikul ööl kuulnud), siis Tegenungan ei ole praegu üldse külastamisväärne ja kena. Seega jäi Tegenungan küll avastamata kuid väga tore päev oli meil sellegipoolest.

20180407_105743.jpg
Trippi alustasime riisipõldude vahel. Bali kuulsam riisipõld Tegalalang on kuulujuttude järgi paksult üle rahvastatud ning seal jalutades küsitakse igal astmel uut “annetust”. Meie juht viis meid hästi natukene põhikohast edasi riisipõllule, kus jalutasime praktiliselt üksi.
20180407_104723.jpg
Need värvid ja väikesed teerajad teevad rõõmsaks. Nii ilus! PS. Mammu teeb ka vahel patse kui ilusti paluda! 😀
20180407_105440.jpg
Muru ongi nii roheline ja taevas tegelikult veelgi sinisem kui siin pildil paistab!
20180407_171814.jpg
Marko pandi tööle. 😛 Aga näe – oleks võinud oma Vietnami mütsi ikkagi Balile ka kaasa võtta – oleks sisse sulandunud küll siin sellega.

Pärast riisipõldude vahelist väikest ringi oli kõigil jube palav ning veidi isutas ka hommikukohvi järgi. Seega viis Kumu meid Cantik Agriculture Luwak Coffee-sse, kus saime Luwaki ning hästi palju erinevaid Bali maitsekohvisid degusteerida.

20180407_114148.jpg
Sissepääs kohvikusse oli juba väga uhke ja kena. Jalutasime läbi aia, kus mõlemal pool kasvas vist peaaegu et kõike. Alates erinevatest vürtsidest kuni puuviljadeni. Veidi räägiti meile seal ka tarka juttu juurde, kuid mu weekend brain ei suutnud seekord seda talletada.
20180407_115320.jpg
Mammu kord tööd teha ja meile kohvi jahvatada.
20180407_114737.jpg
Maailmakuulus kassikakakohv ehk Kopi Luwak. Veidi tutvustati meile ka valmistamise protsessi ning erinevaid kohviubasid ka juurde. Pärast seda saime ise degusteerida ja hinnangu anda.
20180407_115727.jpg
Lisaks Kopi Luwakile proovisime kuut erinevat teed ja kuut kohvi – sealhulgas selliseid veidrusi nagu ingverikohv ja kurkumitee. Minu hinnangul olid kõik äärmised kohvid-teed halvad ja keskmised okeid või isegi head. 😛

Kõhud kohvi ja kohalikke pähklisnäkke täis, võtsime suuna koopakose ehk Tukad Cepung kose juurde.

20180407_151421.jpg

20180407_132415.jpg
Arvestades kui ägeda kosega tegu oli, siis oli sinna pääsemine eriti lihtne. Tavaliselt on kõige vingemad kohad ikka raskesti ligipääsetavad. Samuti, kuigi seal olid mõned inimesed veel, ei olnud see (praegu veel) üldse ülerahvastatud.
Day trip koopakosk jne.jpg
Puhtalt selle teeraja (kanjonist, nurga tagant ning kivi alt läbi) ja värvide pärast on see mu uus lemmik kosk Balil
Day trip koopakosk jne1.jpg
Siia tasub tulla keskpäeval kui päike paistab otse ülevalt ning heidab oma kiired koopasse.
Day trip koopakosk jne2.jpg
Varuväljapääs on isegi olemas
20180407_133737.jpg
Teekonna lõpus on väikese ümmarguse koopa sees selline iludus peidus
20180407_133616.jpg
Ainult, et vesi oli päris jahe
20180407_134303.jpg
Aga see meid ei takista. Ilmselgelt oleme eluga rahul!

Nagu õigele turistile kohane, klõpsisime seal veidi pilte, ahhetasime kui imekaunis loodus siin ikka on ja uudistasime niisama ringi. Kumu (meie juht) rääkis tegelikult enne, et ta oli korra ka varem siia turiste toonud, kes olid sellest kohast täiega pettunud. Samas minu jaoks oli see ilmselt üks imelisemaid kohti üldse! Kahtlustan, et just külastuse aeg mängib selle juures väga suurt rolli, sest pettunud turistid läksid sinna hommikul vara. Internetiavarusest saime meie aga soovituse keskpäeval minna ning võin öelda, et päike paistis tõesti väga ilusasti koopasse. Tasub õigesti ajastada!

20180407_140733.jpg
Tagasiteel läksime veel treppidest veidi teisele poole ka uudistama ning avastasime megarohelusse peidetud minikose. PS. kohe näha, et ma rannas päevitamas ei käi – nägu on pruun, kõht valge ja jalas lühikesed püksid. 😀

Edasi suundusime Kanto Lampo kose juurde. Minu ja Marko jaoks oli see küll juba teine kord Kanto Lamport külastada. Samas kuna tegu oli ühe huvitavama kosega, siis leidsime, et võime tagasi minna küll. Nimelt sai selle kose otsas turnida ning erinevalt suuremast osast otse alla langevatest koskedest on see astmeline. Lootsime, et ehk Mammule ka meeldib.

Day trip koopakosk jne3.jpg
Seekord tuli meiega vette mitte autojuht vaid eraldi pargitöötaja. Temast oli niipalju kasu, et tal oli hea peapael, millega mu telefoni kaamerat kuivatada. Selgus, et hoolimata veekindlusest ei suuda see miskipärast läbi veepiisa ikkagi teravat pilti teha. Aga pilte läbi vaadates oli pärast näha väga selget kvaliteedi erinevust kohas, kus ma telefoni enda kätte võtsin ja ise klõpsima hakkasin. 😀 (Ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, teistel kiita käsin)
20180407_152854.jpg
Jätkuvalt õnnelikud. Esimene päevatripp on success!
Screen Shot 2018-04-23 at 07.49.29.png
Päeva lõpetasime enne koju naasemist lõunasöögiga samas restoranis (Warung Tepi Tebing), kus sügisel Karliga peale Secret Canyonit käisime. Seal on lihtsalt imelised toidud ja nii mõnus keskkond. Kellele ei meeldiks tiigi ääres onnikeses lõunatada, mõnusa seltskonnaga jutustada ja päevatripile joon alla tõmmata?

20180407_105856.jpg

Päikest!
Kati

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑