Sri Lankalt lendasin ma Bangkoki ainult ühe mõttega – minna trenni! Okei, natuke plaanisin ka kaks päeva üksindust nautida ja ostelda ning juba esmaspäeva lõunal läksin Bangkoki lennujaama Annule vastu, kust koos Vietnamisse, Ho Chi Minh Citysse seiklesime.
Bangkokis oli mul kokku umbestäpselt 2,5 päeva aega linna avastamiseks. Kuigi esialgu mõtlesin ka turistitada tundsin sellest veidi väsimust ning mõnulesin pigem niisama oma ilusas hotellis, viisin ennast internetiga taas kurssi, šoppasin ja nautisin niisama linnaelu.Sest iga hotellitöötaja unistus on mõelda, et huvitav, kas see toateeninduse tellija istub prageu vetsus? 😀Kaubanduskeskused on Bangkokis ikka jõhkrad! Ma olin sunnitud seal päris mitmes käima, sest otsisin sobivat kotti millega tööle läpakat tassida. Marko oli küll nõus vanasti kotti jagama ja ka minu läpakat tassima kuid miskipärast eeldasin, et Annu sellest mõttest vaimustatud ei oleks. 😀
Aga need kaubanduskeskused ikkagi.. ma mitte ei eksinud ära ainult kaubanduskeskustes vaid ka kaubanduskeskuse sees asuvas ühes poes, kust ma korra väljapääasu ei leidnud. Ja iga kaubanduskeskus koosneb umbes kolmest erinevast hoonest ja 4-6 korrusest. Ulme! Aega läks aga lõpuks sain sealt kõik, mis vaja (ja natuke rohkemgi).
Üks suurimaid elamusi mu jaoks olid Bangkokis rollutaksod. Igatsesin rolleri tagaistmel sõitmist, seega tellisin esimesel hommikul endale rollu Grabi.
Esiteks, sest ma olin liiga laisk ja endiselt puhkusemeeleolus, et ühistranspordiga vaeva näha.
Teiseks, sest see oli lihtsalt nii odav.
Kolmandas sest autoga linnaliikluses oleksin ma terve igaviku ummikutes veetnud.
Kui peale esimest sõitu Grabiga mõtlesin ma, et never again, siis peale asjaolude sunnil tänavalt kohaliku rollutakso valimist nautisin ma sõitu täiega. Grabi juhil oli lihtsalt üks suur viga – ta leidis, et jube hea mõte on Bangkoki liikluse keskel sõitmise ajal ühe käega veel telefoni iga paari hetke tagant taskust otsida ja kaarti vaadata. Selline asi ajab mind juba autoski ärevile, rääkimata siis rollerist. 😀 Äpivabad kohalikud juhid olid aga väga toredad ning neid kasutasin veel mitmeid kordi.
Kogu põhjus, miks ma endale kaks päeva Bangkokis üldse jätta tahtsin oli üks väga kindel trenn – Bungee Workout. Alates sellest ajast kui umbes kaks aastat tagasi Facebooki feedis sellest videot nägin on Bungee Workout ka mu bucketlistis olnud. Nüüd sai see sealt lõpuks ka maha tõmmatud.
Trenn oli lihtsalt ülimalt äge! Ma olen pildil siis see ainuke veidrik, kes õhku hüppas. Ma ju võiksin väita, et tegu oli minu juhirolliga meie õpitud tantsukavas kuid tegelikult olin ma lihtsalt liiga põnevil ja ajasin sammud sassi. 😀Tasus küll selle pärast Bangkoki minna 🙂
Ja suhteliselt sellega mu kaks päeva seal piirduski. Eks turistitama jõuab sinna soovi korral kunagi veel tagasi minna kuid ega mind need suurlinnad niiväga ei tõmbagi.
Õhtul käisin veel Marveli filmi vaatamas. Minust on viimaste aastatega suur fänn saanud. Aga pole ka hullu kui sa ei ole fänn, sest Bangkoki kinodes õpetatakse enne saali minekut, kuidas ikka tervest Marveli kogemusest osa saada.Esmaspäeval suundusin Bangkoki Suvarnabhumi lennujaama Annut tervitama. Sealt sõitsime koos Don Mueang lennujaama ning esimest korda Vietnamisse!
Meie lennujaamast koju the Manor 2 Complex-i jõudmise seiklustest ma juba kirjutasin niiet see selleks. Aga kodu oli meil seekord väga kena ja mõnus! Kuigi võibolla esmamulje põhjal seda ei ütleks..
Esimesel õhtul lennujaamast koju saabudes magas valvur ukse ees sügavat und. 😀 Ja tegu ei olnud mingi urkaga vaid väga uhke hiiiiglasuure kompleksiga.Ma nüüd alles avastasin, et ainus toas tehtud pilt on mul meie väikesest piknikust. Aga eks lihtsalt peab mind uskuma, et meie päralt oli ka väga kena kolmetoaline korter köögi ja kõigega. Muidugi all korrusel oli ka Tai restoran niiet esimesed päevad veetsime lõunaks Pad Thaid süües.Toast tunduvalt märkimisväärsem oli aga hoopis meie katusebassein. Teoreetiliselt oli meil neid lausa kaks tükki kuid see maja oli nii suur, et me ei suutnud teist üles leidagi.Lisaks päevastele ja õhtustele ujumistele ärkasime korra isegi kell kuus hommikul päikesetõusu ajaks üles. 🙂Vaade linnaleAinult bassusse pääsemine oli paras lotomäng. 😀 Nimelt oli seal neli lifti, millest ainult kaks läksid õigele korrusele. Samad lülitid kehtisid kõigile neljale ja tuli alati see lift, mis kõige lähemal oli. Noh, nagu liftid ikka töötavad. Kus on targad liftid siis kui neid vaja on? (Pildidl Bangkoki tark lift, kus valvur sisestas kuhu korrusele sa minna võid, kaarti viibates ütles masin millise lifti juurde minna ning liftis endas nuppe polnudki)Annu on kusjuures suht mu unistuste reisikaaslane – punub mulle hommikuti patse 😀
Vietnamis tegime me mõlemad päeval tööd ning hommikul ja õhtul käisime kohvikutes, night marketil ja jalutasime linnas. Lisaks kõigele muule on Annu tubli turul kaupleja – saab kauba 50%-ga hinnast kättte. Hoi An-s oli hiljem muidugi ühes bookletis kirjas, et viisakas on alustada vastukauplemist 60%-st alghinnast. Ups?
Testisime ära kolm erinevat coworking kohta Ho Chi Minh Citys – Hive, Workyos ja Start. Kui esimeses oli meie valitud päeval nii halb nett, et tunni jooksul läksime koju tagasi (kodus oli õnneks väga hea internet), siis teine ja kolmas (pildil) olid väga mõnnad ja töökorras.
Coworkeri app-ga saab erinevates coworking kohtades ka ühe päeva tasuta käia – miski, millest me teadlikud ei olnud, kuid START-s meile ise seda välja pakuti.
Saigonis olemise ajale kattus ka naistepäev ning coworking kohas koguti lõuna ajal kõik naised kohe kokku ja pandi ühele pildile.Lisaks saime kõik ka käsitsitehtud magusat kingiks. Väga armas neist. 🙂Põhiline liiklusvahend linnas oli jällegi rollu ja liiklus oli ilusalt kaootiline.Peale kahte päeva sisseelamise aja andmist Annule läksime ka meie rollutaksole üle. Kaks rollut on kusjuures odavam kui üks takso.. ja palju lõbusam ka. (Pildil lihtsalt ülimalt armas hommikusöögi kohvik, kus käisime)Jalakäijateed ei tähenda Saigoni liikluses just väga paljut ning ka seal peab ettevaatlik olema. Tee ületamisel oli seekord Annu mulle abiks. 😀 Kuigi eks kui väga vaja saan juba vaikselt ise ka hakkama.Õhtusöök. Maksin raha ja nüüd pean veel ise küpsetama ka. 😀 Ja lisaks suure gaasiballooni ümber istumine tundub veidi naljakas.The View Rooftop Bar – ideaalne koht päikeseloojanguks (nii palju kui seda Saigoni sudusest taevast üldse näeb)The Vintage Emporium, the Workshop Specialty Coffee ja kõik muud kohvikud mida külastada jõudsime. Nüüd piltidele tagasi vaadates jääb veidi mulje, et me muud Saigonis ei teinudki kui söömine ja kohvitamine.
Kõige ägedam ja meeldejäävam kogemus oli tegelikult kokakool. Mõtlesime kohe, et võiks seda esimese nädala jooksul teha – siis on edaspidi teada, mida süüa ja mida mitte. Internetiavarustest saigi Cyclo resto kaudu endale ainsaks vabaks täispäevaks kokandustunni broneeritud.
Koolitus koosnes kolmest osast: esmalt korjati meid cyclo-ga hotellist peale ja viidi turule, seejärel õppisime kuidas õigeid ja parimaid koostisosi valida ning siis läks kokkamiseks.
No me ei saa vist Annuga kumbki cyclo võlust aru. See on lihtsalt nii tohutult awkward transpordivahend ja seda sõidu osa me nüüd küll ülemäära ei nautinud.Iga väiksema tõusu peal on endal lihtsalt nii ebamugav olla. 😀 Soovitus koolituse broneerijale oleks pigem ise turule kohale minna. Rollutakso on palju lõbusam.Ja noh.. see liiklus..Kui cyclo juhid ei osanud sõnagi inglise keelt, siis turul kohtusime giidiga, kes meiega ilusti juttu ajas. Valisime välja värske liha, mereannid, tomatid, kurgid ja taimed, millest me tegelikult siiani midagi ei tea, ning suundusime restorani.Restorani seinad olid täis soditud eelnevate külastajate poolt – suutsime sealt isegi Eesti lipu leida.Chef Vu õpetas meid nelja toitu valmistama – Vietnami krõbedad soolased pannkoogid, Hapu supp krevetiga, keedetud searibid ja kevadrullidAga erinealt Sri Lanka koolitusest ei olnud meil seal põlle ees vaid moe pärast – igal ühel oli ikkagi oma töökoht ning toit tuli ka suuremas osas ise valmis küpsetada.Raske töö 😛Kõige lõpus oli veel väike ülevaade erinevatest viisidest tomatist ja kurgist kaunistusi teha ning tadaa.. oligi söögiaeg. Roos vasakul on minu valmistatud ja lõpuks jäin täitsa rahule sellega.Arvestades, et kogu üritus kestis kokku ikka mitu tundi ning hommikusööki meil all ei olnud, olid selleks hetkeks kõhud juba korralikult tühjad.Mitte aga kauaks, sest neli käiku hommikusöögiks on ikka päris palju!Lõpus üllatati meid ka veel kohaliku kohviga, mis sisaldas vist muna ja kondenspiima. Väga väga magus, kange ja üldse veidra maitsega aga magustoiduks sobis!Ühesõnaga oli kogu see kokakool ülimalt tore, äge ja ka maitsev. Soovitaksin seda kindlasti!
Ja sellega saidki meie suurlinna seiklused läbi. Nüüdseks veedame aega juba hoopis riisipõldude vahel Hoi An-s. Etteruttavalt võin öelda, et mulle meeldib siin nii nii väga!
