Rannapuhkus alaku! Viimane osa meie tripist oli lõpuks puhkus – puudusid plaanid ja ajakavad ning ainus eesmärk oli veeta aega ranna läheduses, nautida, puhata, surfida ja lugeda.
Rannapuhkuseks suundusime Midigamasse Surfing Wombats hostelisse. Nimelt peab seal üks eestlanna surfaritele suunatud hostelit. Kuna tahtsime Krissuga kindlasti viimase nädala jooksul surfi jälle proovida ja Surfing Wombats tundus sotsiaalmeedia vahendusel väga mõnusa community-ga koht, osutuski see meie valikuks. 🙂
Surfing Wombatsi siseõu ja restoran. Itaallasest kokad valmistavad iga õhtu lihtsalt imelisi pitsasi ja tiramisusi! Isegi kui hostelis mitte ööbida, siis pitsale soovitaksin ikka minna.Meie tubaUkse taga terrorist-kiisu, kes meid vahepeal sisse-välja ei lasknud ning hullult tuppa tahtis tulla.Me küll võtsime Krissuga kahepeale privaattoa aga tegelikult sai hoovis ka veel glampida või siis jagatud toas magada. 🙂
Meile sobis see koht igal juhul majutuseks hästi. Ainult, et kuna me ikka täitsa algajad surfarid, siis ranna mõttes sõitsime lõpuks ikkagi iga päev viis minutit tuk-tukiga Weligamasse randa, mis ehk algajatele parem oli.
Surfing Wombatsisse jõudsime 23. veebruaril, mis tähendas, et tegu oli minu viimase noorusõhtuga selle vanusenumbri sees. Käisime istusime veidi rannabaaris, jalutasime linnas ning ostsime õhtuse pitsa juurde veini.
Alkoholipood nägi huvitav välja – nagu filmides kihlveokontor, et läbi trellide ulatad raha. Aga turistidena lasti meid tegelikult sisse, et saaksime rahus omale veini valida.
Viimasel kahel aastal traditsiooniks saanud Eesti õhtut ma see aasta küll ei korraldanud kuid Vanakat ja Massut andsin küll 23. õhtul inimestele maitsta. Sünnipäeva võtsin keskööl vastu (nagu mulle välja toodi, siis tõenäoliselt esimest korda elus) tuk-tukis jamaikalase ja .. mingis rahvuses veel inimestega ning esimese sünnipäevatunni veetsin kalju peal ööklubiks maskeerunud restoranis tantsides.
Sünnipäeva päeva osa veetsin rannas ja kohvikutes ning surfides – täpselt ideaalne! Just see viimane osa.Ja õhtul sain hostelis isegi sünnipäevasooviga küünla ära puhuda 😛Midigamas veedetud aja jooksul õnnestus mul kolm korda surfimas käia ja see oli jätkuvalt nii äge! Eriti lahe oli, et kolmandal korral tundsin ma ise juba arengut ja ennast mugavamalt ning pigem sain püsti kui ei.
Lisaks massaažile, lugemisele ja paljudele headele hommikusöökidele rentisime veel ühel päeval rolleri ning võtsime ette 25km pikkuse tripi Galle Fort-i.
Juhiks sai Krissu, kes sai minu turvalise transportimisega väga ilusti hakkama. 🙂 Hoolimata vahepeal samas suunas meile vastu sõitvatest bussidest, sest sõidutee raja suunad on seal küll vist soovituslikud.Galle on hästi suur kindlus ja seal sees olev linn. Jalutasime niisama veidi ringi, einestasime (sest vihma hakkas sadama ja märjal asfaldil eelistasime me mitte sõita) ja suundusime kodu poole.Kui Surfing Wombatsis kohatud teised eestlastest turistid ütlesid meile, et Galles on palavam kui Midigamas, arvasime me, et nad on lihtsalt alles külmast Eestist tulnud algajad suvitajad.Reaalsus oli aga, et neil oli õigus ning hoopis meie olime rumalad naiivitarid. Kodus küll vaid 25km kaugusel kuid ilm oli Galles tõesti nii palju palavam ja me lihtsalt sulasime seal. Kindlasti üldse mitte tervislikud aga imehead papadumid. Käivad tavaliselt Sri Lanka riis ja karri toidu juurde kuid vahel saab neid ka eelroa/snäkina tellida.Koduteel otsustasime Zazouk restorani sisse hüpata ja ennast seal basseinis jahutada.Samuti lootsime, et kodu poolt vastu tulevad vihmapilved valguvad laiali.Reaalsuses hängisime seal tunde kuni lõpuks lisaks kallavale vihmale ka pimedaks läks. Lõpuks otsustasime rolleri ööseks lihtsalt restorani jätta ning taksoga koju sõita.Huvitav oli see, et Zazoukis kohtasime jälle Eestlasi. Seekord peret koos lastega. Saime neilt head infot külastamisväärse kilpkonna varjupaiga kohta ning otsustasime järgmisel päeval rollule järgi tulemisest ka väikese tripi teha.Käisime hommikul kilpkonnade varjupaika vaatamas ning õppisime, mis ohud kilpkonni Sri Lankal ähvardavad ning kuidas varjupaik neid aitab.
Seejärel jalutasime veidi rannas ning ma suutsin muidugi oma plätust ilma jääda. Puhastasin oma jalgu kivide peal (kuhu muidu vett ei pritsinud) kui tuli üks ootamatu puusakõrgune laine, mis esiteks mu läbimärjaks ja liivaseks tegi ning teiseks mu ühe kivil olnud jalanõu ära viis. Lonkasin siis nagu tuhkatriinu mööda maanteed restorani vaid ühe sussiga. 😛
Imeline hommikusöök. Aga jällegi – see oli tegelikult ühe inimese söögina mõeldud. 😀 Me ei saanud kahekestigi hakkama.Teel rolluga koju tegime ka ühe peatuse Sri Lankale omaste kalameeste istumispulkade peal. Selleks aga, et kalamehed sinna istuks või ise sinna hea pildi jaoks ronida võiks tuli kalameestele maksta. Me ei näinud seekord vajadust. 🙂Üks õhtu sõitsime ka taksoga Mirissa rannabaaridesse. Võinoh.. Krissu veetis seal päeva tegelikult ja ma liitusin õhtul alles. Krissu käis veel päeval vaalu ja delfiine vaatlemas. Ma seekord ei ühinenud, sest nägin mõlemit just sügisel Austraalias.Ja see oligi suhteliselt kõik! 6 päeva Midigamas möödusid kiiresti ning oligi aeg jälle suurlinna suunduda.Kui algselt oli plaan Colombosse autoga minna, siis olles avastanud, et rongipilet maksab alla kahe euro sai see otsus ümber hääletatud. Kaasa aitas ka kindlasti meie eelmine supervinge rongisõidu kogemus, see et rongijaam asub Surfing Wombatsi kõrval ning hinna umbes 20x vahe.Seekord nägime rongisõidu ajal ilusaid rannavaateid ning kohalike elutingimusi. Kohati sõitis rong tõesti pea et koduhoovist läbi.Päikeseloojang rongi aknastColombosse olime broneerinud endale veidi kenama ja uhkema katusebasseiniga hotelli – peale kahte nädalat hosteleid kulus väike poputus meile ära. Tuba, teenindus ja kõik oli tõesti väga kena!Samuti oli eriti hea meie hotelli restoranis pakutav kohalik riis ja karri. See pidavat olema lausa nii hea, et ka kohalikud käivad seal söömas. Pildil siis meie viimne õhtusöök, kus mei vist tellimisega natuke hoogu läksime. Samas kogu aeg ju räägiti, et süüakse riisi ja viit karrit.Sattusime Colombosse veel täiskuufestivaliga samal ajal ning lootsime tegelikult esimesel õhtul ka paraadi näha. Niipea kui me aga kodust veidi eemale saime hakkas vihma kallama ja see ei lõppenudki ära. Ootasime siis tükk aega räästa all taksot ja pöördusime koju tagasi eeldades, et paraad jäi ära. Õnneks sattusime järgmine päev paraadi asjadest mööda kõndima nii et nägime üht-teist ikka ära. 😀 Lihtsalt et meie olime see liikuv osa, mitte paraad.
Oma ühe ühise päeva Colombos veetsime linnapeal ringi jalutades, suveniire osteldes (Krissule), endale vajalike asju soetades ning imelisi toite nautides.
Hommikusöök ehk teise nimega diabeetTurismipunkt ja park – nähtud! Ühtlasi oli tegu hea kohaga päikese eest peitmiseks.
Ostlemas käisime sellises kohas nagu House of Fashion. Nimelt valmivad mitmed kuulsate brändide rõivad Sri Lanka ja India tehastes ning House of Fashion müüb nende “praaki”. Tegu on sama tehase ja sama kaubaga kuid ehk on seal mõnes õmbluses väike jõnks sees või muster ei klapi päris millimeetri järgi ning antud brändid ei saa sellist asja ise poelettidele saata.
Joogipaus Dilmah-i T-lounge-s. Vasakul Krissu mullitee ning paremal minu väga konkreetse jääkamakaga jäätee.See lind seal lambi otsas oli jõhkralt suur lihtsalt. Ja kui ta ennast sirgu ajas, siis see lõualott oli nii suur, et vaata et terve mu pea mahuks sinna ära.Viimne jalutuskäik promenaadil. Ei jaksanud ise seekord enam lohedega jamada.
Reede hommikul ütlesimegi Krissuga jälle hüvasti ning suundusime mõlemad eri suundadesse: Krissu Eestisse tagasi (jee, 40 kraadi temperatuurivahe ja 50 kraadi real feel) ning mina Bangkoki. Bangkokis veetsin ma ainult nädalavahetuse. Esmaspäeval kohtusin juba Annuga, kellega koos praegu Vietnamit avastame.
