Ja sinna mu looduslembus kadus..

Iga hommik naudin ma koduaknast vaadet Doi Suthep mäele ning lõpuks saime mahti seda vallutada ka. Rahulikust loodusmatkast sai aga veidi teistsugune kogemus kui oodatud.

20180121_172215.jpg
Vaade iga hommik koduaknast mäele (kuu aega tagasi). Kuigi õhukvaliteedi muudatust ma ise otseselt ei tunne, siis visuaalselt on praeguseks burning seasoni tõttu mäge tõesti palju kehvemini näha.
Kodu Nimman.jpg
Meie Airbnb kodu on muidu Chiang Mais olnud väga ilus ja valgusküllane. Köögis on küll sipelgad kuid mitte üle mõistuse palju ja see on Tai ikkagi – mul on vist Tai jaoks teised standardid. Aga muidu on kõik kena ja puhas ja muid loomi pole siiani näinud. Toas vähemalt. Koridoris oli üks hommik surnud rott ja teine hommik väga palju linnusulgi. Okei.. koridor on kerge horror house tegelikult, sest igal korrusel on avatud uksed õue ja ma nüüd iga hommik välja minnes mõtlen, et mis looma ma seal täna kohtan. 😀  
Kodu Nimman1.jpg
Ainuke tõsine mure oli alguses duššiga – meie majas on (või oli) päikeseenergia poolt köetud vesi. See aga tähendas, et enne kella 11-t hommikul ei olnud võimalik sooja dušši saada. Alates üheteistkümnest oli vesi leige ja õhtul jälle vahelduva eduga leige/külm. Ja ma ikka armastan oma sooje dušše. Aga poole peal oli üks hommik vesi ära ja kui õhtul koju tulime, siis alates sellest ajast oleme iga päev tulikuuma dušši saanud. Seega nüüdseks on all good ja mis iganes nad tegid siis ma ei kurda.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada Doi Suthepi vallutamisest. Planeerisime endale 7km matka, mis pidi sisaldama ühte koske ja ühte helikopteri maandumisplatsi/ vaateplatvormi.

2018-02-11 16.44.49.jpg
Alguspunkt oli mäe jalamil järvekese ääres. Pargi alale sisenemiseks tuli maksta umbes 1,4 eur/in (50 thb/in). Ja kuigi matkarajal me väga inimesi ei kohanud (v.a. kaks paarikest), siis järve ääres sai 0,5 euro (20 thb) eest rentida väikeseid hütte, kus perega piknikut pidada. Ja need hütid olid küll kõik rahvas täis.
2018-02-11 13.34.34.jpg
Kuumal päeval tundub see järv mu selja taga veidi mõnitamine – ujuda ei ole seal nimelt lubatud. Eriti matkalt naastes oleks üks jahutav suplus ära kulunud küll!
huay_tung_thao_circular_waterfall_and_helipad_large1.jpg
Punasega plaanitud matkarada vastu päeva suunas. Rohelisega märgitud, kust otsa ümber pöörasime ja kõige lühemat teed pidid tagasi tsivilisatsiooni pagesime.
doi suthep.jpg
Matkarada oli ise täiega kena – juba enne lubatud koske saime üksjagu ojakeste jms kõrval jalutada. Kohati oli ka üksjagu võsa muidugi ja üles-alla ronimist. See viimane ei ole mu ära kulunud vabaaja jalatsitega kõige toredam.. Marko seevastu oma matkajalatsitega just eelistas langusi tõusule.
2018-02-11 14.59.32.jpg
Ja no nii kena ja mõnus ilm ka ja kõike! Mu sisemine looduslaps säras jälle.
2018-02-11 14.01.13.jpg
Matka algul nägime ka üksjagu kohtades tegelikult keelumärke ja midagi politseiteibi sarnast? 😀 Veidi kahtlane tundus aga õnneks saime enamustes kohtades siis kõrval raja valida. Ei tea küll, miks need sinna pandud olla võisid.
20180211_144246.jpg
Ja kui me lõpuks koseni jõudsime, siis see oli nii nii ilus ja muinasjutuline! Tituleerisin selle oma lemmikkoseks siiani. 

Edasi suundusime veidi tagasi, üle oja ja mäkke, et matka kõige kõrgemasse tippu jõuda ning sealt uuesti helikopteri platsile allapoole laskuda. Tegelikkuses jõudsime aga ainult peaaegu tippu – nimelt olles kahekesti üksi keset tihedat metsa kuulsime järsku väga lähedal suure, matsaka metslooma jooksmist. Ja kuigi ma ühest artiklist lugesin tagantjärgi, et peale teist maailmasõda aeti enamus karu ja metssigu Doi Suthepilt ära, olen küllaltki kindel, et tegu oli mingi suure metsiku metsseaga.

Linnalapsed nagu me oleme, siis võttis jala värisema küll. Me ju ei tea, kas me oleme kellegi pesa ja laste läheduses? Või kas see üks matsakas loom tähendab, et neid on tegelikult kuskil 20 tk veel? Või kas see loom on üldse agressiivne? Selles võsas kus me olime poleks ka kuskile ronida olnud ning meie ainus kaitse oli maast paremaks mäkke ronimiseks korjatud puukepp.

Ühesõnaga kuna valik oli, kas jätkata matkarada pidi veel tihedamasse võssa, kaugemale tsivilisatsioonist ja suunaga just kuuldud metslooma poole või pöörata ots ringi ja võtta suund tagasi tsivilisatsiooni ja veidi hõredama metsa poole, siis otsustasime viimase kasuks. Ma pole ennast ammu nii ebamugavalt looduses tundnud kui sellel koduteel – iga lehe sahisemine või oksa praksumine ümberringi ehmatas pooleks. Ja kuigi mu looduslembus täitsa ära ei kadunud tegelikult, siis veidi aega üksi matkarajale ei kipu vist – pigem eelistaks mõni teadlik/kohalik giid kaasa võtta või vähemalt suuremas seltskonnas seigelda. Vett võiks ka sellisele matkale veidi rohkem kui üks liiter tegelikult võtta :D.

2018-02-11 15.00.02 HDR.jpg
Alla tulles enam nii suurt naeratust näol ei olnud. Aga vähemalt on tagantjärgi jälle naljakas mõtelda sellele seigale. 🙂

Lõpetuseks veel mõned viimased avaldamata pildid meie Chiang Mai elust:

Wat Chedi Luang Worawihan tempel Chiang Mai 2.jpg
Suhteliselt esimesel päeval siin vist käisime tegelikult ka Wat Chedi Luang Worawihan templit/ templite kompleksi külastamas Chiang Mai vanalinnas. Nagu ikka sisaldas see palju elevandi- ja kullast jumalate kujusid. 
Wat Chedi Luang Worawihan tempel Chiang Mai.jpg
Mina pidin enda õlad ära katma ja sarongi ümber jalgade tõmbama. Ja ikka ei lastud mind igale poole sisse, sest ma olen naine. Marko käis piilus siis selle meeste-eri templi ka üle aga väitis, et ei olnud seal midagi erilist.
super special moon night.jpg
Nagu ka mujal maailmas oli meilgi siin jaanuari lõpus üks super eriline kuuvarjutus. Käisime siis samuti katuseterrassil õhtusöögi kõrvale taevast vaatamas. Kuu oli ilus kuid meie selle õhtu söögiseiklused olid kohutavad – nimelt õnnestus meil kolmest kohast järjest saada lihtsalt kohutavalt halba toitu. Lõpuks oli juba sellest ühest-kahest ampsust halvast toidust, mis igal pool proovisime, kõht täis ning andsime alla ja läksime koju.
tedxcm1.jpg
Lisaks käisime ühel laupäeval veel TEDx Chiang Mai üritusel. Kuigi organiseerimise poole pealt oli kõik ülimalt sujuvalt korraldatud, eriti arvestades et seal oli umbes 1000+ inimest, siis sisu jäi meie jaoks vajaka.
tedxcm3.jpg
Põhjuseks oli suur taikeelsete presentatsioonide osakaal. Kuigi pileteid ostes lubati ilusti sünkroontõlget, siis üritusel kohapeal sain ma esimest korda päriselt aru ütlusest “tõlkes kaduma läinud”. Pool aega oli lihtsalt tunne, et (1)tõlk alustas lauset aga mõistis siis, et ta ei oska lause teist poolt tõlkida ning liikus sujuvalt lihtsalt järgmise lause poole edasi või (2)tõlk jättis lihtsalt mingi olulise osa jutust vahele/üldistas seda liigselt. 😀 No üks näide oli, kus kõneleja rääkis mingist mängust/katsest, mis mingi grupi inimeste peal läbi viidi ja arutas pikalt tulemusi. Aga kuna kogu tõlge oligi, et “oli mingi mäng” siis meil polnud õrna aimugi, millest juttu ning kogu tulemuste seletamine ei tähendanud meie jaoks midagi. Aga tore päev oli ikka.. me lihtsalt ei jäänud sinna üritusele täitsa lõpuni ning otsustasime õhtul uue linnaosa avastamise ja kino kasuks.
tedxcm2.jpg
Marko oma Colgate naeratusega
herned.jpg
Aa.. mis kõige olulisem tegelikult üldse… siin on värsked herned!!! Ja need on odavad ja head! Mitte küll nii suured kui Eestis augustis aga keda huvitab… ma sõin veebruari kuus herneid!
20180211_145023.jpg
Nüüd on aga peaaegu aeg Chiang Mai tolm jalgadelt pühkida ja Sri Lankale puhkusele lennata. Marko juba lendab Eesti poole ja mind ootavad samuti õige pea uued seiklused.

Päikest!
Kati