Kõik lähevad Lantale! Ehk nädalavahetus Ko Lipel

Mul ikka torgib väike kadeduseuss sees iga kord kui keegi mainib, et ta Lantale läheb.. ja seda kuuleb praegu Chiang Mais väga palju, sest kulupõletamise hooaeg on algamas. Ja tõesti siin tundub, et kõik lähevad Lantale! Ajendatult sellest ning suutmatusest otsustada, mida oma nädalavahetusega Chiang Mais ette võtta (minna festivalile või siis millist paljudest turistiatraktsioonidest külastada), ostsime reede lõunal 20 tundi hiljem väljuvad lennupiletid Ko Lipe poole.

Screen Shot 2018-02-09 at 17.43.28.png
Ko Lipe on Tai kõige lõunapoolsem saar. Koguni lausa nii lõunapoolne, et mu läpakas arvas, et ma viibin Malaisias ja kohandas kella tunnikese võrra valeks.

Kuigi esialgu mõtlesime nädalavahetuseks Lantale minna, siis hoolimata kaugusest oli Ko Lipe soodsam. Samuti rääkis Ko Lipe kasuks ka see, et me kumbki polnud seal varem käinud.

lennukis minnes.jpg
Lendamine päikesetõusuga 🙂 Ainus pluss kella neljaks hommikul lennujaama mineku juures.

Ko Lipele jõudmiseks lendasime 2h Hat Yai-sse ning sealt edasi kulus kokku umbes 3h minibussi ja praamiga õigele saarele jõudmiseks. Väärt igat minutit erinevates transportides loksumist!

Ko Lipest

Ko Lipe ja teda ümbritsevad saared on kõik osa rahvuspargist. Selleks, et Lipele pääseda peab soetama 220 thb (u 5,7 eur) eest viis päeva kehtiva rahvuspargi pileti. Peaaegu, et ükskõik mis saarele sa päevatripi käigus oma jala poetad, siis igal pool on pargivalvurid, kes sult piletit küsivad. Pileti puudumisel (nt hotelli unustamisel või kui pilet aegunud on) tuleb kohapealt uus osta.

ko lipe.jpg
Ko Lipe on 2×2,5km suurune saar, seega absoluutselt kõik on täiesti kõnnitav. Ometi on seal ka kasutusel rollud ja külgboksiga rollutaksod. Oma olemuselt meenutas see veidi Gili Air saart (miinus hobused ja kilpkonnad) aga isegi võibolla oli veidi mõnusam. Samas on Ko Lipe ka küllaltki kallis – eriti Chiang Maist tulles.

Ko Lipe saarel on üks põhiline walking street ehk kõndimise tänav, mis on paksult täis turismiputkasi, suveniiripoode ja restorane. Lisaks on mõned vaiksemad tänavad ja kolm põhilist randa – Pattaya, kuhu tulevad maismaalt kiirpaadid, Sunset (päikeseloojangu) & Sunrise (päikesetõusu) rannad, mille nimed räägivad kumbki enda eest. Lisaks on saarel ka üks mägi, kuhu otsa peaks suhteliselt kerge vaevaga umbes poole tunniga jõudma, kuid oma kahe täispäeva jooksul me seda kahjuks ei vallutanud. Selle asemel tegime kummalgi päeval ühe päevatripi.

20180205_084730.jpg
Walking street – lisaks eelmainitule oli siin ka palju massaažisalonge ja patsipunujaid. Sain ka pühapäeval endale korra jälle oma lemmikud kaks patsi pähe.

Minek

Tegelikult oli mineku päev ka nagu väikestviisi tripp, kuid pigem selline mille üle me väga ei rõõmustanud.

20180203_115254.jpg
Minnes olime kiirpaadil veel rõõmsad – veidi raputas aga mitte midagi hullu.
20180203_122539.jpg
Kuigi pileti järgi pidi paat 1,5h sõitma ja otse Ko Lipe saarele meid poetama, siis tegelikkuses maandusime tunnikese võrra hiljem. Põhjuseks, et paadijuhid otsustasid teha vahepeal kolmel saarel väikesed peatused, et turistid saaksid liivarandadel oma esimesed enekad ära teha. Muidu oleks kõik tore ja värki aga me olime hommikul kella poole neljast alates üleval, elunäljased ja liiga soojalt riides (Chiang Mai ja Ko Lipe kliima on väga erinev :D)
20180203_145836.jpg
Samas ei saa nagu väga palju kurta kui lõpuks saarele jõudes sellise vaatega lõpuks lõunat süüa saime. Linnas on küll tore olla ja Chiang Mais on kõik mugav ja lihtne kuid saare elu on mulle ikka rohkem meelt mööda. Kuidagi hoopis teistsugusem ja puhanum tunne tuli kohe peale.
20180204_091039.jpg
Siin me oleme!
20180203_164452.jpg
Esimesel päeval jalutasime lihtsalt saarel ringi, ujusime, võtsime päikest ja nautisime päikeseloojangut.
20180203_164757.jpg
Marko tegi kunsti – pildi nimi pidi olema “Punane tool”.
20180203_172902.jpg
Eel-küpsetus peagi algavaks Sri Lanka puhkuseks õega. 🙂
Ko Lipe päikeseloojand.jpg
Esimene imekaunis päikeseloojang saarel üle väga pika aja
20180203_184502.jpg
Pärast nautisime veel õhtusööki (kala!) ühes imelises restoranis ja oligi esimene päev pea läbi. Lugesime enne netist, et kala pidi Ko Lipel eriti head saama ja selles osas oli internetil õigus. Aga kahjuks oli see jube kallis nii et rohkem kui korra me priisata ei raatsinud. Küll aga olid kõiksugu muud Tai toidud (Massaman curry, Tom Kha Gai ja Pad Thai) samuti saarel imemaitsvad. India toitu oli seal ka palju kuid kuna Chiang Mais on meil juba lemmik india resto olemas, siis seda seekord ei kippunud sööma.

Päevatripid

Ko Lipel on põhilisi päevatrippe, mida teha neli – tuur A, tuur B, päikeseloojangu ja planktoni tripp. Sisetunde ja arvustuste põhjal otsustasime planktoni ja tuur B kasuks. Seega nautisime pühapäeva hommikul rahulikult hommikusööki ja bassu ääres raamatu lugemist ning lahkusime alles kella ühe paiku planktoni tripile, mis sisaldas endas ka snorgeldamist ja päikeseloojangut. Koju pidime saabuma alles kaheksa paiku õhtul.

20180204_093759.jpg
Ideaalne vaade raamatuklubiks. 🙂

Kuigi meie ootused päevatripile olid suured (Lanta seadis standardid kõrgele eelmine aasta), siis algus just väga sujuv ei olnud.

20180204_123327.jpg
Esmalt pidime me üle poole tunni hotellis ootama, siis jalutasime turismiputkasse, kus ka veidi ootasime ning seejärel viidi meid taksoga paati, kus veeeeeel ootasime. Kui nüüd õigesti mäletan, siis passisime kokku vist rohkem kui tund aega, mille peale me lõpuks juba näljased ja kannatamatud olime.
20180204_131338.jpg
Väga ebavajalik taksosõit 😀 Me oleks selle ooteaja jooksul 20 korda edasi tagasi jalutada jõudnud.
20180205_102254.jpg
Päevatripid toimusid Taile loomupäraste longboatidega. 🙂
20180205_160330.jpg
Kui esimene snorgeldamiskoht oli suhteliselt kohutav – sogane, näha oli vaid ühte kalaparve ja vees olles olime kokku pressitud karja teiste inimestega – siis edasised sihtkohad olid täitsa kenad ja toredad. Essas punktis oli ainus tore atraktsioon tugev vool – liikumiseks pidi üksjagu vaeva nägema ja suuremas osas käis see mööda köisi. Samas Nusa saartel kogetu kõrval see siiski kahvatas.
G0308338.JPG
Lõpuks sai ka Marko vee all GoPro-d kasutada!
G0278021.JPG
Tehniliselt oli tuuri korraldaja poolt ka GoProga fotograaf kohal. Praktiliselt aga esimese päeva pilte me temalt ei küsinud, sest klõpsisime ka ise ja teise päeva pilte küsides saadeti mul pildid grupist, kus oli kamp aasia mehi. Mida ei olnud olime meie Markoga. Ja mida ma ei saanud oli mingisugunegi vastus neile kirjutatud meilile.
G0318373.JPG
Ühispilt.. ma ei ole amused.
20180204_151457.jpg
Igal juhul.. tegime oma snorgeldamised ära ning ka ühe peatuse must-valge triibulisel saarel, kus olid mõnusad siledad kivid. Ühtegi kivi sealt kaasa ei võtnud, sest leidsime, et see pole seda väärt.
päikeseloojand tripil.jpg
Ja siis pandigi meid paariks tunniks ühele saarele, kus päikeseloojangut nautisime, õhtust sõime ja ootasime, et planktonite nägemiseks piisavalt pimedaks läheks. Saarel ise palju teha polnud – peesitada, ujuda ja vaadet nautida ainult. Ideaalne oleks olnud seal tegelikult raamatut lugeda kuid nii nupukad me kahjuks ei olnud, et neid kaasa oleksime võtnud. Järgmine päev olime enda arust targemad kuid siis polnud jällegi graafikus üldse sellist aega.
planktonid.JPG
Ja oligi aeg planktoniteks! Näed neid pildil, onju? 😀
plantkonid toodeldud.JPG
Aga nüüd? Kui ma siia hästi palju suvalisi fototöötluse elemente juurde panin?

Okei.. fotole mul planktoneid saada ei õnnestunud kahjuks aga nende sees ujumine oli maagiline! Olime seda tänu Kevinile ka Ko Lantal korra varem teinud kuid seal oli paar olulist erinevust:

  • Lantal astusime paar sammu rannast vette ja kükitasime suhteliselt madalal vs seekord hüppasime vette paadist. Sealjuures oli ümberringi kottpime, vee põhi kes teab kui kaugel sügaval ning välja arvatud iga liigutuse peale helendama löövad planktonid ei näe sa ümberringi mitte midagi. Ühteaegu oli see maagiline ja õõvastav ja hirmus, sest sul pole vähimat aimugi, kes kus su ümber ujub.
  • Lantal vaatasime planktoneid vaid vee pealt vs seekord olid meil snorgeldamise maskid ning saime ka pead vette pista ja imelist vaatepilti nautida. Lihtsalt maagiline!

Kuigi üldiselt päevatripp oli selline tore ajaveetmine aga korralduslikult nõrgemapoolne, siis lõpp oli lihtsalt vaimustav! Ja no tegelikult snorgeldamine oli ka tore peale esimest peatust ja üldse mõnna relax päev oli.

Kuna esmaspäeval oli tarvis ka tööd teha, tegime vaid poole päeva snorgeldamistuuri ning õhtul kodus tööd. Interneti andmetel pidi B tuur sisaldama imelisi looduskohti ja palju snorgeldamist – sai mõlemat!

20180205_101840.jpg
Alguses sõitsime tund aega ja tegime pildistamise peatuse selle kivi juures :D. See oleks veidi hale-naljakas olnud kui me lihtsalt selleks oleks tund aega sõitnud siia aga ei – tegelikult see jäi lihtsalt tee peale.
G0298299.JPG
Teise päeva snorgeldamiskohad olid megailusad! Ja ma nägin nii palju meritähti!
20180205_160315_034.jpg
Vana kala 🙂
20180205_141009.jpg
Lisaks tegime muidugi ka peatusi paradiisisaartel, kust ei puudunud ka kohustuslikud Instagrami väärtuslikud rannakiiged.
20180205_140251.jpg
Kuigi planktonitega ujumise sarnast wow efekti ei olnud, meeldis üldiselt puhkusetripina teine päev meile rohkem. Päevatripid on toredad kui päike paistab, vesi soe on ja lõunaks head Tai toitu antakse ja hunnikus imemaitsvat arbuusi.
20180205_140017.jpg
Kui mina sain päeva lõpuks kena jume peale (okei, veidi ka punaka kuid mitte hullusti), siis Marko põles vist pea esimest korda nii ära, et ka pool nädalat hiljem ei saa ta ikka veel seljakotti selga panna. 😀

Teisipäeval ärkasime hommikul vara, vaatasime korra päikesetõusu ning suundusime koju tagasi.

paikesetous viimane.jpg
Korra oli hirm et äkki päikest ei tõusegi kuid õnneks saime mõned minutit hiljem aru, et kauguses udulooris olid lihtsalt mäed ees. Päike ikka tõusis ja meie lühendatud une aeg ei olnud asjata.

Põrgulik paadisõit ehk taluvusläve test

Koju sõit oli muidugi omamoodi tsirkus – loodus üllatas meid selliste lainetega, millega ma pigem kiirpaadis istuda ei sooviks. Hüppeid oli palju ja need olid ikka korralikud. Arvan, et ka viit minutit ei olnud möödas kui esimest inimest oksekotiga nägin. Õnneks olime me endale istekohad paadi ette võtnud – juhtide kõrvale, veidi kõrgemale ja teistest eraldatud. See tähendas, et ma sain meie teed jälgida ning teadsin täpselt igat hüpet ette. Usun, et tänu sellele ei hakanud mul ka kordagi paha. Teine taktika oli mitte selja taha vaadata ega näha mitu inimest juba oksendab :D.

Niisiis paha mul õnneks ei hakanud aga elu eest kartsin küll. Nimelt ei ole väga julgustav kui peale poolt tundi sõitu (mis on umbes kolmandik kogu teest) paadi armatuuril punane tuluke vilkuma ja piiksuma hakkab. Ja nii mitu korda ja päris pikalt. Ja mis kõige hullem – juhid näevad välja nagu nad esimest korda elus näeksid seda tulukest ja neil pole õrna aimugi, mis see teeb! Ja kui ma ennast juba piisavalt närvilisena ei tundnud, siis peale seda kui üks juhtidest korra pea langetas ja mingi palve lugemise sarnase liigutuse tegi tõusis mu muretase küll lakke – kui juht juba jumala poole pöördub ei saa enam kindlasti asjad hästi olla! Ja siis meenuvad mulle artiklid sellest, kuidas mõni aeg tagasi üks Gili saarte kiirpaat plahvatas..

Aga kõik mis ei tapa teeb tugevaks ning vaid tunnike raputamist, muretsemist ja silmanurgast närviliselt juhtide poole piilumist jõudsime me siiski ühes tükis ja tervena maismaale. Ja iseenesest tore teada, et nii lihtsalt mul ikka südant pahaks ei aja.

20180206_063854.jpg

Päikest!
Kati