Mõtteid Eestist ja elust enesest

Juba novembri alguses kodu poole lennates mõtlesin kogu aasta ja ühtlasi ka Eesti muljete kirjutamisest. Ma olin alguses nii entusiastlik ja kindel, et inimene harjub ikka kõigega – olgu see siis Markoga või üksi reisimine, Tallinnas elamine või Tartus külas käimine.. igas hetkes tundubki just seal kus ma parasjagu olen kõige parem.

Ma olen küll oma aasta kokkuvõttega lootusetult hiljaks jäänud aga 2017 oli minu jaoks konkurentsitult parim aasta! Ma sain rohkem reisida kui seda oma varasema 24 eluaasta jooksul kokku, töötades sealjuures ägedas ettevõttes vingete inimestega. Üle pika aja oli tegu aastaga, kus ma enam kooli ja töö vahel ei rööprähelnud vaid sain rahus tööd teha, vabu nädalavahetusi nautida ning täiendada ja lugeda end huvitavatel teemadel vabas graafikus. Samas, sain ka oma lõputöö eest veel meeldiva tunnustuse Marketingi Instituudilt ning ePPC-d Digitegu konkursil esindada. Täitsin oma pika-aegse unistuse Austraaliat külastada ning osalesin turunduskonverentsil.. Balil! 2017 oli veider, imeline, ebareaalne ja uus.

DSC_2051.jpg
Järjekordne linnuke bucketlistis – essa surfi üritus 🙂

Niisiis Eestisse tulles oli mul süda armastust täis, pea pilvedes ja kõik oli muidu tore. Pere, sõpru ja töökaaslaseid oli väga äge näha ning samuti sai rahuldatud ka mu koduse toidu (eelkõige kartulisalati) igatsus. Rohi on muidugi alati mujal rohelisem nii et see asendus õige pea hoopis Indoneesia, Tai ja India toidu igatsusega.

Eesti oli ohutu ja rahulik – Tartus pühapäeva hommikul jalutades tundus lausa naljakas kui laiad olid kõnniteed ja kui vähe inimesi päriselt tunnisel jalutuskäigul kohata võib. Samuti oli väga meeldiv ja stressivaba tee ületamine ning see, et mitte kordagi ei tulnud mul pähe muretseda pöidlapikkuste prussakate pärast.

IMG_1876 2.jpg
Hiiglaslik süda minu megaägeda ePPC tiimi pihta! Mul on nii nii hea meel, et ma ka kontoris sain käia ja kõiki ka päriselt kohtasin. Tohutult vinge seltskond on meile kokku tulnud sinna ja mul on nii hea meel osa nii vingest tiimist olla! 🙂
IMG_1985.JPG
Sain isegi ePPC talvepäevadest osa! 🙂 Tõmbasin räätsamatka todo listist maha, külmetasin varbad kuubikuteks ja sulatasin neid õhtul saunas.

Kui esimene kuu oli kõik tore taasavastamine, siis detsembris hakkasin juba tundma rahutust, väsimust külmast ja soovi jälle uusi kohti avastada. Kui ma kaks aastat tagasi isegi ei teadnud, et ma reisida tahan, siis nüüd tundub, et teisiti ei saagi. Pigem tunnen kerget paanikat, et ma ei jõua mitte kuskile! Maailm on nii suur ja näiteks hoolimata sellest, et ma Lantal ja Chiang Mais käinud olen ei saa ma enda arust kuidagi öelda, et ma oleksin nüüd Tais käinud – siin on lihtsalt nii palju näha ja teha ning kõik piirkonnad on siiski piisavalt erinevad. Sama kehtib ka Austraaliaga – Sydney külastamine ei võrdu kuidagi veel sellega, et ma Austraaliat näinud oleksin ju!

dsc_0051.jpg
Septembris ostsime õega Balilt lohe lootuses see lendu saada (me pole kumbki kunagi lohet lennutanud) kuid ebaõnnestusime haledalt. Katsusime nüüd veel Keila joal ja siis Pirital olukorda parandada kuid jällegi edutult. Lohe – 3, Krissu&Kati – 0.
DSC_0031.JPG
Külastasin lõpuks ometi ka Eestis kohta, millest olen alati mööda sõitnud ja tahtnud sinna minna kuid senini pole jõudnud (mis sest, et samas linnas elan). Veidi jäin nähtavasti hiljaks, sest enam polnud lubatud päris ääre peale istuma minna.

Paar korda küsiti mult ka Eestis, et miks ma tagasi lähen – küsimus, mis minu jaoks tundub nüüdseks mõistmatu. Inimesed, nende huvid ja soovid on erinevad ning hetkel ma tunnen lihtsalt, et mul on veel nii palju nägemata ja kogemata, et ma lihtsalt ei taha veel lõpetada! Maailm on suur ja lai ning seni kuni mul soovi ja võimalust on, siis miks mitte kasutada võimalust ja kasvõi killukest maailma natukenegi näha.

2018-01-17 18.42.34.jpg
Viimase aastaga on reisimine palju lihtsamaks muutunud. 🙂 Kui varem tundus see suur ettevõtmine, millega kaasnes üksjagu asjatamist jms, siis nüüd on alles vaid põnevus ning muretsemine energiat ei võta.

See kõlab nii juustuselt kuidagi aga reisimine, sh erinevate inimeste, olukordade ja kohtadega kokkupuutumine muudab ja avardab mõttemaailma ja suhtumist teatud asjadesse. Kuigi väga lihtne on ennast selle tulemusel ka eksistentsiaalsesse kriisi mõelda või vahel enda jaoks võimatute asjade pärast muretsema hakata. Tegelikult on just see kõige vingem ja ägedam osa reisimise juures – kogu kasvatus ja ehk paljudele üldse märkamatuks jäävad muudatused.

6740853117957702698.jpg
Sellised viimased mõtted siis veel eelmisest aastast ja elust enesest. Edasi juba uutest seiklustest – meie Chiang Mai saabumissekeldustest, Nomad Summitist ning kuidas ennast siia sisse seadnud oleme. 🙂

Päikest!
Kati