Aastavahetus Itaalias ehk üllatused siit samast Euroopast

Aastavahetus ja jaanipäev on minu jaoks kaks kõige vastandlikumaid emotsioone tekitavat päeva aastas. Ühest küljest on ju tore sõpradega tähistada kuid teisest küljest olen viimasel paaril aastal kogu nende ümber käiva vastu väikest protesti tundma hakanud. Tahaks lihtsalt ära põgeneda.

IMG_20171230_102827_335.jpg
Õnneks leidsime Markoga viimase hetke pakkumise ning lasimegi kahekesti aastavahetuseks jalga. Täpsemalt veetsime neli päeva Lõuna-Itaalias – Baris ja Lecces.

Lisaks lihtsalt minipuhkuse- ja põgenemisfaktorile oli Itaalia juures meeldiv ka lubatud +14 kraadi päevasel ajal.

Meie Itaalia lennuk startis Riiast kuid kuna viimasel hetkel olid Riia bussid juba kõik täis, sõitsime reede õhtul rongiga Valgasse. Valgaga aega tutvuda meil kahjuks ei olnud – kell 9 majutusasutusse jõudes oli mõlemal kiire magama saada – hommikul ootas meid kell 5:16 startiv Riia rong. Kõik sujus õnneks ilusti ja kui välja arvata lennujaamast saadud kohutav kohv, siis jõudsime ilma sekeldusteta ilusti Barisse.

Screen Shot 2018-01-03 at 18.12.12.png
Elasime ja ööbisime Baril (põhjapoolne ring) ning ühe rongitripi tegime ka Leccesse (alumine ring)

Ma nüüd ei tea, kas ma pole ammu reisinud või Itaalias ongi lihtsalt nii palju teistmoodi. Kuidagi tunne oli, et kultuuriliselt, tänavapildis ja muidu ka suutsid nad mind palju rohkem üllatada kui varem külastatud Aasia riigid. Muidugi me ei teinud mingit eeltööd ka ja unustasime muidu teada-tuntud Itaalia keskpäevased puhkepausid ära, mistõttu oligi Itaalial meile üksjagu üllatusi varuks. Samuti me lihtsalt ei oskanud sealt midagi oodata. Aasiasse minnes olime rohkem valmis selleks, et kõik käib teistmoodi.

2017-12-31 07.40.33.jpg
Lennujaamast rongiga otse peaaegu koju. Väikeste orienteerumishäirete tõttu ringi ratast ümber pargi jalutamine ja saimegi varsti õige suuna kätte. Kuigi seest ilusad ja mugavad, siis väljast krigisevad need rongid kurdistavalt.

Viskasime asjad koju ära, küsisime omanikult parima pastakoha soovitust ning seadsime sammud kesklinna. Jess, minu helesinine unistus maailma parimast pastast koos pokaali veiniga saab kohe teoks!

20171230_163946.jpg
Päevasel ajal lubatud 14 kraadi kaotas oma ühe sealt eest ära ja õhtul oli alles vaid 4. See on ikkagi päris külm.
20171230_164830.jpg
Jalutuskäik linnamüüril
20171230_164741.jpg
Kuigi vanalinn, kitsad tänavad, jõulutuled, palmid ja valjuhäälsed itaallased olid kõik väga ägedad ja armsad, jäi minu toidualane unistus seekord täitmata.

Me jõudsime elunäljastena linna umbes viie paiku, kuid milline itaallane siis päriselt kell viis õhtust sööb? Õige vastus on, et mitte keegi! Kõik restoranid ja pubid oli kinni ning nagu näljaste kõhtudega õppisime, siis Itaalias ongi söögikohad lahti lõunasöögi ajal u 12:30-15:00 ja õhtusöögi ajal u 19:00-23:00. Muul ajal kuiva või kokku.

20171230_190147.jpg
Okei, mõned üksikud kohad olid siiski veel lahti, kuid need pakkusid vaid kohvi, kokteili ja saia. Mis on fain.. kuid need oli vaid väliterrassid! Või isegi kui oli ka siseruum, siis hoiti välisust lahti nii, et temperatuur oli ühtlaselt neli kraadi nii sees kui väljas. Prrr.. 

Kas Itaalia ei pidanud soe maa olema? Mina olin igal juhul väga üllatunud kui meelsasti nad kõik õues istusid ja jutustasid. Tavaliselt “talvel” soojale maale minnes on turistidel soe ja kohalikud värisevad. Siin oli vist vastupidi.

20171230_194122.jpg
Olles vanalinnale kaks tiiru peale teinud ja veerand tundi veel restorani avamist oodanud lasti meid lõpuks ühte tõelisesse itaalia restorani sisse. Kõik stereotüübid said esindatud.. välja arvatud hea pitsa pakkumine. Toit meile meelt mööda polnud kuid kogemusega oli tegu ikkagi. Hoolimata sellest, et olime ainsad külalised oli väikeses ruumis teenindajaid mitmeid, lärm suur ja käed muudkui lehvisid vasakule ja paremale. Kõik oli väga emotsionaalne ja lärmakas ning teenindus väga familiaarne. No ma kujutan ette, et tegu oli tõesti sellise tõelise pere restoraniga, kus õhtuti kohalikud maffia bossid söömas käivad.

Meie üllatuseks oli kogu nelja päeva jooksul suurim väljakutse keelebarjäär. Inglise keelt ei osanud peaaegu keegi, mis tegi kogu suhtlemise küllaltki raskeks. Samuti kui senine kogemus on, et soojamaa inimesed on eriti avatud, sõbralikud ja abivalmis, siis Itaalias tundusid inimesed pigem kärsitud. Ja no nii stereotüüpe kinnitavad kui üldse saab. Mulle pakkus ikka korralikult nalja lihtsalt tänaval kõndides nende vestluste tooni pealt kuulata ja käsi jälgida. Mõnusalt emotsionaalsed inimesed. 🙂

20171231_094649.jpg
Vanalinnas jalutades nägime ka mõnda kodusse sisse, kus välisuks otse elutuppa viis. Elutoas oli kaetud suur ümar laud, kus umbes 10 inimest istus ja elavalt vestles. Üldse esmaspäeval vanalinnas jalutades kuulis ikka igal poolt kodudest meeleolukaid arutelusid. Pildil on ka põhiline kodune jõulukaunistus – rõdu küljes rippuv jõuluvana.

Teisel päeval sõitsime hommikul veel kaugemale lõunasse Leccesse. Lecce sai valitud, sest ta ei asunud liiga kaugel, vanalinn tundus armas ning seal oli ka amfiteater. Sisustasime päeva jälle lihtsalt ringi jalutades, imelist ilma ja kohvi nautides.

20171231_100224.jpg
Need minipaninid olid parimad asjad üldse, mis me selle reisi jooksul sõime! Õnneks leidsime ka siseruumis istumise võimaluse ning kuigi esiuks oli avatud, saime kaugele tagumisse ruumi peitu pugeda. Kohvitellimuse 1 caffe latte ja 1 caffe macchiato peale täpsustas müüja, et siis üks kohv piimaga ja üks piim kohviga – väga täpne selgitus meie soovidele.

Kohvi oli Itaalias muide imeline ja nii odav! Minu latte maksis enamustes kohtades vaid 1.20-1.50 eurot. 🙂

20171231_105400.jpg
Ja muidugi oli avatud ka väliterrass ikka. Päeva lõpu poole oli see täis.
20171231_094551.jpg
Ilmaga vedas meil tohutult – sinine taevas ja päikesepaiste. Vilus oli küll veidi jahe kuid enamustes kohtades paitas mõnus soe nägu. 🙂
2017-12-31 12.03.40.jpg
Nautlemas
2017.jpg
Minu esimene oma silmaga nähtud amfiteater
20171231_123006.jpg
Kergelt räsitud ja rebitud EU lipp jäi silma

20171231_123943.jpg

20171231_125328.jpg
Kui kuskil üldse ükssarvikud elavad siis siin! Itaalia vanalinnas jalutades on uksed ja kodud täitsa omaette vaatamisväärsus. Kõik näeb nii armas ja nagu muuseum või võtteplats Romeo ja Julia filmist välja.

20171231_125659.jpg

20171231_130354.jpg

20171231_140030.jpg
Lõunaks suutsime endale lõpuks siseruumides küllaltki modernse välimuse ja kinnise välisuksega söögikoha leida. Seekord teadsime juba ajastada, et õigeid kellaaegu maha ei magaks. Sain ka oma pasta ja veini unistuse täidetud ning kuigi esialgu olin kurb, et vaid bolognese valikus oli (seenepastat ma isegi ei kaalunud mitte), siis see söömaaeg osutus lihtsalt imeliseks! Muidugi rõõmustas meid ka väga, et teenindaja oskas inglise keelt.

Pastat oli üldse üllatavalt raske Barist ja Leccest leida. Pitsat ja paninisid pakuti pea kõikjal, kuid pasta tundus Lõuna-Itaalias või vähemalt nendes kahes linnas pigem rariteet olevat.

20171231_152530.jpg
Ega meil otseselt suurt tegevuskava ei olnudki need neli päeva – jalutasime linnas, vaatasime ringi, astusime kirikutesse sisse ja põikasime väikestesse tänavatesse. Ma väga nautisin lihtsalt jalutamist ja olemist, sest kõik nägi väga armas välja ning oma varba vigastusega ja Eesti külma ilmaga ma olen jalaliiklusest puudust tundud.
20171231_155548.jpg
Sellisest automaadist ostsid inimesed suitsu. 😀 Ja me päriselt nägime inimesi seda kasutamas ka. Julged tüübid – ma küll ei julgeks oma pangakaarti ikka igast august sisse panna.
20171231_231048.jpg
Õhtul sõitsime rongiga Barisse tagasi ning nautisime vanalinna ääres Marco Mengoni kontserti ning kesköist raketisadu. Mõnus melune üritus ja maitsev vein ning saigi meie aastavahetus mõnusalt ja küllaltki rahulikult veedetud. 🙂 Koju olime õhtuks endale veel veidi veini ning snäkki varunud ning kui linnast külma tõttu tantsusammud kodupoole seadsime, oli täitsa tore olla.

Kuna senini olid kõik hommikud alanud küllaltki varajaste äratustega nautisime aasta algust mõnusa pika unega. Terveks päevaks olimegi planeerinud vaid Baris jalutamise ning ehk õhtul veidi arvutis nokitsemise ja asjalikud olemise.

20180101_133237.jpg

20180101_134207.jpg

20180101_134218.jpg
Kõige turistikam asi, mis ette võtsime oli tiir vaaterattaga, kust avanes imekaunis taevavaade

20180101_141549.jpg

20180101_144337.jpg

20180101_145248.jpg
Põhilised liiklusvahendid Baril, ka talvel, on miniautod ja rollerid. Ega seal muuga sõita ei saagi, sest tänavad on nii kitsad ja mõlemast äärest tavaliselt täis pargitud. Nagu Marko ütles, siis kui sa külgboksi parkimist selgeks tahad saada, mine Itaaliasse.
20180101_165028.jpg
Ka jalakäijana tuleb liikluses väga tähelepanelik olla! Baril oli lihtsalt nii palju poste suvalises kohas keset jalakäijateed, et pool aega tuleb lihtsalt slaalomit teha nende vahel. Pooled nendest olidki lihtsalt reklaambänneri postid keset jalakäijateed ning vähemalt esmapilgul muidu kasutud.

Viimasel hommikul, kui ei olnud püha ega esmaspäev (sest seal on seadusega käsitud asutustel üks päev nädalas suletud olla ja enamus valivad selleks esmaspäeva), oli linn nagu täitsa uus – järsku olid garaažiuste asemel tekkinud välja poed, pagarikojad ja muidu kohvikud! Meil selleks aga enam mahti ei olnud – meid ootas ees lend Riiga, seal ajaviiteks täpselt paras kinoelamus ning kesköine buss Tartusse. Ma vist ikkagi ei õppinud Londoni tripiga mitte midagi, sest jälle sain ma alles pool viis koju ja voodisse ning olin nii väsinud. 🙂

headuut.jpg
Head uut aastat ja palju seiklusi kõigile ka meie poolt! 🙂

PS. Kas sa teadsid, et kui sul on sokk tagurpidi jalas, siis kannab terve maailm (välja arvatud sina ise) su sokki? 🙂

Päikest!
Kati