Sinised mäed, kaljuronimine ja jälle trepid

DCIM101GOPROG0257162.JPG

Kuna teisipäeva pidin niikuinii Austraaliast lahkumiseks vabaks võtma, otsustasin selle nädalavahetusega ühendada ja minipuhkuse teha. Viimase täispika päeva veetsin linnast paari tunni kaugusel sinistes mägedes (Blue Mountains), kus sai üksjagu ootusi ületatud ning jalgadele valu antud. Päevakavas oli kaljulaskumine ning hop on hop off bussiga piirkonna avastamine.

Hommik algas juba väga varakult, sest rong startis kell 6:21. Kaks tundi hiljem korjati mind Katoomba rongijaamast peale ning sõitsime kaljuronimise instruktoriga kotkapea parkimisplatsile.

e pilvine enne.JPG
Vaade oli imeline hoolimata sellest, et päriselt midagi näha ei olnud. Alles peale esimest laskumist kadusid pilved ära ning nägime üle järgmise kaljuääre alla ka. Ma küll tean, et ma natuke kordan ennast aga siin oli veel külmem kui kuskil mujal Austraalias senini. Värisemis- ja kekslemismeetodit kasutasin seni kuni ümber kaljunuki päikesepoole ronisime.

Kaljulaskumise broneerisin eelkõige, sest tundsin et mingi tõeliselt wow veidi adrenaliinikam elamus jäi Austraalias senini puudu. Ka muudes sihtkohtades on kõige ägedamad seigad olnud need, kus ise ikka vaeva ka pidi nägema. Samas polnud mu ootused väga suured, sest lubati 30m kaljulaskumist ning mõtlesin, et oh praktiliselt sama asja olen ma korra Türisalu pangal teinud…

essa laskumine.JPG
Oi kuidas ma eksisin. Selliseid kõrguseid ja seda rada ei saa Türisalu pangaga ikka kuidagi võrrelda! Pildil siis esimene alguspunkt kus ennast vabatahtlikult esimesena alla lasksin ilma maandumispunkti nägematagi. Esimene laskumine on üheotsapilet – kuskil poole peal katkestada pole ning minna saab ainult edasi.
w teekond1 kotkapea pragu.JPG
Raja esimene pool – punasest noolest alla laskumine, siis natuke veel järsust kallakust madalamale minekut, siis mööda kaljuäärt rippudes ümber kotkapea ronimine, kahe kalju vahel tšillimine, teine laskumine ning mööda kalju äärt kõndimine.
essa laskumine 4.JPG
Laskumise osa oli üllatavalt kerge tegelikult. Liigselt ei tasu ainult mõtelda, et mis kõrgustel ja kohtades sa päriselt oled aga elamus missugune!
essa laskumise esin ja edasi2.JPG
Siit alla. Sarnanes väga Markoga Tais Railay rannas laguuni ronimise rajaga nii et tundsin ennast siin päris mugavalt.
f ääreturnimine ja praotsill1.JPG
Ümber kotkapea kuju ronimine – see oli esimene veidi keerukam koht. Üks nurk, mida ületada oli korraks ka veidi hirmus sest jalgadele erilist tuge polnud ning mul kõige tugevamad käed ka ei ole. Aga see on tegelikult kõik peas kinni, sest väga kaugele kukkuda nii kui nii ei saa – olime pidevalt ikkagi karabiinidega nööride küljes kinni.
f ääreturnimine ja praotsill2.JPG
Korraks põlv maha panna oli päris hea ja kindel tunne.
f ääreturnimine ja praotsill4.JPG
Kahe kalju vahel. Üllatavalt mugav oli seal istuda hoolimata jalgealusest tühimikust. Instruktor jättis meid sinna tüdrukutega kolmekesti vaadet nautima kuni ta eelmiselt rajalt köie kokku korjas.
f ääreturnimine ja praotsill6.JPG
Vaade alla
g peale teist lakumist mina.JPG
Peale teist laskumist kolmanda tüdruku ja instruktori järgi ootamine. Pole paha vaade ju. Veidi kõhe oli teise laskumise ajal küll kaljunuki vahel hauaplaati näha. 10 aastat tagasi olevat seal ronimisõnnetus juhtunud.
g peale teist laskumist.JPG
Naudime vaadet
i viimane puhkepus.JPG
Eelmine istumispilt oli enamvähem oranži noole otsas. Sealt edasi tegime natuke ronimist, kõndisime veidi läbi põõsaste ülesmägi ning ronisime veel ühest järsumast kaljuseinast üles.
h ules 2.JPG
Teel üles
h ules.JPG
Ühes kohas unustasin õigel hetkel oma karabiine järgmise nööri külge tõsta ja jäin kuidagi eriti ebamugavas poosis ühe käega rippuma ja selja ja veel ühe kaljunuki tagant karabiinidega jamama. Võttis korralikult aega ja lõpuks kui sealt liikuma sain oli ikka korralik kergendustunne.
mina1.JPG
Puhkepaus ja vaate nautimine enne viimast ronimist. Kogu teekond võttis meil vist paar tundi aega. Kotkapea nina paistab vasakul ääres. 
tt loppvaade3.JPG
Eelmisel pildil istun kuskil seal esimese oranži noole juures. peale seda turnisime kahe kalju vahelt läbi ja siis otse üles (lapsepõlves Mustamäe korteris uksepiitade vahel turnimine tuli kasuks :D) ja veel natuke üles ja oligi kahjuks kõik.
h sealtules.JPG
Alguses vaatasin küll seda seljatagust vahet ja mõtlesin et ee.. kuidas see nüüd töötama peaks? Siin ei ole ju mitte midagi mille peal ronida.
t eelviimane vaade 2.jpg
Viimane ronimine
tt loppvaade ja tarzan4.jpg
Meie instruktor oli nagu päriselu ämblikmees – nööride korjamisel ja muidu abistamisel lasi ilma igasuguste kinnitusteta horisontaalsetel seintel vabalt ringi. Leia piltilt instruktor-ämblikmees.
instruktor.JPG
Mulle hullult meeldis, et meie instruktor ei nunnutanud meid üldse. Jah ühte tüdrukut ta küll aitas veidi rohkem kui ta jänni jäi kuid muidu andis vaid üldise suuna kätte ja mine vaata ja testi ise. Nii oli kogu kogemus palju põnevam!
tt loppvaade5.JPG
Loodus on ilus 🙂
mina7.JPG
Täitsa lõpp ja ootan teisi järgi. Naeratus kõrvuni ja sigaõnnelik. Midagi sellist ma oodata küll ei osanud aga samas ehk ongi parem – muidu oleksin veel muretsema hakanud ette. 😛

Esimene pool päevast möödas visati mind rongijaama, kust otsisin oma hop on hop off bussi üles, et ülejäänud piirkonnaga tutvuda. Kuigi bussiteenus oli väga tore ja juht ka ülimalt abivalmis ja selgitas ilusti juurde kuhu minna jne, siis kokkuvõttes oli minu jaoks selle pileti soetamine kasutu – jõudsin sellega vaid 5 peatust sõita ning ülejäänud aja jalutasin mööda radu ise ringi ning lõpuks ka rongijaama tagasi. Ega ma sinna ju bussiga sõitma ei läinudki ja kohapeal selgus et kõige ilusamaid vaatamispunkte ühendab veelgi kaunim kaljuäärne jalutamisrada.

walk in the park1.JPG
Alustasin Katoomba kose juurest ning kõndisin mööda kaljuseinale ehitatud teeradasid pidi kolme õe moodustise juurde. Õnneks pole see vist kõige populaarsem rada, sest kõndida sain rahus üksi ning vaid umbes 5x jooksin inimestega kokku. Pakkusin seal ise mitu korda teistele, et teen neist äkki pilte ning palusin ka ise endast paar tükki teha. 🙂 Üksi reisimisel on pildivalik muidu kesine.
walk in the park2.JPG
Hilislõunane hommikusöök vaatega. Kellele ei meeldiks kaneelisaiad?
walk in the park3.JPG
Lõpuks ometi vedas mul ilmaga ka – päris mitmel päeval kus läksin Sydneys rannikuäärseid jalutusradasid avastama jäin lõpuks vihma kätte. 

walk in the park4.JPG

walk in the park5.JPG
Kuulsaim vaatepunkt kolmele õele ehk need kolm püstist moodustist. Jalutasin samuti mööda järjekordset teerada õdede enda juurde – see oli juba kordades rohkem rahvastatud ala.
walk in the park7.JPG
Treppide jalutuskäigu algus. See oli täpselt kolme õe juures – sinna läks umbes korruse jagu treppe alla mis olid lausa ummistunud inimestest. Sealt edasi näitas et läheb veel Giant Stairways trepp üle 900 (interneti andmetel 998) trepiastet edasi. Mulle tundus see palju ahvatlevam suund kui ükskõik kust ülevalt edasi minna lihtsalt kuna sinna ei läinud ühtegi inimest. Samas ei näidanud minu ülimalt kehv kaart ka, kuhu see läheb seega olin veidi ikkagi kõhklev – 900+ trepiastet ei ole ka päris stiilis, et ma kähku kaks minutit lippan alla ära. 😀
walk in the park8.JPG
Kolme õe juures nägin ka mingit suvalist turisti hiiglasliku korraliku kaardiga ja läksin küsisin, et kas ta teab kuhu trepp läheb. Lõpuks otsustasime koos alla vaatama minna, millest sai väga tore jalutuskäik huvitava vestluskaaslasega. Kuti nime ma ei suutnud välja hääldada aga ta oli pärit Hollandist ja paariks kuuks Austraaliasse ja Uus-Meremaale üksi trippima tulnud. Täiega huvitav oli reisimuljeid ja –nippe vahetada. Mis kõige toredam – teisel pool rada Furber treppidest üles minnes oli seda koos palju lõbusam teha, sest neid astmeid oli lihtsalt ropult palju. Sealjuures allpool oli eluniiske ja üleval küttis jälle päike.

Lõpuks kui teiselt poole üles jõudsime oligi kell nii palju, et jalutasime kesklinna poole, kust mina rongile läksin. Tegelikult jäi mul seal veel nii palju nägemata ja avastamata kuid aeg sai lihtsalt otsa. Minu matkakaaslane oli palju nutikam ning ööbis mitu ööd Blue Mountains piirkonnas, tänu millele oli tal rahulikult iga päev aega erinevaid radasid avastada. Soovitaksin sinna kindlasti päriselt majutusega minna, et rahulikult seda imelist loodust nautida.

walk in the park6.JPG
Nii tahaks tagasi ja veel jalutada ning avastada seal!

Sellel päeval oli minul tarvis õigeks ajaks Sydneysse tagasi minna, et Ediga (austraallane,  kellega kohtusin Tais Lantal kokakoolis ning bondisin Les Miserablesi armastuse üle) kokku saada. Kogu ülejäänud minu Austraalias viibimise ajal reisis tema Euroopas, mistõttu viibisime vaid ühe päeva samas riigis. Igal juhul oli väga tore pubis käia ja muljetada vahepealsetest seiklustest.

Ma ütleks, et kokkuvõttes oli tegu ühe ägedaima päevaga üldse kõiksugu väikeste random vestluste ja sündmuste tõttu, mis see päev mu teele sattusid. Aga ma ikkagi ei ütle seda, sest siis peaksin ma kõik oma järgmised postitused selle sama lausega lõpetama. 😛 Üksi reisides juhtub igasugu ägedaid lambiseid vestlusi lihtsalt rohkem, sest ei ole võimalik mugavusstsoonis oma emakeeles tuttava inimesega suhelda.

Päikest!
Kati