Unistustemaa Austraalia

Hoolimata mitmetest vahepealsetest seikadest puhuvad blogis jälle heinapallid. Tegelikkuses ongi just kogu vahepeal kogetu põhjuseks, miks olen sõnade leidmisega jännis. Austraalia (st Sydney ja selle ümbrus, sest minust oleks väga ebakorrektne väita, et ma olen nüüd Austraalis käinud) on imeline ja parema sõna puudumisel olen ma hetkel veidi overwhelmed lihtsalt kõigest.

Miks Austraalia minu jaoks üldse nii eriline on? Kõik sai alguse 8. klassist kui me Tallinna Inglise Kolledži inglise keele tunnis oma esimest Topicut koostasime. Tegemist oli tollel hetkel tohutult pika (praegu faili vaadates 13 lk, mis sisaldab ikka väga palju tühja ruumi ja hiiglasuuri pilte) referaadi sarnase paberiga, mis kattis Austraalia ajalugu, kultuuri, majandust, geograafiat, riigikorda, sümboolikat, vaatamisväärsusi jne. Protsess käis nii, et ühe veerandi lõikes võtsime tundides erinevad teemad ükshaaval läbi ning veerandi lõpuks pidi iga õpilane kogu materjali ilusti kokku koguma ja paberile vormistama. Küllaltki ülevaatlik ja korralik töö. Tegu oli ilmselgelt juba arvutiajaga, sest kahjuks või õnneks on mul see dokument ikka veel alles.

sissejuhatus.png
Sissejuhatus täpselt nii nagu ma ta 8. klassi tarkusega valmis kirjutasin. Mul on igal juhul tunne, et ma olen Austraaliast juba terve igaviku unistanud. Seetõttu olen vahepeal kogemata valetanud, et kõik sai alguse juba algklassides. Mõeldes nüüd loogiliselt, siis sellel ajal käisid referaadid ikkagi pastaka ja paberiga ning samuti polnud meil TIKis ühtegi tundi nendes klassides, kus Topicu koostamist mäletan.
Kokkuvõte.png
Minu väga põhjalik ja teaduslik kokkuvõte Austraaliast. Ülejäänud töö oli tegelikult veidi targem ja põhjalikum. Ausalt.
viitamine.png
Eelmainitud kokkuvõtet trumpab ainult minu imeline allikate loetelu. 😀 Vähemalt on tore vaadata, et ma olen ikka kõvasti arenenud aastatega.

Mul on miskipärast täpselt meeles mis klassiruumis me oma esimesi (sest hiljem koostasime neid ka teiste inglise keelt kõnelevate riikide kohta) Topicuid esitasime. Viit ma oma töö eest küll ei saanud (vist oli neli), kuid kogu info ja pildid olid minu jaoks piisavad selleks, et Austraalia mulle sügavale südamesse puges. Kui paljud eakaaslased unistasid USAsse minekust, siis minu unistuste riigiks, nagu seda vist ka kõikidele lähedasematele inimestele kuulutasin, oli Austraalia. Isegi Markolt on mul välja pinnitud lubadus, et ta ükskord minuga koos Austraaliasse tuleb. Seekord ta küll pääses, kuid küll ta veel oma sõna peab.

Kuni selle aasta kevadeni jätkus mul Austraalia vaimustust ja veendumust, et sinna ma lähen ja seda sihtkohta ma armastan. Avastades aga senisel reisil kui väga mulle ikka linnade asemel väiksemad kohad meeldivad, hakkasin esimest korda kevadel muretsema – äkki peale kõiki neid aastaid Austraaliast unistamist ei vasta see nüüd minu ootustele? Mis siis kui ma pettun Austraalias?

Kui ausalt ütlen, siis täpselt nii alguses ka juhtus. Esimesel päeval jõudsin hommikul vara hotelli, kust öeldi et check in on rangelt pärastlõunal. Kotid võin sinna jätta ja pesus käia aga tuba mul veel pole. Minu jaoks oli see üllatus, sest broneeringule kirjutasin juurde, et saabun hommikul vara ning sellele ühtegi vastuväidet ma kirja teel tagasi ei saanud. Samuti, kogu senise reisi juures on see alati tähendanud, et kohale minnes on varem check-in-i teha lastud. Okei, no eks mul on siiani lihtsalt vedanud ka tohutult kõikide sihtkohtadega.

Olukorrale ei aidanud kaasa ka, et ma nohuga lendamisest poolkurt ja jätkuvalt haige olin. Käisin siis pesus ja varusin endaga salvrätikuid kaasa ja läksin linnapeale jalutama… ja noo külmu või pooleks! Veerand tunni jooksul peale uksest väljumist panin Google Mapsi Cotton On sisse ning suundusin endale kampsunit ostma.

mis juhtus kampsun ja spkid teksad tasuvad.JPG
Mis nüüd toimub? Miks mul nii palju riideid seljas ja ikka külm on?? Vähemalt on lõpuks põhjendatud, miks ma 9 kuud teksapükse kotis kaasa lohistanud olen.

Kohalikud käisid väga erinevalt riides – mõni oli paksu jopega, teine üldse ilma särgita. Minu Austraalia reisi lõpuks läksid õnneks ilmad juba tunduvalt mõnusamaks ning viimastel päevade suutsin ennast isegi veidi üle küpsetada päikese käes.

kuabanduskeskuse proovikas.JPG
Kuidas ära tunda, et sa enam Aasias ei ole – riietusruum on nagu seapesa ja prügi sees seistes riiete proovimine on norm. Vähemalt oli tore jälle igal pool sularahavabalt tegutseda.

Võtsin kohe suuna ooperimaja poole, mis tähendab et jalutasin läbi nii öelda ärikeskuste piirkonna. Sealt oli esmane linnamulje hunnik pintsakutes või muidu üles löödud kontori inimesi, kes kõik nägid õnnetud välja ja mitte keegi ei naeratanud. Olles üksjagu aega jälle Balil veetnud, oli kontrast Bali kohalikega suur – Balil saadavad tänava jalutades sind igal pool suured naeratused ning sõbralikud hello-d. Kogu see keskkonna muutus tundus esimesel hommikul veidi kurb.

Ühtlasi jäi silma, et linnas oli päris palju kodutuid. Ma ei näinud ühtegi inimest nõutuna ringi hulkumas või prügikastides sobramas. Küll aga oli väga mitmetel tänavanurkadel inimestel oma madrats, padi ja kotitäis asju ning nii nad seal oma nurgas annetusi palusid. Kõik eelmainitu kokku tundus küllaltki trööstitu ning saabudes sisse registreerumise ajaks hotelli tagasi ei olnud mu esmamuljed Sydneyst just kõige paremad.

reflection pool.jpg
Sydney on hullult kallis. Muidu ühistransport väga mugav aga lennujaama rongipeatuse kasutamine on kõrgema hinnaga, mille tulemusel maksin 10 minuti sõidu (u 5 peatust) eest 11 eurot! Lõunapakkumised algavad pigem kuskil 6-st eurost ja ühe korra õnnestus mul tavalise pakitee eest kogemata peaaegu 4 eurot maksta. Õnneks oli mul hostelis väga korralik köök, kus sai endale suurema osa toitudest ise teha.

Riiki sisenedes kuulati mind üle ka. Ma arvasin et ju vist on see tavapärane kuid ükskõik kellega pärast rääkisin siis kõik arvasid, et ma nägin ilmselt kahtlane välja, sest keegi teine polnud seda kogenud. Igal juhul tõmmati mind kõrvale, küsiti hunnikus küsimusi stiilis, et keda ma Sydneyst tean, kuhu lähen, mis teen, palju mul raha on jne. Ma totaalselt unustasin kõik asjad ära ja kokutasin nagu mingi tola, peas paaniliselt mõeldes, et mis siis saab kui nad mind riiki ei lasegi. Igal juhul ehmatasin korralikult ära, kuid õnneks peale väikest ootamist öeldi mulle, et kõik klapib (pole õrna aimugi, mida või kust nad kontrollisid) ning lubasid mind Austraaliasse. Tollis pidin veel ainult jalanõud, millega Balil matkamas käisin, ette näitama – vaadati üle, et talla all mingeid kahtlaseid taimejääke ei oleks.

maandumine 2.JPG
Vaatasin alguses lennuki aknast, et kuskile mäe tippu on punane majakas pandud. Tegelikkuses oli tegu kõige ilusama päikesetõusuga, mida ma kunagi näinud olen.

Eelvaateks võin öelda, et kõik läks palju-palju paremaks ja järgmised jutud, kui ma need nüüd kirja suudan panna, tulevad hoopis teisel toonil! Austraalia on sigalahe!

Päikest!
Kati