Viimased rõõmud, pettumused ja vigastused Balil

Viimaseks nädalavahetuseks olime esialgu plaaninud päevatripi Hidden Canyonisse (tõlkes varjatud kanjon) ja pühapäevaks raftingu. Kuna surf hakkas meile aga niiväga meeldima, otsustasime päevatripilt hoopis otse Kutasse minna, et pühapäeval veel üks surfitund võtta. Lõppkokkuvõttes ei läinud ka need plaanid päriselt läbi.

Oma päevatrippi alustasime Gua Gajah elevanditempliga. Sattusime sinna heal ajal – esiteks läksime vara hommikul enne rahvamassi (vs lahkudes olid trepid templisse suunduvaid inimesi täis) ning teiseks oli lähenemas täiskuutseremoonia, mistõttu oli tempel juba ilusate kollaste lehvikeste ja päikesevarjudega lille löödud.

gua tempel.jpg
Õega templiukse eest. Koobas ise oli väga pisike – lühike koridor ja üks põikipidi ruum kolme altariga.
gua templipark.jpg
Templist oluliselt kaunim ja huvitavam oli templiaed
Ggua templiparks .jpg
Aed asus veidi madalamal tasemel, mistõttu oli seal ka eriti niiske õhk.
Gua tempel giidiga.jpg
Saime õega endale templist lilled juustesse ning tegime oma toreda giidiga ühe klõpsu. 🙂

Seda viimast laupäeva olin ma juba ammu oodanud just Hidden Canyoni külastuse tõttu.

Desktop.jpg
Google näitab selliseid pilte – tegemist peaks olema umbes paaritunnise rajaga, kus üksjagu turnida, köiega kanjoniseinte vahel kiikuda ning muidugi ka vees sumbata, nautides sealjuures imelist Bali loodust. Kuulsin sellest kohast juba Markoga Balil olles kuid siis jäi see minu sügisesse reisikavasse plaanitud.

Tegelikkuses juhtus aga nii, et jõudes kanjoni atraktsiooni parklasse saime teada, et kanjon on täna üldse kinni. Põhjus oli kuidagi seotud öösel sadanud vihmaga, mis mõjutas veetaset. Midagi selgitati veel juurde ka vee juhtimisest teisele riisipõllule kuid täpselt ma sellest aru ei saanud. Igal juhul meid sinna ei lastud ja isegi kanjoniäärde ei saanud piiluma minna, sest see oleks samuti esmalt jõe ületamist nõudnud. Soovitati, et tulge teine päev tagasi ja helistage hommikul ette. Ebaõnn.

Leppisime juba juhiga kokku, et lähme siis esmaspäeval enne tööpäeva algust. Ka see ei läinud siiski lõpuks läbi, sest Krissu kukkus surfides ja maandus kehvasti käe peale. Esialgu oli kõik korras kuid õhtul Ubudis pani arst sideme ümber randme ning andis käsu käel puhata lasta. Ei mingit kaljude küljes rippumist! Nüüd on mu viimane lootus, et nädala jooksul, mille veel oktoobri lõpus Balil veedan, park lahti on ja Seminyakist autojuht minult hingehinda ei küsi. No loodan, et läheb nüüd paremini.. vastasel korral peab lihtsalt kähku jälle Balile tagasi minema.

Et me liiga õnnetud ei oleks, viis meie tore giid meid lohutuseks käsitöökülla Angel to Angel ehtepoodi šoppama.

angel to angel maja.jpg
Tegemist oli vist ühe uhkema poega, kus ma kunagi käinud olen. Sealjuures kuna meie originaalplaan oli turnimine ja suplemine olime Krissuga mõlemad matkariietes. 😀
angel to ang.jpg
Majas sees pilti teha ei tohtinud, seega see foto on vaid kaasa antud voldikust. Äge oli, et esmalt tehti meile keldrikorrusel tuur ja näidati kuidas kõik hõbeehted käsitsi valmivad ning seejärel sai poevalikuga tutvuma minna.
sõrmused.JPG
Peale 1,5h šoppamist (sest me käisime ikkagi üksikasjalikult kahel korrusel kõik ehted läbi) ostsime Krissuga mõlemad endale ühe hõbesõrmuse. Hind oli 20 euro ringis ning selle eest käidi töökojas veel ka sõrmuseid meie jaoks parajaks tegemas ja Krissu sõrmusel kalliskivi vahetamas. Kogu teenindus, kauplus ja protsess olid väga mõnusad ja kui me ei oleks välja näinud nagu metsa seenele minejad, oleksin ma seal ennast päris printsessina tundnud.
angel to angel krissu konnaga.jpg
Mõttekaaslased
angel to angel majaesisne.jpg
No kuidagi ei sulandu massi 

Peale pikka ja rasket (šoppamis)päeva olid kõhud tühjad ning võtsime suuna Seminyaki poole. Suutsin enne õe ära rääkida, et lähme Blu restorani, kus Markoga kevadel käisime maailma parimat Caesari salatit sööma.

krissu restos.JPG
Salati kohta leidis õde küll, et ma pole lihtsalt ammu korralikku Euroopa toitu saanud, kuid vähemalt keskkond ja vaated meeldisid tallegi.
blu resto bassu.jpg
Pärast sai natuke restorani katusebassu ääres pooluneletud ning seejärel suundusime Kutasse oma hotelli
hotell 3 krissu.jpg
Hotellivalikuks osutus meil Fashion TV hotell. Kuigi eelmine koht meeldis meile mõlemale väga, siis tundsime igatsust basseini järgi, mistõttu otsustasime seekord uut kohta proovida. Tundus põnev valik, sest väiksena sai aeg-ajalt ikka Fashion TV telekanalit taustal jooksutatud.
hotell 4 krissu.jpg
Tegin veel õele nalja, et saab ennast äkki peale kogu seda Nasi Gorengi söömist lõpuks kaaluda .. et ikkagi Fashion TV hotell ja modellid ja värki. Nali naljaks aga kaal oligi täitsa toas olemas! Millegipärast Krissule enam naljad, et äkki hommikuks saab ainult porgandiviilu enam ei meeldinud.

Kui muidu jäi teenindus natuke vajaka/külmaks, siis hommikusöök oli üks suur suur imeline pluss sellel hotellil. Valik oli väga lai ja mitmekesine ning kõik maitses suurepäraselt. 

download.jpeg
Kes teavad seda mängu, et arva ära mitu kommi on purgis? Selles hotellis oleks võinud samamoodi mängida – arva ära, mitu Fashion TV teemanti on hotellis. Alates nõudest kuni telekaümbrise, seinakaunistuste ja seebini… noo neid ikka annaks kokku lugeda.
UUED PILDID.jpg
Jõudsime enne surfi tundi hommikul veel veidi päikest võtta

Hotellist välja registreerudes kogesin miskit uut – kõigil lahkujatel paluti istuda fuajees ja oodata kuni nad kontrollivad ega sa miskit tuppa pole unustanud. Või kontrollisid nad, et ega me miskit üleliigset kaasa pole võtnud? Kes teab, igal juhul 10 minutit pidime seal ootama ja passima enne kui loa lahkuda saime.

See-eest saime hotellist kaasa kinkepileti tasuta külmutatud jogurtile kõrvalasuvast asutusest.

kuta frozen jogurt.jpg
Ma polnud varem külmutatud jogurtit söönud ja sellel hetkel ei olnud ka erilist isu. Samas koht nägi tore ja värviline välja ning Krissu ergutuste saatel võtsin oma esimese ampsu…
kuta forzen jogurt mina.jpg
.. ja jäin sõltuvusse. Lihtsalt imeline kui hea see on!
Kuta frozen jogurt krissu.jpg
Kõige kurja juur – tänu temale hakkasin kunagi toorjuustukooki sööma ja nüüd siis külmutatud jogurtit ka. Ei ole mul vaja kõigist headest maailma asjadest teada ja isutada nende järgi.

Edasi suundusime juba tuttavate juurde surfi tunnile. Äge oli, et instruktoriga koos vees sain seekord juba umbes 95% kordadest püsti ja üldse oli tunne, et vähem pidi oma liigutustele mõtlema. Pärast üksi vette minnes olin aga kahjuks uuesti täpselt sama äpu kui enne. Ei tea, kas asi oli minus, olin selleks hetkeks juba väsinud või olid lained suuremad. Aga kokkuvõttes oli ikkagi megaäge ja minge kõik surfima sest see on lihtsalt imeline! Väga loodan veel vähemalt korra oktoobri lõpus uuesti vette ja lauale saada.

krissu vigastatud.JPG
Krissu jaoks oli seekordne surf veidi õnnetum. Nagu eespool kirjeldasin, suutis ta oma kätt vigastada ning samuti sai ta lauaga vastu nägu (sinikat õnneks ei tulnud). Pärast sain teada, et ta levitas laimujuttu, et tegu oli minu lauaga ja mina süüdi aga seda jama ma nüüd küll ei usu. 😀 

Kuulsime Kutas seekord veel kahte huvitavat pakkumist:

  1. kõige kehvem pick-up line üldse – Are you trash? Because I want to pick you up. (Tõlkes: kas sa oled prügi? Sest ma tahaks sind üles korjata.). Nagu mida veel 😀
  2. Tavaline pakkumine tänavalt: Transport? Motorbike? Mushrooms? (Tõlkes: Trasporti? (st takso) Rollut? (st rentida) Seeni? (st osta ja tarbida)). Vähemalt prioriteedid on paigas. 😀

Viimasteks päevadeks Ubudis oli meil veel üks suur eesmärk – lennutada lohet. Olime oma siinveedetud aja jooksul üksjagu veidraid pilke kogunud, kui ütlesime, et esiteks me pole kordagi lohe lennutanud ning teiseks, me tahaksime selleks instruktorit, kes meile selgitaks kuidas seda teha.

lohe.JPG
Ostsime endale siis sellise kauni lohe, vaatasime eelmisel õhtul youtube-st õpetusi, kuidas lohet lennutada ja suundusime soovitatud jalkaplatsile lõbutsema. Kusjuures videosi vaadates saime lõpuks nendest veidratest pilkudest aru, sest kõik tundus tõesti väga lihtne.
lohe krissu.jpg
Ainus oluline komponent, millest meil puudu jäi oli kahjuks tuul. Pildil näidatust kõrgemale lohe seekord ei tõusnud.

Mis siis ikka.. Krissu võttis lohe Eestisse kaasa ja lähme seda siis talvel pankrannikule lennutama.

rahapatakas.jpg
Krissu vahetas oma viimased eurod ruupiateks. Oh neid miljoneid..
spa.jpg
Viimase õhtu veetsime nii nagu ka mõlemad oma esimese – Putri Ubud Spa 2-s juuksehooldusel. Endiselt imeline!

Peale seda aga tekkis tunne, et Balil sai meist kõrini – õues sadas padukat, mille kätte me jäime, päeval tööl puhuri ja õhtusöögil restorani konditsioneeri + vihma kooslusel suutsin haigeks jääda ning viimasel õhtul nägin lõpuks meie toas ka suurt putukat. Tundus tõesti hea aeg Balilt lahkuda!

aed.JPG
Jällenägemiseni, Bali! 🙂

Päikest!
Kati