Joogast, loengutest ja väljakutsest mitte vinguda

Katsun nädala sisse lisaks tööle erinevaid tegevusi lisada, et elu põnevana hoida, ennast motiveerida ja üldse aega mõistlikult kasutada. Seekord kirjutangi viimastel nädalatel ette võetud pisematest seikadest – kuidas õega joogas käisime, rahvustantsu vaatasime, mis loengutest olen osa võtnud jne. Lisaks jagan huvitavat väljakutset, millest joogatunnis kuulsin.

Mitmed inimesed, kellega mais-juunis Markoga Roamis tutvusime on Ubudis ka praegu tagasi. Nendega taas kohtumiseks läksin ühel hommikul Roami hommikusöögile – Roami pannkoogid on endiselt mu lemmikud kuigi Krissu leidis, et ma olin neid üle kiitnud. Seal kohtusin ka Maxi, Pauli ja Fennyga. Fenny tervitus oli lihtsalt ülimalt armas ja soe ning tundsin ennast nagu oleks koju pere juurde saabunud.

Pannkookide kõrvale sai ka tööpäev käima lükatud Roamis, seejärel sõitsin Lucy, Keri ja Suzy villasse tööle ning õhtuks tagasi Roami, et osaleda community dinneril ehk Roami ühisõhtusöögil.

Roam diner.JPG
Kuigi ma ei ela enam Roamis on sealsed inimesed nii imelised ja toredad, et tundsin ennast kohe jälle osana Roami perest.

Igapäevaselt töötan ma siiski Hubudis. Siin meeldib mulle väga see, kui palju ja erinevaid üritusi, loenguid ja töötubasid iganädalaselt korraldatakse. Igaüks leiab endale miskit! Näiteks mõned minu jaoks huvitavamad teemad, millel osalenud olen :

  • salongiõhtu endise lapssõduriga (okei, ürituse teostus ise ei vastanud küll lõpuks päris ootustele aga idee ja kirjeldus olid head);
  • Storytelling ehk kuidas jutustada lugusid (reklaamtekstides, brändingus, elus jne);
  • Skill Share: The Rise of the Online Fear Based Visual Culture ehk kuidas tänapäeval FOMO (fear of missing out – ehk ilmajäämishirm) turunduses kasutatakse, miks seda mitte teha ning mis on alternatiiv;
  • Systematic Approach to Facebook Advertising, mis oli väga hea ülevaade ja koolitus kuidas oma Facebooki turundustegevustesse süsteemsust tuua, tagades sellega kvaliteedi ja efektiivsuse;
  • How to Green Your Birth Conrtol – hariduslik loeng tervisest, organismist ja sellest kuidas ja mis kehaga toimub kui nt pille süüa. Minu jaoks üllatuslikult osales antud töötoas ka mitu meest, kes võtsid aktiivselt sõna ja rääkisid oma kogemustest nende praeguses suhtes.
  • Fuckup night ehk ebaõnnestumiste õhtu – erinevad inimesed räägivad oma ebaõnnestumistest nii äriliselt kui eraelus. Oma edulugusid jagavad kõik niikuinii kuid harva räägitakse tegelikult edule eelnenud ebaõnnestumistest, millest on tegelikult just kõige enam õppida.
Screen Shot 2017-09-29 at 09.15.55.png
Käisime esmaspäeva ja teisipäeva õhtul Krissuga ka sky (taeva) joogat proovimas. 

Mõlemad joogatunnid olid väga erinevad kuid ühtmoodi lõbusad ja mõnusad. Esmaspäevane tund oli terapeutiline ehk pigem selline mindfulness ja “ole mõtetega kohal ja kiiguta ennast” tund. Päris trenniks ma seda vist ei nimetaks aga oli huvitav kogemus. Selle jaoks oli meie laes rippuv riie paigutatud hästi madalale maa lähedale (üleval pildil). See tund ei oleks pidanud vist naljakas olema aga tegin selle ise endale lõbusaks kui juhendaja instruktsiooni “keerutame ennast nüüd siit graatsiliselt põrandale” peale ma kõike muud kui graatsiliselt maha prantsatasin.

Teisipäevane tund oli yoga flow. Kangas rippus laes puusadest veidi kõrgemal ning tegemist oli täitsa trenniga. Esimese poole tegime ennast soojaks maas seistes aga kasutades kangast harjutuste ellu viimiseks. Teises pooles võtsime kangal seistes poose ja rippusime pea-alaspidi erinevates asendites. Üllatav oli kui keerulised osad poosid välja nägid ja kui lihtsad nad tegelikult olid. See tund oli kindlasti väljakutsuvam ja naljakas ka teistele asjaosalistele.

Enne jooga tundi kuulsin ka sellisest asjast nagu 21-Day No-Complaint Challenge ehk väljakutse olla 21 päeva ilma kurtmata/vingumata. Kui täpsem huvi on, siis googleist leiab nii asutaja Will Bowen-i materjale kui ka teiste tuntud nimede (a’la Oprah, Tim Ferriss) arvamusi antud väljakutse kohta. Idee on minna 21 päeva vingumata ning enda kontrolliks kanda nt käepaela ühel käel. Kui sa enne 21 päeva möödumist kaebled, tõstad paela teisele käele ja alustad uuesti. Igapäevane vingumine on eriti sage passiivselt – nt kui keegi kurdab sulle, et ilm on nii nõme ja sa lähed selle negatiivse suhtumisega kaasa ja hakkad samuti rääkima kuidas kõik sakib. Tavainimesel pidavat väljakutse eduka saavutamiseni minema keskmiselt kuus kuud.

Alustasin ka ise antud väljakutsed, kuid olen endiselt vist esimese päeva juures. Eks vaatab kuidas läheb ja mis tingimused endale lõpuks välja mõtlen. Seni suurim väljakutse on olnud endale selgeks tegemine, mis on vingumine ning mis mitte. Kui sellele rohkem mõtlema hakata, siis läheb veidi segaseks. Konkreetset vingumist ma vähemalt esimese 5 päeva jooksul pole palju teinud kuid üksjagu on minu jaoks kaheldavaid olukordi olnud.

Veel üks asi, mis vahepeal tehtud sai oli kohaliku tantsuetenduse vaatamas käimine -Kecak, Fire & Trance dance.

DSC_2059.jpg
Tegu oli tunniajase etendusega, mis koosnes kolmest tantsust, mis jutustasid erinevaid lugusid. Muusika terve etenduse vältel tehti vaid inimkehaga (enamus häälega, lisandusid ka mõned plaksud siin-seal). Tantsud oli suuremas osas hästi palju kätega erinevad poseerimised ja painutamised ning sellised ägedad katkendlikud natuke robotlikud liikumised.
DSC_2063.jpg
Muusikat tegid enamuses siis need mehed, kes pildil maas istuvad. Naljakas oli, et nad liikusid ja kõlasid veidi nagu minjonid. Täiendavalt meenus mulle poole tantsu peal stseen Oskar Lutsu Kevadest, kus Toots akna taga tonti mängis ja Tok-Tok-Tok hääli tegi. Tantsus oli ühel osatäitjal täpselt selline mask nagu ma alati Tootsile ette kujutanud olin ning kõik ülejäänud minjonid laulsidki tok-tok-tok (tegelikult laulsid vist kecak-kecak aga kõlas täiesti nagu tok-tok)
DSC_2068.jpg
Kui esimeses tantsus jutustati lugu, siis teises olid tegelikult kaks noort tüdrukut, kes olid ingli poolt üle võetud ning kes tantsisid silmad kinni peaaegu et sünkroonis. Need kaks tüdrukut on noorena välja valitud ja neid hoitakse eriti puhastena (nt majaomanik rääkis et nad ei tohi laua alla ronida kordagi lapsena), mille tulemusel siis inglid nende üle võimust saavad võtta. See on tegelikult palju keerulisem ja sügavam jutt aga ma veel ei ole nii täpselt kursis.
DSC_2075.jpg
Viimases tantsus oli mees samuti transis ning “ratsutas hobusega” läbi tule ja põlevatel sütel.

Huvitav fakt: Balil usutakse, et lapsed on liiga pühad, et oma esimese 105 elupäeva jooksul maad puudutada. Peale seda toimub suur pidustus, kus lapsed esimest korda põrandale pannakse.

nasi goreng.JPG
Bali on seekord puhtalt Nasi Goreng “dieedi” aeg. Kui vaheldust vaja, siis söön Mie Gorengi. 😀 Need on lihtsalt nii head! Ja kõige paremad asuvad meie kodust vaid 5 minuti kaugusel Hongolia restoranis (pilt on kuskilt kolmandast kohast, sest Hongalias ei suuda ma kunagi enne sööma hakkamist toidu pildistamisele aega raisata). Ma panustan sellele, et Austraalia saab olema nii kallis, et seal ma ei saagi süüa osta ja siis saab sellest kuust ajast Indoneesia dieedist taastuda natuke. 😀 
Kodus koer.JPG
Meie kodu terrorist. Klähvib nii kõvasti, et ma ei julge üksi teisele korrusele minnagi. Kui aga köögis õhtust süüa, tuleb teeb sulle selliseid kutsika silmi ja on üks suur nunnupall.

Päikest!
Kati