Kuhu ma oma senise elu raisanud olen?

Käisime viimasel nädalavahetusel Kutas. Hakkasin seal tõsiselt kahtlema, et kuhu ma oma senise elu raisanud olen?

Reedel võtsime peale tööd Krissuga suuna Kuta poole. Miks Kuta? Sest tegu on kõikvõimsa interneti andmetel algajatele veidi parema surfi kohaga, kus võrreldes alternatiividega on veidi rahulikumad (kuigi eestlase standardite järgi ikkagi väga suured) lained.

DSC_6462.jpg
Nagu ka Krissu, läksin Kutasse esimest korda ning mul polnud aimugi, mida sellest piirkonnast oodata. Õnneks meeldis mulle seal väga! Küll leian, et päris Bali tunnetust Kutast ei saa, sest tegu on liiga turisti-, poe- ja peopiirkonnaga. Seega on natuke kahju sellest kui netis soovitatakse turistidele, et minge Kutasse ja see on parim koht üldse Balil. Aga nädalavahetuseks sinna surfima ja pidutsema sõita on väga mõnus vaheldus ning sellel väiksel piirkonnal on mingi oma võlu, mis mulle südamesse puges.

Lisaks oma võlule on Kutas ka kitsad tänavad. Sinna sõites pööras meie takso kaardi järgi ühte tänavasse sisse, lasi täie gaasiga edasi kuni üks hetk vajutas pidurit ja avastas, et me oleme lõksus. Vaikselt tagasi tagurdades sai isegi üks autopeegel veidi kannatada. Pääsesime sealt pärast väikest ukerdamist küll välja kuid korraks hakkas autojuhist kahju täitsa. 🙂

DSC_6455.jpg
Hotellitoaga läks see kord hästi – mitte et keegi voodisse kohvi tooks, aga hommikukohvi saab voodist väljumata valmistada! Üldse oli tegemist üle ootuste ilusa, mugava ja puhta majutusega (Seahouse Bali Indah Beach Inn) ning randa oli vaid 10-minutiline jalutuskäik.

Laupäevaseks eesmärgiks võtsime Krissuga surfi. Lausa häbi tunnistada, et olin selleks hetkeks juba 2,5 kuud Balil olnud ning selle aja jooksul mitte kordagi oma jalga surfilauale asetanud.

Tegime ka eeltööd ning tuvastasime netist hinnavahemiku, mis on tavapärane ning samuti, et parim lahendus on rannast instruktor leida vs kuskil surfi koolist hingehinnaga koolitus võtta. Esmane eesmärk oli meil lihtsalt tund-paar aru saada, millega tegu.

DSC_2048.jpg
Instruktorite leidmine käis meil kergelt. Kuta rannas on iga paari meetri tagant surfilauad püsti ning pakutakse koolitust. Rohkem kui korra lauaga veest välja tulles seisin kaldal täiesti nõutult, teadmata isegi kuhu poole ma nüüd minema peaks, et enda seltskonna juurde tagasi jõuda. 😀 Õnneks näitasid ka teised teenusepakkujad mulle laua ja särgi järgi õiget suunda või siis tuli instruktor (kerge muie näol) mulle järgi ja juhatas tagasi kodubaasi.

Väga kiiresti saime pakkumise, mis vastas meie eeltööle ning lisaks olid ka instruktorid sümpaatsed ja rääkisid head inglise keelt. 250k IDRi eest saime tund koolitust ja tund ise ringi plätserdamist. Tegelikkuses, kuna väsisime üsna kähku ära, saime algselt koolituse, seejärel käisime lõunal ja ringi jalutamas, siis üksi vees ja siis koolitati meid veel natuke. Ühesõnaga oldi meiega igati abivalmid ja paindlikud.

Ja siit mu identiteedikriis – mida ma oma eluga pihta olen hakanud, et ma alles 25 aastaselt surfi proovin??? See on lihtsalt nii super mega lahe! Ma ei hakkagi väitma, et ma nüüd surfata oskan aga vähemalt püsti saime juba esimese sessiooni jooksul ja no lihtsalt see on nii uskumatult vinge tunne.

dog-surfing-today-170806-inline-06_677a39e938ebab2e078d55d20f2aec92.today-inline-large.jpg
Isegi kui püsti ei õnnestunud saada, siis kõhuli kalda poole libisemine oli ka päris lõbus. Pähe tulid kohe mingid surfiva koera pildid. Teiste oskajate vahel oli ka veidi naljakas olla aga lõbus ikkagi. 😀 Täiendavalt, puhtalt vette liikumine ja laua peal vastu tulevate lainetega õhku hüppamine on ka lõbus. Aga no eks kõige parem on ikka kui ise püsti saab ja veidi olukorra üle kontrolli tunne tekib. Ilma instruktorite abistavate hüüeteta olime seekord veel kahjuks ise päris äpud.

Ühesõnaga, meile super meeldis ning ühest planeeritud surfi tunnist sai kaks päeva (läksime pühap ka tagasi). Esimese nädalavahetuse lõpuks olime Krissuga küll üksjagu kriimustatud, liiga kõrge soola kontsentratsiooniga (ma arvan, et ma jõin umbes ämbritäie elusoolast merevett sellel nädalavahetusel) ja väsinud, kuid meile hakkas see niiväga meeldima, et võtsime plaani veel ka eesootaval, mis on ühtlasi kahjuks meie viimane, nädalavahetusel tagasi minna.

DSC_2051.jpg
Meile surfimise ajaks antud särgid on eluvajalikud, sest bikiinid ja ka särk ise on väga altid surfates seljast lendama.

Surf on kindlasti meie nädalavahetuse tipphetk. Natuke käisime ka niisama Kuta peal ringi kuid muu nii sügavat emotsiooni ei jätnud.

DSC_6456.JPG
Surfi vahepeal leidsin lõpuks rannas koha, kus sain endale ammu unistatud kahte punutist teha lasta (Marko kuulis mu soove vist kuskil juulist alates). Seni kuni minu kallal tegutseti, käisid kümned naised Krissule sama aegselt massaaži, patse, ehteid, maniküüri/pediküüri ja saronge pakkumas. Õnneks ta kannatas selle vapralt ära ja ei hüljanud mind.
Kuta krissu
Ootus vs tegelikus. Mu patsid läksid ehk veidi rohkem külje pealt kui ma ette kujutasin ja olid kitsamad ja vähem kohevamad kuid no mida sa tahad kui sa peale surfi märja peaga neid teha lased. 😀 Vähemalt oli nendega väga mugav ülejäänud päeva vees hullata.
DSC_6460.JPG
Kutas oli mingi uhkete autode kokkutulek – kaks tänava äärt oli täis värvilisi sportautosid. Meie surfi instruktorid ei teadnud kahjuks, miks või millega tegu.
DSC_2026.jpg
Muumimaja!
DSC_2034.jpg
Pärast surfi päeva kutsusid instruktorid meid veel endaga välja lauajalgpalli mängima. Ma veel kiitlesin, et oh selles olen ma päris kõva käsi. Pubisse jõudes selgus et tegu oli piljardiga ja me sakkisime korralikult Krissuga. 😀
DSC_2046.jpg
Pühap tegime veel pikema hommiku ja lebosime katusebasseini ääres enne veespordi harrastamist. Päevitusele mõjus kogu nädalavahetus igal juhul hästi.

Keegi ei taha uskuda, et me Krissuga õed oleme. Kõik küsivad üle, et ja-jah sister from another mister (õde teiselt isalt) või another mother (teiselt emalt)? Ma süüdistan selles Krissut, kes ennast blondiks on maskeerunud.
Korra küsiti ka, kas Krissult on mu ema. 😀 Soe kliima mõjub mulle vist hästi kui ma nii noor välja näen.

Päikest!
Kati