Hati-Hati, Kati!

“Hati-Hati, Kati” ehk indoneesia keeles “Ettevaatust, Kati” ehk äärmiselt lihtne viis kuidas inimestele oma nimi meelde jätta ja olla kindel, et sind ülejäänud päeva jooksul hästi palju hoiatatakse. Aa, ja me käisime Krissuga aktiivses vulkaanikraatris!

Niipea kui selgus, et Krissu Balile tuleb hakkasin ma vulkaanitrippidele mõtlema. Baturi päikesetõusu tripp meeldis mulle tohutult kuid teist korda sama asja ma teha ei tahaks. Samas oleks tore oma õega mõni mägi vallutada. Lõpuks leidsingi läbi erinevate blogiartiklite, et Bali kõrval asuval Java saarel asub Ijeni kraater, kuhu samuti 24h trippe tehakse. Sealjuures on organiseeritud kõik alates peale võtust kuni maha panekuni Ubudis ning tuuri korraldajad annavad sulle isegi vajalikud soojad riided.. sest kes ikka Balile talvejopega tuleb?

DSC_1958.jpg
Kawah Ijen ehk Ijeni kraater on aktiivne (viimati purskas 1999) vulkaani kraater Java saarel. Kraatri äär on 2370m kõrgune ning kraatris asub maailma suurim happeline järv (pildil).
dsc_6442.jpg
Ühtlasi on tegu ainsa kohaga maailmas, kus saab öösel kuni kella viieni hommikul näha looduslikku sinist väävlileeki.

Kraatris, nagu ka eespool pildilt näha, on väga tugevad väävliaurud, mistõttu tuleb sinna minnes kanda respiraatorit. Paljud kohalikud töötavad kraatris väävlikaevuritena, ronides kaks korda päevas mäe tippu ja sealt uuesti alla kraatrisse, kaevandades sealt väävlit ning tassides siis korve oma õlgadele ja turjale toetades ligi 80kg väävlit korraga alla kaalumispunkti. Sealjuures jääb nende palk ligikaudu 50 dollari kanti nädalas, mis on antud piirkonnas küllaltki hea sissetulek. Kui netist otsida, on lihtne leida ka mitmeid dokumentaale ja lühivideosid Ijeni väävlikaevuritest kui maailma raskeima ja ohtlikema töö tegijatest.

Meie Krissuga alustasime oma teekonda reede õhtul kella seitsme paiku kui meid Ubudi kesklinnast peale korjati.

DSC_1965.jpg
Meie reisiseltskond. Pildilt ei saa aru aga tuul oli tegelikult nii tugev, et lenda või üle kalju serva alla.

Seejärel sõitsime kolm tundi mööda väga mägiseid ja kurviseid teid Gillimanuki sadamasse, sealt praamiga Java saarele, kus veel 1,5h vulkaani jalamile jõudmiseks kulus. Kuna ees oli üksjagu ronimist ja pikk päev, soovitati meil kõigil autos magada. Isegi kui und ei olnud oli eelistatum silmi kinni hoida, sest seda kuidas me liiklesime ja möödasõite tegime oli küllaltki hirmus vaadata. Lisaks kurvitasime nii palju, et iga veidi aja tagant sain üles ärgatud selle peale, et peaga vastu auto ukseklaasi lendasin. Pühapäevaks oli isegi kerge peavalu sellest.

Tee peal oli ka paar jalasirutuspausi ning ühtlasi visati ka praamis meid ohutuse nimel autost välja. Sealjuures juht jäi ikkagi autosse meie asju valvama. Arvestades, et Javal on kell ka tund aega vähem kui Balil, jõudsimegi vulkaani jalamile vaid veidi enne kella kahte, mis oli ettenähtud matka algusaeg. Seal saime viimast korda tualetis käia, soojalt riidesse panna ja varustuse kokku koguda ning oligi minek.

DSC_6473.jpg
Ma ei ole jaanuarist alates nii palju riideid kandnud kui selle tripil ja ikka oli kraatris nii külm (hoolimata kahest riidekihist + sügis-talve jopest)! Täiendavalt kuulusid varustusse veel kindad, et me üleval väävliste kätega silmi ei hõõruks ning respiraatorid ja pealambid.

Mäejalamilt startisime kell kaks öösel. Esmalt liikusime umbes 2h kraatri äärele ning seejärel 45 minutit alla kraatri põhja. Kõik toimus muidugi kottpimedas ja pealambi valguses.

DSC_1938.jpg
Kui mäejalamil öeldi meile, et respiraatorid tuleb ette panna alles kraatri äärel, siis tegelikkuses oli ilm nii tuuline, et tundsime väävli lõhna juba veerand tundi pärast starti, mistõttu tuli ka maskid kohe ette panna ning kogu teekord respiraatoritega läbida. See omakorda raskendas veidi matka, sest läbi selle masina ei ole just kõige lihtsam hingata. Täiendavalt tähendas tugev tuul kohati hirmu õhku tõusta ning tohutut suurt kogust tolmu, liiva, mulla ja väävlipuru lendlemist silma. Sealjuures ei tohtinud enam silmi hõõruda, sest hoolimata kinnaste olemasolust olid käed suure tõenäosusega juba väävlised. Silmast sai prahti korjata veel pärast mäejalamil kui ka laupäeva pärastlõunal autos Ubudi poole sõites.

Nii me siis üritasime veel öö pimedas üles ja uuesti alla kraatri põhja jõuda, et sinist leeki näha.

DSC_6444.JPG
Peale leegi vaatamist ning piltide tegemist suundusime sellisesse hütti tuulevarju, sest hoolimata soojadest riietest värisesime külmast korralikult. Eesmärk oli oodata päikese tõusu, et happejärve ja üldse kogu kraatrit paremini näha. Kokku istusime ja külmetasime majakeses vist umbes 20 minutit.

Istusime kambakesi tegelikult ühes voodis. Enne matkale minekut lugesin ka, et sõltuvalt ilmaoludest võib juhtuda, et ei olegi võimalik samal päeval uuesti alla tagasi tulla. Arvestades, et hütis oli nii voodi kui ka üks sahtelkapp, siis oletan, et sellisteks otstarveteks see mõeldud ongi.

Meie giid Pour oli 25 aastane ning varem 7 aastat samuti kaevurina töötanud. Seejärel õppis ta inglise keele selgeks ning viimased 3 aastat on ta tänu keeleoskusele giidina tööd teha saanud. Ilmselgelt ei ole ühelegi inimesele nii tihti nendes väävliaurudes olemine tervislik, kuid arvestades alternatiivi, kus tuleb veel 80 kg 2x päevas tassida, tundub giidi töö vähemalt samm paremuse suunas.

DSC_1957.jpg
Giidina oli Pour väga hea – hoolitses ja aitas meid igati ning õpetas meile jooksvalt lihtsamaid väljendeid indoneesia keeles. Pildil oleme nii rõõmsad Krissuga, sest saime lõpuks ometi maskid eest võtta!
DSC_1937.jpg
Sinine leek siniseks leegiks aga tegelikult oli eriti äge lihtsalt kogu see loodus/maastik/ümbrus.
DSC_1969.jpg
Selline tunne nagu oleks kuskile maailmalõpufilmi või teisele planeedile sattunud.
DSC_6459.JPG
Mul on nüüd Malaisiasse tagasi vaja. Nimelt öeldi küll, et jätke kõik oma ehted autosse, sest väävliaurudega kokku puutudes lähevad need mustaks. Aga ma ei mõelnud, et mu telefoni konks nüüd samuti mustaks läheb kui sellega seal pilte teha. See ei näe nüüd küll kõige kenam välja enam.
DSC_1975.jpg
Kui kraatri põhjas piisavalt ringi uuristatud ja pildistatud sai, suundusime uuesti kraatri äärele.
DSC_1976.jpg
Kui öösel kõndisid nagu põrsas kotis ja nägin heal juhul ainult oma varvaste ette (kui sedagi, sest tuul ja torm keerutas pahna silma), siis varahommikul avanes ka kraatri äärest kaunis vaade ümbritsevatele mägedele. 
DSC_1978.jpg
Õnnelik tüdruk. Kui Marko on minu ahhetamisest “vaata kui iluuuuuus on” nüüd natukeseks pääsenud, siis seekord pidi Krissu seda kannatama.

Alla tulek oli isegi raskem kui üles minek, sest tee oli väga libe.

DSC_1977 copy.jpg
Osad kohalikud pakkusid seal ka taksoteenuseid ehk väsinumad said väiksesse aiakärusse istuda (pildil), millega neid siis üles-alla sõidutati. Samas, esiteks vaadates neid järskusid kalju ääri ning kurve ei julgeks ma isegi sinna taksosse istuda ning teiseks, on matkamine kraatrisse ja tagasi pool elamusest.

Mäejalamile jõudes tagastasime kogu ekstravarustuse, pakkisime ennast kokku, sõitsime kohaliku pere juurde hommikusöögile ning seejärgi tagasi Ubudisse. Pool teed soikusin jälle unes, ärgates iga veidi aja tagant peaga vastu klaasi lennates. Kogu tripi võtaksin kokku kirjeldusega imeline ja vapustav loodus ning väga hariv ja humbling (ei oska õiget tõlget leida) kogemus näha mis tingimustes tänapäeval veel inimesed elavad.

Kui nüüd võrrelda Baturi ja Ijeni trippi, siis hoolimata minu kartusest oli tegu kahe täiesti erineva kogemusega. Baturi tripil oli ronimise osa huvitavam/seiklusrikkam ning kindlasti kehtib see ka alla tuleku kohta, kus liiva/mullateed pidi alla surfisime. Samas oli loodus vulkaani tipus küllaltki tavapärane ning kogu võlu seisnes vaates kaugustesse ja päikesetõusus.

Ijen tundus mulle isegi lihtsam ronida, välja arvatud see tohutu tuul, väävliaurud juba matka algusest alates ja liiv/pahn mis selle tõttu lendles. Samas sain aru, et meil lihtsalt “vedas” ilmaga. Suurem osa teest on päriselt küll väga järsu aga ikkagi tee sarnane, mistõttu on see ka üksluisem. Selle kompenseerib samas kraatrisse alla laskuv rada ja kogu ümbritsev loodus ja keskkond. Ilmselt ei ole ülemäära palju kohti, kus miskit sellist näha. Vähemalt meie tripiga, ei tasu sinna ronida romantilist päikesetõusu otsima – pigem oligi rõhk kraatris sees järve ja leekide vaatamisel. Veidi nägi ka roosat taevast üle kraatriääre, kuid päikesetõus jäi meil kaemata.

***

Koju jõudes olime Krissuga täiesti kutupiilud. Istusime tund aega elutoa diivanil, et välja mõelda, kuidas minimaalse vaevaga toitu kõhtu saada ning lõpuks andsime alla ja kõndisime ikkagi naaberrestorani.

Pühapäeval lahus Krissu Amedi ja Gili saarte poole (kade olen!) ning mina külastasin oma vana lemmikut hommikusöögikohta, jalutasin kesklinnas, lugesin ja blogisin. Peale seda 24h matka kulus üks korralik väljapuhkamise päev ilusti ära.

DSC_6419.jpg
Energy bowl imelises Yellow Flower kohvikus
dsc_6448.jpg
Esmaspäevane vaade hommikusöögi kõrvale. Astud justkui tavalisse kohvikusse sisse ja jõuad riisipõlluvaatega terrassile.
DSC_6421.JPG
Teisipäevane vaade ei olnud ka kehvem. Ainult väikese ehmatuse osaliseks sain kui tiigi ääres teelt mingit elukat tiiki sulpsamas nägin. Välimusel nagu geko aga käsivarre pikkune. Seega peaaegu nagu krokodill aga selleks jälle liiga kiitsakas. Ja kusjuures asukoht on täitsa Ubudi kesklinn, mitte mõni eriline looduskoht.
DSC_6446.jpg
Minu ja Krissu ühine avastus – Folk restoran/baar/bassu. Ülimalt imeline toit ja mõnus keskkond.
Kursakatega Folk1.jpg
Käisin ka kursaõdedega, kes Balile puhkusele tulid, õhtusöögil. 🙂 Nii tore oli sõpru Eestist näha!

Päikest!
Kati