Minipuhkus Nusadel

Siin vist käivadki saared kolmekaupa. Nagu oli Gilisid, on ka Nusa saari kolm – Nusa Lembongan, Nusa Ceningan ja Nusa Penida. Me Krissuga ööbisime Nusa Lembonganil, käisime Ceninganil baarides tšillimas ning tegime päevatripi Nusa Penida loodusesse. Lisaks eelmainitule avastasime saarte ümbruses veealust keskkonda.

1. päev

Laupäeva varahommikul suundusime Krissuga lähedalasuva spordikeskuse ette, kust buss meid 7:30 peale pidi korjama. Eestlastele kohaselt jõudsime veidi varem kohale, ootasime siis kokkulepitud ajani ja 15 minutit peale (viisakas hilinemisperiood) – mitte kedagi. Lõpuks selgus, et buss oli katki läinud ning meid korjati peale tund aega kokkulepitud ajast hiljem. Vastukaaluks saime aga ühisbussi asemel hoopis privaatautojuhi.

Erinevalt Gili A-le minekuks kasutatud transpordist oli seekord Sanurist lahkuv kiirpaat väga mõnus ja rahulik, seega saime õega veel mõlemad oma laupäevahommikust unedefitsiiti ravida.

kaart1.png
Päris nii otse ei ole võimalik Balil küll liigelda aga enamvähem selline meie Ubud-Sanur-Nusa Lembongan marsruut välja nägi

Nusa Lembonganil oli songtaewiga sõit majutusasutusse juba veidi hüppelisem – teed olid väga kurvilised, mägised ning suurte põrutavate aukudega. Meie Nusa kodu üllatas mind väga oma puhtuse ja korralikkusega – tuba oli moderne ja kena, putukaid ei olnud, internet oli hea ja dušši surve väga korralik. Ainsa ehmatuse osaliseks sain kui tualetis laest minu jala kõrvale järsku geko alla prantsatas.

Kuna Nusa Lemboongan tundus küllaltki hõredalt asustatud ning ühtlasi ei paistnud seal palju taksosid olevat, rentisime õega endale rollu. Proovisin küll algselt ka ise sõita, kuid üks hiiglaslik mägi ehmatas mind ära, mistõttu lasin edaspidi oma suurel õel ennast ringi sõidutada. Muidugi kui nüüd aus olla, siis oli ka tema rollu roolis ukerdamine kohati päris hirmus.

ei leia marsuuti.png
Esimene plaan oli minna siis naabersaarele Driftwood restoran/baari. Sõita sai vaid ligikaudse suuna järgi, sest Google Mapsist just palju kasu ei olnud
silla. laius.JPG
Selleks, et Nusa Ceninganile saada, pidi esmalt rolluga kollasest sillast (Yellow Bridge) üle sõitma. Krissu käte laiutamine on selleks, et anda aimu silla kitsusest. Liiklus oli seal kahesuunaline + jalakäijad. Saime küll hakkama ja üle kuid järgnevatel päevadel katsusime sillal sõitmist pigem vältida. 
DSC_1856.jpg
Kollane sild oli ise ka tegelikult üks saarte vaatamisväärsustest ning lisaks jalakäija- ja rolluliiklusele oli seal ka väga palju pildistajaid. 
DSC_1822.jpg
Driftwood baar – pole paha vaade! Osa teest pidime siia lõpuks üldse jala tulema, sest ühte kohta pandi asfalti ning teine tee,  kuhu meid ümber suunati oli isegi Krissu jaoks liiga hirmus ja auklik, et seal sõita.
DSC_1828.jpg
Kui Kuala Lumpuris elades suutsin igasuguse päevituse peaaegu et ära kaotada, siis selle nädalavahetusega sai kõik tagasi tehtud. Ühtlasi olen ma vist esimest korda elus Krissust pruunim! PS. Pilt on “enne” pilt, kus kiirgan veel valgust ning võiks sama hästi arvata, et tulin Eestist just.
DSC_1836.jpg
Krissu Indoneesia ellu sisse elamas
DSC_1845.JPG
Kõhud täis, ujutud ja bassu ääres lebotatud (nii kaua kui füüsiliselt selle kuumuse käes jaksas olla), jalutasime veel enne tagasi suundumist kõrvalasuvatele kaljudele. 

DSC_1849.JPG

dsc_1851.jpg
Nusade puhul ongi nii vinge lihtsalt kogu sealne loodus. Kaljud, suured lained, mis nende pihta löövad, sinine vesi jne. Looduse nautlejatele suurepärane sihtkoht.
DSC_1869.JPG
Kuna olime Krissuga endale kõigiks kolmeks päevaks tiheda graafiku paika pannud suundusime veel samal päeval ühte väidetavalt ilusa vaatega templisse (ainus vaade oligi see siin pildil) ja peale seda oli plaanis Devil’s Tear (Kuradi lõhe).

Devil’s Tear on siis ilmselt turistide jaoks üks enim külastatavaid kohti Nusa Lembonganil. Tegemist on kaljuga, kuhu lained hästi vägevalt löövad ning niiviisi veeseina üles tekitavad. Kuskilt olin lugenud, et päikeseloojangu ajal on Devil’s Tear hästi ilus, seega otsustasime lähedalasuvas rannabaaris enne aega parajaks teha.

DSC_1895.JPG
Kohale jõudes oli vaade selline – mitte ühtegi lainet ja kuigi need erkrohelised lombid olid ilusad, siis ühtegi veeseina me küll ei näinud.
DSC_1893.JPG
Veidi hilinemisega jõudis ka meile kohale, et mis laineid me mõõna tipphetkel ikka tahta saame :D. Tõusu aja veetsime me enne ju kohvikus “aega parajaks tehes”.

2. päev

Teine päev oli meil plaanitud Nusa Penida külastuseks. Kuna Nusa Penida teed pidavat olema veel jubedamad ja turistikohad autoga kättesaamatud, soovitas internet meile päevaks kaks kogenud rollujuhti rentida.

Saarele jõudes hakkas meile kohe üks kohalik väga pealetükkivalt transporditeenuseid pakkuma. Sealjuures tundus ta nii minule kui ka Krissule väga ebasümpaatne ja pigem veidi hirmutav. Kaasa ei aidanud ka see, et ta alates maale astumisest meil järgi käis ning meid eemalt jälgis ka seni kuni hommikust sõime. Miskipärast küsisime talt lõpuks ikkagi hinnapakkumist ja saime isegi lubaduse, et autoga on kõik kohad kättesaadavad. Nii juhtuski, et kuidagi otsustasime lõpuks ikkagi selle juhi kasuks.

Õnneks osutus negatiivne esmamulje valeks. Selleks tripiks ja päevaks oli ta tegelikult ideaalne – pakkus kohti kuhu minna, rääkis juttu juurde, vastas küsimustele aga samas ei kippunud ise üleliia minu ja Krissu jutustamisele vahele segama. Ühtlasi olime Krissuga ülimalt õnnelikud, et auto oma sõiduvahendiks valisime. Need teed, kurvid ja kaljuääred oleksid rolluga päris hirmsad olnud ning samuti oleksime peale esimest paari minutit juba väga tolmused olnud. Autoga olime küll mõnest rollust veidi aeglasemad ja raputas üksjagu, kuid tundsime ennast vähemalt turvaliselt ning nautisime konditsioneeri olemasolu.

nusa penida day1.JPG
Essa sihtpunkt oli Peguyangan kosk, mis asus kalju ääres mööda treppe alla laskudes. Meie jaoks oligi vaatamisväärsuseks pigem kaljuäärne treppide ala. Kose juures käivad kohalikud palvetamas, mistõttu pidi treppidele minekuks sarongi rentima.
nusa penida day3.JPG
Vaade oli ilus ja trepid kohati järsud. Päris alla välja me ei läinudki, vaid nautlesime poole pealt ilusaid vaateid ning suundusime seejärel juba järgmistesse sihtpunktidesse.
nusa penida day10.JPG
Teiseks sihtkohaks oli Kelingking rand, mis on ilmselt siin üks enim Instagrammitavaid kohti. Ka siin katsuti meid järskude treppide (? pole kindel kas selleks neid nimetada sai) eest hoiatada kuid lohistasin Krissu ikkagi vähemalt poole peale välja. Rada algab siis täpselt sealt sildi kõrvalt vasakult otse alla. 
nusa penida day11.JPG
Krissu kurtis, et ilusate vaadete tarbimiseks tuleb palju vaeva näha :D. Me ei läinud jälle alla välja ja poleks tegelikult jõudnudki, sest päeva lõpuks jõudsime suhteliselt täpselt viimase paadi ajaks sadamasse. Samas jäi mind see nüüd natuke häirima ning tahaks hea meelega päevaks vaid sinna tagasi minna ja treppidest alla randa ja sinna teise tippu ronida.
day2.jpg
Me niisama kalju äärel puu otsas istumas. Elame ohtliku elu ja muud sellist..
nusa penida day15.JPG
Reaalsus 😀

nusa penida day18.jpg

nusa penida day20.jpg
Kolmandaks sihtkohaks oli looduslik infinity pool Angel’s Billabong
nusa penida day22.JPG
Ootus – inifinity pool, eraldatud looduskeskne koht
nusa penida day23.JPG
Tegelikus – tohutult palju turiste vees selfitamas ja kaldal poseerimas. Samas koht oise oli ikkagi väga imeline. Selfisid küll ei teinud aga vees käisin ennast jahutamas küll ja väga mõnna ja ilus oli! Pildil olen ka kui mind üles leida 🙂
nusa penida day26.JPG
Seal samas kõrval asus ka Katkine rand (Broken Beach), millele tiiru peale tegime
nusa penida day24.JPG
Veidi kurb ja natuke ka naljakas, et tänapäeval peab eneka tegijatele eraldi hoiatussildid välja panema.
nusa penida day28.JPG
Kalju pealt nägime ka Manta Ray-sid (mitmuses, palju!). Alguses vaatasime, et sukeldujad, sest nad on nii suured. Seal punase ringi sees pildil päriselt ka on üks.

Viimaks käisime veel Chrystal Bay rannas ennast vette kastmas ning oligi aeg kodusaarele tagasi minna. Tundub, et enamus inimesi lahkub Nusa Penidalt varem, sest hoolimata ühispaadi hinnast mis maksime, olime juhiga koos ainsad reisijad.

DSC_1860.jpg
Päikeseloojangu võtsime veel päeva lõpus vastu Nusa Ceninganil (parkisime rollu seekord kodusaare poole ning ületasime silla jala) rannabaaris, mis tõi mulle tagasi ülimalt toredaid Gili Air saare mälestusi. Praegusel hetkel kui blogi kirjutan on Krissu tegeliult Gili Air-i poole teel, mis teeb mind ülimalt kadedaks!

3. päev

Viimane minipuhkuse päev meil just kõige edukamalt ei hakanud. Nimelt oli meil vaja juba hommikul vara snorgeldama minna kuid suutsime ennast oma rollust välja lukustada, st võtmed rollu istme alla “kapotti” lukustada. No tore, seadsime siis sammud jala sihtkohta. Krissu sai veel poole tee peal meie snorgeldamiskaupmehe rollu peale. Mul on noored jalad ja jaksan kõndida ka!

Snorgeldamise kohta ütleks, et tavaliselt on mul igasugu tuurikorraldajatega rohkem vedanud. Kõik mis lubatud sai tehtud (ok, tegelikult viimasel hetkel kui olime ära maksnud teatati, et kolme koha asemel on neil aega ainult kahe jaoks) aga see oli ka kõik ja mingit super teenindust või häid nippe seekord polnud.

snorkell9.JPG
Essa snorgeldamispunkt oli veealuste Buddha kujude juures. Käisime seal tugeva voolu tõttu lausa neli korda! Ma pole kunagi varem nii tugevat voolu kogenud ja see oli päris äge. Vette minnes hoidsin käega kramplikult paadist kinni, et Krissut järgi oodata. Sealjuures kogu keha oli juba voolu suunas liikumas ja niipea kui lahti lasin olin ka mina läinud. Mingist vastuvoolu ujumisest polnud juttugi. Seega nägigi see välja nii, et läksime vette, läksime vooluga kaasa ja möödusime Buddha jm veealustest kujudest. Seejärel tuli paat, korjas meid peale, sõitis alguskohta tagasi ja uuesti me läskimegi.
snorkell8.JPG
Lõpuks sai GoPro kasutust 😀
snorkell7.JPG
Ei tea kas tänu voolu abile aga vee alla oli mega lihtne sukelduda tegelikult..
snorkell4.JPG
Ainult et seda pidi (pildi jaoks) täpselt ajastama, sest sama-aegselt liikusid sa ka edasi endiselt hullult kiiresti
snorkel.jpg
Minu äge õde 🙂

Teine snorgeldamiskoht oli mõeldud, et seal peaks Manta Ray-sid nägema. Kahjuks meil ei vedanud – ma nägin ühte vaid üheks sekundiks vette minemise hetkel ja see oli ka kõik. Krissu ei näinud üldse. Nägime neid loomi ka eelmisel päeval kalju pealt rohkem.

Peale seda suundusime koju tagasi, käisime pesus ja palusime omanikel rollusse sisse muukida. Kuna aega veel Bali paadini oli, otsustasime rannabaaris veel hommikust süüa ja Devil’s Tear-le teise võimaluse anda.

devil4.JPG
Suutsin vahepeal kaardilugemisega puusse panna, mille karistuseks Krissu mu rollu pealt maha viskas :D. Okei, tegelikult läksin hea meelega, sest tee oli kohutav ja Krissu sõidustiil ei ole ka veel 100% usaldusväärne. 
devil6.jpg
Tulge lained, tulge!
devil12.JPG
No vot, hoopis teine tera! Ehk siis see Devil’s Tear, mida esimene päev mõõna ajal otsimas käisime. Esimesel õhtul istusime seal paremal küllaltki kaugel kividel kuid seekord sinna ronida ei julgenud, sest mõni laine lõi päris tugevalt ka sinna.
devil11.JPG
Samas, minu üllatuseks oli neid võimsaid laineid ikkagi vähe/harva. Aga kui tuli, siis oli vähemalt võimas 🙂
devil2.jpg
Ja no see hambapastasinine vesi on lihtsalt nii kena!
devil3.jpg
Huvitaval kombel oli päevasel ajal ka Devil’s Tear suhteliselt inimtühi, erinevalt eelmisest õhtust. Kogu turistikari oli kaks sammu kõrval teise kalju juures.
devil7.jpg
Vikerkaar!

Peale Devil’s Tear-i külastust viisime rollu tagasi, ootasime enda transporti ja suundusime tagasi koju Ubudisse.

Tegelikult oleme veel vahepeal ka juba ühe vulkaani tippu roninud kuid sellest räägin lähemalt juba järgmises postituses.

Päikest!
Kati