Tere jälle, Bali!

Moraalselt kodutu tunne hakkab tekkima vaikselt. Ühest küljest oli mu kodu viimati Tallinnas Mustamäel, kus praegu üürnik sees elab. Samas kui peaksin nüüd Eestisse tulema, siis tahaksin kindlasti ka Tartusse, kus Marko endale pesa tekitanud on. Reaalsuses tunnen ennast praegu kõige mõnusamalt üldse Balil. Ubudisse naasemine oli nagu koju tulek – tunnen ennast siin eriti mugavalt ja hästi.

Tegin Kuala Lumpuri lennujaamas ajakulu rekordi. Kui alati on 2h enne lennuki väljumist kohale minek pigem formaalsus ja pärast saab tükk aega tühja passida, siis seekord läks mul 1,5h aega, et lennujaama hoonesse sisenemisest alates väravasse jõuda.

KL lennujaam terve aeg kulus ära.JPG
Suur osa aega kulus esmalt, et pagas ära anda ning seejärel ülejäänud lihtsalt väravasse kõndimiseks. Niipalju siis minu plaanist lennujaamas hommikust süüa. :/
kogu mu elu kaal.JPG
Pagasipiirang on 20kg. Kui senini olid ühised asjad ikka Markoga mõlema kottide vahele ära jaotatud, siis seekord kõik enda kotti toppides sain lukud vaid napilt kinni punnitatud, mistõttu olin kotti kaalule asetades ka veidi ärev. Õnneks põhjuseta, sest nähtavasti kaalub kogu mu elu vaid 19kg (+läpakas ja luger käsipagasis, mis muidu oli suht tühi).
vahetasin 77 eurot, alles on 70.png
Kuna teadsin, et Balil tuleb autojuht mulle lennujaama vastu, vahetasin juba juulis sealt lahkudes endale u. 77€ ruupiatesse valmis. Kahe kuuga suutsin ma selle “investeeringuga” 7 eurot kaotada, sest kurss langes nii palju. Teisest küljest, on kohapeal nüüd raha välja võttes kõik korralikult odavam. Kahjuks on see aga muutumas, sest viimase nädalaga on kurss jälle tõusma hakanud (13. sept sai 3mljn IDR-i 189,76€ eest, 17 sept 191,52€ eest).

Oma uude koju Ubudis jõudsin umbes keskpäeval. Olin ühe päeva töölt vabaks võtnud, et rahulikult sisse seada ja vanu lemmikuid kohti külastada. Viskasingi kotid tuppa ning seadsin sammud coworking koha poole, et järgmiseks päevaks wifi ja kõik vajalik info juba korras oleks. Seejärel jalutasin oma lemmikusse Putri Ubud Spa 2-te juuksemaskile. 12,6€/200k IDR-i eest saab tund aega eriti mõnusat juuksehooldust, pesu ning pea, käte, kaela ja ülaselja massaaži. Kõigele lisaks on salongist lahkudes juuksed lihtsalt ülimalt siidised.

Kuna kell ei olnud veel ülemäära palju otsustasin ka kevade meenutuseks Roam-i, kus mais-juunis kuu aega elasin, õhtusöögile minna. Toit oli imeline ja kerge nostalgia tuli peale küll, kuid kahjuks ei olnud seal seekord ühtegi tuttavat nägu kohal.

Roam-i minnes olin arvestanud muidugi sellega, et teisel pool teed olid kevadel alati taksojuhid. Nimelt asub Roam minu uuest kodust küllaltki kaugel (teisel pool kesklinna) ning kõnniteede puudumise tõttu oleks pimedas koju kõndimine suhteliselt võimatu või vähemalt väga stressirohke.

Mida aga seekord Roam-i ees ei olnud, olid taksojuhid. Otsustasin siis strateegia “seisa eksinud näoga tee ääres ja küll keegi sulle ikka küüti pakub” kasuks. Asi lõppes sellega, et olude sunnil tegin oma esimese sõidu rollutaksoga. Palusin ilusti ka kiivrit ja ettevaatlikult sõita ning õnneks vedas normaalse juhiga, kes mu ilusti turvaliselt koju tõi.

Toastmasters Outpost2.jpg
Neljapäeva õhtul käisin veel nüüdseks juba kolmandal Toastmastersi koosolekul.
toastasters2.JPG
Nii mõnigi asi oli jälle teistmoodi. Näiteks meeldis mulle, et oma lemmikute kõnede poolt hääletamine toimus enne tagasisidestamist, mis tähendas, et üks ei saanud teist enam mõjutada. Täiendavalt oli seekord ka suhteliselt lihtne table topic – räägi korrast kui kohtasid kuulsust. Kolm on kohtu seadus, seega ronisin seekord juba täitsa iseseisvalt kõne pidama. Vaikselt hakkan juba uurima, et ehk õnnestub ka Sydney-s ennast ühele Toastmastersi koosolekule sokutada.
toastmasters.JPG
Koosolek ise toimus Outpost coworking kohas Ubudis ning seal osalesid nii mõned kohalikud kui ka maailmarändurid. Kõnede tase oli seekord vist parim, mis siiani kuulnud olen.
Toastmasters Outpost5.jpg
Küll aga mõtisklen tagasiside andmise üle, sest nüüd juba mitmendat korda olen avastanud ennast mõttelt, et see on ikkagi väga subjektiivne ning asjad, mis keegi kõnes “parandamist vajavatena” välja toob, on minu arust just selle kõne juures täpselt täpp i peal.

Nende kahe päevaga saigi minu üksi elamine praeguseks otsa – nimelt ühines minuga reede lõunal õde – Krissu. Õe saabumisega kaasnes seekord ka veidi muretsemist, sest ühel hetkel vaatasin kella ja avastasin, et Krissu lennuk maandus juba 3h tagasi, sealjuures kulus minul Ubudisse sõiduks vaid 45 minutit. SMS-ile õde ei vasta, kõne ka vastu ei võta ning samuti ei saanud majaomanik ka autojuhti kätte. Tahes-tahtmata on siin riigis kohe esimene mõte avarii… sest et liiklus. Õnneks ei saanud ma aga kaua muretseda, sest umbes paar minutit hiljem jõudis siiski ka minu väsinud ja pikalt ummikus seisnud õde koju. Mis kõige parem, siis tema saabumisega koos jõudsid minuni ka Saaremaa juustuvinkud, Rakvere õllesigarid, Jassi seemneleib, sefiir ja kukesupid.

eesti toit.JPG
Mida veel elult tahta? 😀
jänkukohvik.JPG
Võibolla ainult jäneseid. Käisime Krissuga jänkukohvikus Maha, kus seekord (erinevalt mu varasemast kogemusest) päriselt kolm jänkut lihtsalt õnnelikult aias ringi kalpsasid.

Natuke ka meie kodust järgmiseks kuuks ajas. Maja ise on küll ehk veidi kulunum kui Airbnb lehelt välja paistis, kuid toad on kenad ja mööbel mõnus. Mis aga selle koha eriliseks teeb on hoopis villa omanikud.

krissu bassu.JPG
Tegemist on neljatoalise ja kahekorruselise majaga (taustal). Aed on paras džungel kalade, tiikide ja konnadega ning treppidest alla tulles on olemas ka suur bassein. Aa, puhkusel olev Krissu poosetab ka siin pildil 🙂

Ühes toas elavad omanikud (ameeriklane ja tema naine, kes on siit samast piirkonnast pärit), ülejäänud kolmes meie Krissuga, üks fotograaf ja IT kutt. Lisaks elab naabermajas ka villa öövalvur ning iga päev käib siin kohal ka majapidajanna. Majapidajannalt saab paluda endale Bali toite valmistada. Sellisel juhul käib ta kähku kohalikul turul ja poes, toob vajalikud toiduained ja teeb sulle hommikuks näiteks imelised banaani pannkoogid. Plaanis on ka ühel õhtul veel näiteks kana satay-d lasta teha, sest see pidi tal kuuldavasti eriti imeliselt välja tulema. Banaanipannkookide hinnaks (toorained + valmistamine) on siiani olnud umbes 0,9-1,5€ inimese kohta.

krissu lehvab.JPG
Krissu teisel korrusel lehvitamas naabermajas elavale lapsele. See diivan seal paremal on ülimalt mõnna aga kuna teisel korrusel on omanikel ka kaks väikest klähvivat kutsut, siis ma veidi pelgan sinna üksi minna.

Uude koju saabudes sain maja omanikult pea tund aega kestva sissejuhatuse – kus kuidas käib, mis Balil toimub, millega ta kõik aidata saab jne. Nii põhjaliku introt pole ma vist kunagi saanud. Aga omanik on väga hea müügi- ja jutumees. Mõned kahtlased asjad jäid ka kõrva sissejuhatusest (a’la ära hoia midagi põrandal sest kui vannitoas peaks kraanikausi mutter katki minema, siis on kolme minutiga 10 cm vett põrandal ja ära hoia rõdu ust lahti, sest Balil on roheline uss, kelle mürk tapab poole tunniga), kuid tegelikkuses ei ole mul siiani probleeme olnud millegagi.

Kodu.jpg
Kõikvõimalikud tsillimiskohad kodus. Paremal all ka minu tuba, mille esimesel õhtul ümber mööbeldasin (selliseks nagu pildil), et saaksin akna all tööd teha. Õega me peaaegu nagu jagame tuba aga samas ka mitte – oleme ühes toas, kuid meie magamistubade vahel on koridor, seega on mõlemal ikkagi ka oma territoorium. Mul on veel eraldi rõdu ka, mis on ümbritsetud tiigiga. Öösel uinun konnakrooksude saatel.
Hea nett balil.png
Tööd saab kodust muidu hästi teha – Krissu ütles, et need interneti numbrid on pea samad, mis Starmani keskmine pakett Eestis.
köök
Köök on üks osa, mis näeb veidi kulunub välja – seinast tuleb värv maha jne. Samas see on mega hästi sisustatud köök absoluutselt igasuguste masinate ja seadeldistega, seega tegelikult ei kurda.
majaesine.JPG
Majaesine – vasakule tiigi taga on minu isiklik veranda. 🙂
bassu.JPG
Bassu
jõgi ja tempel.JPG
Seal bassu taga, kus aed madalam on, on näha aia tagant voolavat jõge. Teisel pool jõge asub väike tempel, kus jookseb seina seest püha vett.
aias kavab.JPG
Aa, ja aias kasvavad näiteks ananassid (ja tegelikult veel hunnik asju, millega ma lihtsalt tuttav pole)

Lisaks kodutuurile tegi omanik üks õhtu ka minule ja Krissule umbes 1,5h kestva tasuta piirkonnatuuri, kus näitas meile ära linnaosa parimad poed (ja mida sealt osta), restod/kohvikud, templid ja turud. Tutvustas meile pidustusi ja traditsioone, rääkis etendustest, mida meil ehk huvitav vaatama minna on ning pajatas uskumustest ja traditsioonidest, mis bali inimeste jaoks olulised on. Muuhulgas saime teada näiteks

  • siin on kõik majad sama pidi ja samasuguse planeeringuga. Kõiksugu koordinaadid ja katuse kõrgused saadakse preestrilt ja maja ukse juures rippuvad väikesed sildikesed/kaardikesed näitavad, et see maja on organiseeritud õigesti;
  • kuulsime uskumustest duaalsusesse ja nõidadesse ning sellest, kuidas vaimude poolt üle võetud naised mööda linna kõndisid (neid tunneb ära erilise kõnnaku poolest);
  • kastisüsteemist, mis kehtib ka tänapäeval ja sellest, et toidujäägid ei või kunagi käia alt üles. See kehtib ka selle kohta, et isa ei söö kunagi oma laste toidu ülejääke;
  • poeglapsi hinnatakse väga, sest nemad saavad pere maja põlvest-põlve edasi kanda. Kui naine abiellub, siis kolib ta mehe koju;
  • kuidas siin poes 90% kaubast võlts on ja õppisime poe letilt eristama võlts adi tosse päris tossudest;
  • sarongidest ja siidisallidest ning erinevatest meetoditest kuidas neid tehakse;
  • kuninga kodust (käisime piilusime ukse vahelt sisse) ja pidustustest.

Lisaks kõigele eelmainitule on seekord kodu asukoht imeline – kesklinna kõnnib 10 minutit (95% teest on ka jalakäijateega) ja Hubudisse, kust see kuu töötan, 15 minutit. Ainus väljakutse on üks koht, kus peab teed ületama. 😀 Lisaks on siin nii palju häid ja odavaid söögikohti, kust saab korraliku lõuna (Nasi Goreng + jook) alla 30k IDR-i ehk 1,9€ eest kätte, mis teeb elu eriti soodsaks.

Samuti meeldib mulle väga Hubud – minu praegune coworking koht. Seal on nii kööginurk, kohvik, koosolekuruumid, skype putka, konditsioneeriga toad, puhuritega toad kui ka aed ja terrass vaatega riisipõllule.

DSC_6434.JPG
Sissepääs on nurga taga selline väike trepp. Kuigi ma tean väga hästi, kus Hubud asub, siis kellegagi jutustama jäädes võin sellest siiani lihtsalt mööda kõndida.
Hubud.jpg
Minu lemmikuks asukohaks on siiani saanud puhuriga toas istekoht vaatega sisehoovile (all paremas nurgas kus valge t-särgiga kutt istub).
DSC_6419
Vaade aknast tööpäeval – ahv käis kellegi müslit varastamas. Ahve on siin lähedal palju, sest üle tee asub ahvimets (Monkey Forest). Üldiselt aga neid siia territooriumile ikkagi ei lasta.
DSC_6421.JPG
Hubudis toimub ka iga päev erinevaid töötubasid, loenguid, sotsiaalseid üritusi jne. 

Sellega vist ongi selleks korraks kõik. Järgmises postituses jagan juba muljeid minu ja Krissu minipuhkusest Nusa saartel.

Päikest!
Kati