Iseseisvuspäeva paraadist ja Batu koopast

Viimased nädalad Kuala Lumpuris möödusid välgukiirusel, mistõttu on ka blogi unaruses. Endiselt on kajastamata Malaisia iseseisvuspäeva pidustused ja minu muljed Kuala Lumpuri suurimast turistilõksust kaksiktornide järel. Natuke räägin seekord veel ka üksiolekust Kuala Lumpuris.

Tõenäoliselt tulenevalt sellest, et õhtul kodus polnud kellegagi jutustada, avastasin ennast viimastel nädalatel Kuala Lumpuris aina enam ja aina lihtsamini uute inimestega rääkimast – olgu need siis kaastöötajad WorQ-st või autojuhid. Kusjuures viimased olid veel eriti huvitavad vestluskaaslased, sest paljud malaisialased sõidavad Uberi/Grabi juhtidena lihtsalt igavusest, töötades päeval näiteks mõnes rahvusvaheliselt tuntud suurfirmas insenerina. Teine kord jällegi kohtasin taksojuhti, kes oli tohutult palju maailmas rännanud ja BBC-le või CNN-le (ma nüüd täpselt ei mäleta mis kolm tähte need olid) dokumentaale filminud. Okei, ma mõistan et need juhid võisid minule kui rumalale turistile ka ükskõik mida kokku vesta, kuid vähemalt sigahuvitav oli kuulata. Ühe juhiga pidin veel viimasel õhtul ka sööma minema, sest tegu oli kohaliku noorega, kes samuti hiljuti iseseisvalt digiturundust õppima oli asunud ning kes soovis minu kogemustest rohkem teada. Kahjuks läks viimne õhtu nii kiireks, et õhtusöök jäi ära.

Ainus asi, mis mulle Malaisias ei meeldinud oli mõne inimese liigne otsekohesus. Rohkem kui mitu korda Grabiga sõites autost välja astudes küsiti mult, et pane siis viis tärni. Samuti küsis Airbnb omanik, et kirjuta mulle hea arvustus. Kui teenus/teenindus oli hea, siis saad sa selle hea tagasiside ka minult niikuinii. Kui ei olnud, siis selle küsimine ei tee seda samuti kuidagi paremaks.

Amaninaga dinner.jpg
Pildil mina ning WorQ töökaaslane Amanina, kellega ka kaks korda väljas jõudsime käia. Tänu temale nägin veel viimasel hetkel ära Bangsari ja sealsed nunnud kohvikud.
Amaninaga brekkie3.jpg
Kuigi töötasime temaga WorQ-s koos, siis jutustama sattusime hoopis Toastmastersi ajal. Mul on väga hea meel, et see juhtus, sest tegemist on tohutult armsa, sooja ja huvitava inimesega.

Tore oli vahelduseks ka kuskil uues kohas süüa, sest väljakujunenud lemmikkohtades tuletati mulle ikka ja alati meelde, et ma üksi olen. Nimelt küsiti mult peale Marko lahkumist iga kord, et kus mu partner on.

See-eest, sain ma viimasel korral Absolut Thai restorani lihtsalt sisse astuda ja öelda, et soovin oma “tavalist” ning nad teadsid väga hästi, et tellimus on “red curry chicken, steamed rice, less spicy”.

kalakreekrid.JPG
Kui välja sööma ei jõudnud, nosisin kontoris kalakreekreid. Ma arvasin kogu aeg, et need on mingi Balti riikide teema aga tuleb välja, et eksisin. Igal juhul väga kodune maitse.

Neljapäev, 31. august, oli Hari Merdeka ehk Malaisia 60. iseseisvuspäev. Täiendavalt lõppesid päev enne iseseisvuspäeva (st kolmapäeva õhtul) Kuala Lumpuris toimunud SEA ehk Southeast Asia mängud/võistlused, mis Malaisial super edukalt läksid. WorQ-s räägiti mulle, et kui ameeriklased igal pool “U-S-A, U-S-A” karjuvad, siis malaisialased hüüavad hoopis “HO-LI-DAY, HO-LI-DAY”. Esialgu ei saanud ma päris aru, millest jutt käib kuni ajalehest lugesin, et lisaks iseseisvuspäeva riigipühadele neljapäeval ja reedel kuulutas peaminister kolmapäeva õhtul ka esmaspäeva puhkepäevaks. Põhjuseks just nimelt võidukad SEA mängud. Väga huvitav minu jaoks, kuidas ettevõtted niimoodi toimima peaksid, et ilma ette teatamata selgub kolmapäeval esmaspäevane üle riiklik puhkepäev.

Kuigi vabad päevad ei tähendanud minule midagi, olin ma väga õnnelik, et saan lõpuks ometi viibida suure tähtpäeva ajal õiges riigis. Seni oleme Markoga mitu vinget püha maha maganud, olles just täpselt eelmises või järgmises riigis. Seega otsustasin kindlasti iseseisvuspäeva paraadist osa võtta.

DSC_1801.JPG
See rahvamass iseseisvuspäeval oli ikka tohutult suur ja vähemalt sealt poolt, kust mina pidustustele lähenesin väga rohkem turiste ei olnud. Sellest ka see, et Briti veteranidest, kes paraadil osalesid, möödudes tervitati mind inglise keeles, et “sa oled küll eurooplase nägu” ning paraadi ajal jäi üks kohalik vahele minust salaja pildi tegemisega. 😀

Ülemine pilt on tegelikult tehtud veidi enne paraadi algust. Rahvamass algas juba kaugelt mu selja tagant ning ulatus kaugete majadeni otse ette välja. Lisaks oli poolel teel üks ristmik, kus samuti ka kõrvaltänavad umbes olid.

DSC_1825.JPG
Esmamulje paraadist oli mulle tegelikult päris hirmutav. Nimelt pani takso mu teetõkke juures maha, pöörasin ümber nurga ja jõudsin tänavale koos väikese platsiga selle ääres. Seal nurga taga olin ma ainus tsiviilisik, välismaalane ja peaaegu ainus naine. Mind ümbritsesid mehed erinevates mundrites ja suurte pumppüssidega ning (mis mind enim hirmutas) puude najale toetusid kilbid, mida uudistes politseinikud mässude ajal kasutavad. Kogu olukord tundus kuidagi nii absurdne ja veider, et võtsin julguse kokku, astusin ühe mundris mehe juurde (kes ei omanud pumppüssi) ning küsisin, et kas ma võin siin olla ja kuidas paraadile saab.

No lõpuks olid muidugi kõik need relvad ja kilbid lihtsalt osa paraadil kantavast mundrist ning kogu üritus oli ülimalt uhke ja suur (ja palav).

Independence Day.jpg
Seisin seal rahva massis lõpuks mitu tundi ja vaatasin erinevaid politseinike, sõdureid, tuletõrjujaid (isegi eraldi tutvustati valjuhääldist a’la et nais politseinikud *sisesta tehnilised spetsifikatsioonid* elektrirolleriter), hävitajaid ja helikoptereid ning rahvariideid, tantsu- ja marsikavasid, iseseisvuse eest võitlemise taas etendamist, multikategelasi, värvipulbreid ja kõike muud mida seal presenteeriti
DSC_1828.JPG
Ühtsustunnet on minu jaoks Eestis rohkem kuid see tuleneb ilmselt sellest, et olin seal ikkagi veidi võõrkeha ning enamusest jutust ei saanud ma samuti aru

Täiskasvanud olid muidugi kõik väga patriootlikud, lapsed tüdinud ja mina tundsin ennast lihtsalt halvasti, et ma nii ebaõiglaselt pikk olin. Ükskõik kus ma seisin, siis nägin kõigist teistest otse üle ning minu taga olijad ei näinud miskit. Lisaks olen ma kindel, et mul oli kõrgel üleval palju rohkem õhku kui teistel minust peajagu all pool. Muidu oli väga äge sellisest suurest pidustustest osa saada.

DSC_1842.JPG.jpg
Lisaks nägin lähemalt ära ka Merdeka väljaku, mis oli täitsa vaatamisväärsus omaette

Kohalikud pidavat veel õhtul tähistama iseseisvuspäeva open-house (avatud uste) pidustustega, kus igaüks paneb kodus välja sööki ja jooki ning jätab uksed lahti. Seejärel käivad kõik naabrite ja võõraste kodudes koos tähistamas. Kahjuks minu modernses kortermajas küll miskit ei toimunud aga sellist pidu oleks tahtnud näha küll. Ei kujuta ette, et Eestis inimesed niimoodi võõraid oma koju laseksid.

Lisaks iseseisvuspäevale oli viimaseks suuremaks sündmuseks Batu koopa külastamine ja Dark cave tour (pimeda koopa tuur) koos Brittaga.

pilt.JPG
Nägu ei näita, sest liiga palav on jälle.
kuulus pilt.JPG
Batu koobas asub suure kuju taga treppidest üleval. Tegemist on kõige turistisema kohaga üldse.
vanaema.jpg
Üles minekuks saad rentida alt endale kommiraha eest sarongi ning salli võtsin omalt poolt kodust kaasa, et paljaid õlgu templis katta. Tulemuseks on täitsa vanaema välimus.
liiva tassimine üles.jpg
All pakuti veel ämbriga liiva, mida mõned inimesed üles tassisid ning üleval üks mees hunnikusse kogus. Kuna esilagu vaatasin, et mulle pakutase ämbriga ahvitoitu jälle, ütlesin pakkumisele ära. Kahjuks sain alles hiljem teada, et tegelikkuses saavad turistid sellega ehitustöödele kaasa aidata.
rituaal.JPG
Koobas ise jättis mind lõppkokkuvõttes külmaks. Tai koopad tekitasin minus varem selliseid emotsioone, mida nii lihtsasti ületada ei saa. Batus ei olnud aga peale tuvide ja ahvide (jälle) paljut, mille üle ahhetada.
superhead giidid
Peale Batu koobast jutustasime Brittaga veel tunnikese, oodates oma pimeda koopa tuuri järjekorda. Aeg lendas eriti kiiresti, sest mõlemil oli üksjagu muljeid ja kogemusi vahepeal tekkinud. Täiega huvitav oli kuulda, kuidas Britta ekstrana reklaamivõtetele sattus ning et Malaisias sellise päevatöö eest 50€ neto+süüa saab.
teerada.JPG
Koopatuur ise oli 45 minutit mööda betoonteed pimedas jalutamist ning loomade, keskkonnasäästlikuse, ajaloo ja koopamoodustiste kohta õppimist. Meie giid oli ülimalt tore ja suutis väga personaalse tuuri kogemuse tekitada ning kogu info oli huvitav kuulata.
sõbrapit2.jpg
Iga osaleja sai matka alguses kiivri ja taskulambi. Hoiatati, et üles ei tasu vaadata, sest nahkkiired võivad keha kergitada.
valgus.jpg
Teine tuurivariant koopas on seiklejatuur, mis tähendaks 3h koopas roomamist. Kuna miskit sarnast me Markoga juba Tais tegime, otsustasime Brittaga tsiviliseeritud eneseharimise kasuks.
chicked birina minu toit lõpuks.JPG
Päeva lõpuks saime veel Britta kutiga mulle soovitatud india restoranis Betel leaf kokku, kus ma sain lihtsalt imelist kana biryani-t! Juba teist korda selle tripi jooksul suutsin ma muidugi enne pool Britta toitu jälle omistada. 😀
rong.jpg
Ainult naistele mõeldud piirkonnad metroos, et rahvast paksult täis vagunites naisi ahistamise eest kaitsta. Britta kutt teadis rääkida, et Jaapanis pidavat samamoodi olema.
the co.JPG
Viimasel tööpäeval Malaisias käisin veel uut coworking kohta the Co: Bangsar vaatamas. Sisustus oli küll kena, kuid keskkond tundus igav ja elutu ning üldse kogu see kogemus oli väga ebameeldiv. Lubatud oli tasuta päeva kuid kohale jõudes öeldi, et nad enam ei paku seda ja küsiti raha. Kuna olin kodust 25 minutit taksoga sinna sõitnud lihtsalt, et seal tööd teha, siis lõpuks lubati et võin siis salaja siin hot desk alas tööd teha. Kaks tundi nokitsesin seal ja siis tuldi juba ütlema uuesti, et kuule me ei saa lasta sul ikkagi siin kauem olla.. kui tahad võid kõrvale kohvikusse minna aga siin ei saa olla. Natuke segaseks jäi, et keda ma seal häirisin – hot desk ala oli 16. inimesele ja peale minu oli seal üldse ainult üks inimene veel. Lõppkokkuvõttes ei tundnud ma ennast seal üldse teretulnud ja võtsin lihtsalt takso ja jätkasin tööpäeva kodus.
parkimine.JPG
Nägin üks päev ka pealt väga stressirohkem parkimist. 😀 Juht üritas hädiselt külgboksi teha aga väga ei õnnestunud. Seal töötas ka parkimisabistaja, kes siis läks käega juurde vehkima ja aitama aga no ikka ei saanud hakkama. Seepeale tuli ka majavalvur ja lõpuks vaene juht sai kuidagi ukerdatud kuid ma vaid kujutan ette kui palju lisapinget ta tunda võis kui kahel pool autot kaks võõrast kätega vehivad vilistavad ja targutavad.

Sellega vist ongi Malaisiast kõik. Praeguseks naudin juba Balit ja õe seltskonda. Ja mis veelgi ägedam, siis… OKTOOBRIS LÄHEN KOLMEKS NÄDALAKS AUSTRAALIASSE!!!! Ma olen lihtsalt ülimalt ülimalt põnevil, sest ma olen sellest unistanud kõigest 2. klassist alates kui me Inglise Kolledžis Austraalia kohta Topicut kirjutasime. Juhuuuu!

Päikest!
Kati