Nädalavahetus džunglis

Minu suureks õnneks sain lõpuks isiklikult Malaisia suurima ja vanima rahvuspargi üle vaadatud. Mu endagi üllatuseks on mu matkavarustus juba päris korralik, seega oli puudu vaid reisikaaslane, kelle leidsin seekord internetist.

Taman Negarasse tahtsin ma üle keskmise rohkem minna alates sellest, kui Jaanuselt reisimuljeid kuulsin. Tuuri pakett oli mõeldud aga neljale inimesele, mis tähendab, et puudu oli kõigest… 75%. Otsisin siis esmalt oma coworki kohast huvilisi (edutult) ning seejärel postitasin Facebooki digital nomadite gruppi. Hetkeks õnnestuski terve neljane seltskond kokku saada (üks saksa paarike ja nende sõber) kui viimasel nädalal meessugupooled haigeks jäid. Mind ja Brittat see aga ei takistanud, sest meie tahtsime loodusesse. Õnneks saime viimaks broneerida ainult majutuse kahele kokkuleppega, et saame kõik tuurid kohapeal a la carte valida. Ideaalne!

G0105300_1503842647298_high.JPG
Paremal minu ajutine reisikaaslane Britta

Laupäeva hommik ei alanud tegelikult üldsegi mitte nii rõõmsalt kui me seal pildil oleme. Nimelt ärkasin ma juba pool kuus üles selle peale, et õues sadas, müristas, välgutas ja paugutas nagu maailmalõpp oleks kohe käes. Midaa?! Vaatasin veel ilmateadet, et mis päevaennustus ja mis Taman Negarasse, mis on ikkagi oluliselt põhjapool, ilma lubab kuid minu kurvastuseks näitasid kõik graafikud vaid tumedaid äikesepilvi ja vihmapiisku. No saagu mis saab aga koju ma ikkagi ei jää!

Õnneks mõtles Britta samamoodi kui me bussijaamas vihma eest varju otsisime ning bussi jooksime. Ma olen siiralt õnnelik, et me kumbki ümber ei mõelnud, sest niipea kui kell 8:30 sai ja buss liikuma oleks pidanud hakkama (rõhk sõnale pidanud, sest tegelikult hakkasime umbes 20 minutilise hilinemisega liikuma), jäi vihm järgi ning juba poole tunni pärast oli ka päike väljas. Välja arvatud väikene öine vihmasadu, mis meid ei häirinud, oli kogu ülejäänud nädalavahetus ilm imeline, kui mitte veidi liiga palav.

Screen Shot 2017-08-28 at 17.40.03.png
Meie reis pidi nägema välja nii, et esmalt sõidame bussiga umbes 3h Jerantuti, seal ootame tund aega ja siis sõidame veel umbes 1h külabussiga rahvusparki. 

Tegelikkuses väitis Jerantutis üks kohalik, et rahvuspargi buss sõidab alles mitme tunni pärast, mis oleks tähendanud, et me ei oleks oma esimesele planeeritud tegevusele jõudnud. Muidugi pakkus see sama mees ka kohe lahkelt meile taksoteenust ning kuna hinnad olid kahepeale jagades mõistlikud ning ootamise asemel taksoga kohe rahvusparki jõudmine tundus ahvatlev, võtsime pakkumise vastu. Taksosõit maksis meile 80RM (pärast kinnitasime rahvuspargis üle, et me ei saanudki tünga – kohalikud maksavad sama sõidu eest 70RM) ehk umbes 8€ nägu. Samas võrdluseks bussisõit Jerantuti maksis natuke alla 4€/in ning külabuss oleks tegelikult maksnud vaid 1,5€.

DSC_1804.jpg
Muidugi see “takso” oli rohkem nagu nõuka ajast pärit logudik. Kusjuures tagaistmetel ei olnud turvavöid seina küljes isegi olemaski. Ja arvestades neid kurve, kiirust ja sõidustiili siis ma paar korda ikka väga oleksin tahtnud neid turvavöösid.

Õnneks jõudsime kohale ühes tükis, kirjutasime ennast oma väga tagasihoidlikusse (aga õnneks puhtasse ja loomavabasse) tuppa sisse ja tegime kiire lõuna.

DSC_1807.JPG
Rohkem meil siin toas mahti tegelikult olla ei olnudki kui ainult magamiseks ja pesus käimiseks.
DSC_1808.JPG
Luksuslik vaade kellegi sisehoovi, teibiga parandatud aken ja rõduuks, mis ei käi lukku. 😀 Aga endiselt – kuna ma ei näinud meie toas ühtegi looma, siis ma olen väga õnnelik oma majutuse üle!
DSC_1863.JPG
See on küll hommikusöögi menüü aga ka üleüldiselt seal oli nii odav süüa! Okei, tegu ei olnud gurmee söögikohtadega aga ikkagi maitses ok. Hommikusöögi komplekt maksis 1,5€. Lõunasöögi väike portsjon maksis sama palju, ainult joogi pidi ise juurde ostma. Ma ei suutnud isegi väikest portsjonit täiesti ära süüa, seega ma tõesti ei kujuta ette kui suured oleksid keskmine ja suur portsjon (mis olid muidu ainult paarkümmend eurosenti kallimad) veel olema pidanud.
DSC_1852.JPG
Restorani sisse-välja-käik 😛 
DSC_1854.JPG
Kõik olid sellised ägedad ujuvad restoranid

Me võtsime kõik oma tegevused Wild Travellers Lodge’i kaudu ja kogu nende punt oli lihtsalt nii äge! Viskasid nalja, olid super abivalmis ja hoolitsevad ning õppisid meie nimed ilusti ära ja pöördusid kogu aeg meie poole isikuliselt.  Kuidagi üldse hästi erilise ja personaalse kogemuse suutsid tekitada meile. Muidugi minust saab Malaisias millegipärast vahepeal Kati asemel Koti aga no heal lapsel ongi mitu nime. 😀

Juba kell kolm algasid meie esimesed seiklused rahvuspargis.

  • Rapid Shooting + aboriginal settlement / kärestikusõit ja põliselanike külastamine
DSC_1815.jpg
Eesmärk oli mööda seda pruuni ja mudast jõge paadiga aborigeenide juurde sõita, et nende elukombeid tundma õppida
G0055249_1503842647298_high.JPG
Naljakas, et kui see jõgi on täiesti pruun, siis pildil taustal paistab ühendatud jõgi, mis oli eluselge veega. Kahe jõe vee värvuse vahele oleks enamvähem joonlauaga triibu võinud tõmmata. Loodus on ilus.
G0125309_1503842647298_high.JPG
Sõit algas küllaltki rahulikult..
G0145343_1503842647298_high.JPG
Kuni esimene surtsakas vett tuli hoopis naaberpaadijuhilt. Korra tekkis mõte küll, et ahha, tegelikult ei olegi mingeid kärestikke? Ja tulebki vaid võidupritsimine?
G0165477_1503842647298_high.JPG
Kuid ikkagi tulid kärestikud ka..
G0165478_1503842647298_high.JPG
Ja kuigi nalja (ja vett) oli nabani ja naeratused jätkuvalt näos.. 
G0165475_1503842647298_high.JPG
Olime me kohale jõudes täiesti läbi vettinud. Siinses megasoojas kliimas on see muidugi pigem tervitatav ning ei läinud ka kaua aega enne kui uuesti ära kuivanud olime.
DSC_1843.JPG
Põliselanike külas saime ringi jalutada ja ümbrusega tutvuda ning täiendavalt tutvustati meile nende tööriistu, ajalugu, traditsioone jne. Kuigi selles konkreetses külas käisid kohalikud küll teksadega ringi ja ma natuke kahtlen kas nad päris nii elavad nagu meile räägiti, siis sügaval rahvuspargis on veel väga palju külasid, mis on turismist puutumata ning kus on vanad traditsioonid veel jõus.
DSC_1835.JPG
Näiteks tutvustati meile pikalt nende traditsioonilist kolmest osast koosnevat puhkrelva (inglise k. blowgun). Sellega kütivad nad linde, oravaid ja ahve. Puhuda saab sellega umbes kuni 50m kõrgusele ja max mõõdetud kiirus oli üle 200m/s. Iga külla tagasi viidud saagi kohta tehakse relvale vastavasse kohta märge ning mida rohkem rõngaid sul relva ümber on, seda lihtsam on sul külas paremat naist saada. 

Praktiliselt võib piisavalt paljude märkidega noormees oma relvaga minna enda soovitud naise ukse taha ja ega ta neid märke nähes siis enam palju ei mõtle. Prooviperioodiks veedetakse seitse päeva kahekesti ühes majas ning eeldusel, et kumbki selle perioodi jooksul majast ei välju (sellisel juhul ei saa nad enam abielluda), võib peale prooviperioodi edukat läbimist tulevikuplaane tegema hakata.

DSC_1837.JPG
Minuga ei tasu jamada – essa noole lasi üks teine tüdruk enne mind ning teise noole lasin mina täpselt samasse kohta. Kusjuures ei olnud see midagi nii lihtne – paljud ei saanud mänguasjale pihtagi. Ilmselgelt täpselt nii mul see sihitud oligi!

Lisaks saime seal näha, kuidas ka vihmametsas alati tuld teha saab, õppisime nende kasutatavate looduslike materjalide ja mürkide kohta ja palju muud. Näiteks saime teada, et Taman Negaras elavad põliselanikud on väga targad, eriti lihtne on nende jaoks keelte õppimine, mistõttu tahaks Malaisia valitsus tegelikult põliselanikke väga ülikooli ja tööle saada.

Kindlasti olen ma juba mingi info ära unustanud aga igal juhul tohutult huvitav oli, ja nii ebareaalne on ikka mõelda, kui kardinaalselt erinevat elu inimesed elavad.

20170826_171255.jpg
Tagasisõidul pritsiti meid jälle läbimärjaks, seejärel suundusime pessu ja õhtusöögile ning oligi juba aeg meie järgmiseks seikluseks. 
  • Night Jungle Walk / Öine džunglikõnnak

Täpselt nii nagu nimi ütlebki, võtsime kell 8:30 (siis on juba kottpime) oma taskulambid, sõitsime paat-taksoga teisele poole jõge ning suundusime mööda laudteid üliniiskesse ja kottpimedasse džunglisse jalutuskäigule.

DSC_1860.JPG
Nägime taskulambi valgusel igasugu erinevaid ämblikke, tuhendejalgseid (neil on tegelikult 720 jalga) ja muid eksootilisi mutukaid.
DSC_1858.JPG
UV valgusega nägime ka skorpioneid. Need heledad täpid seal lillal alal on skorpionibeebid.
20170826_211930.jpg
Lootust sellisel tripil väga suuri loomi näha ei ole, sest mööda rada käib iga päev nii palju inimesi sealjuures paljud leiavad et on hea mõte igat asja katsuda, prügi maha visata jne. Meile Brittaga sobis aga öötripp sellisel kujul ideaalselt, sest jällegi oli giid väga humoorikas ja huvitav.

Peale tagasi jõudmist olime me kutupiilud ning niipea kui (jälle) pesus käidud, jäime mõlemad kohe magama.

  • Canopy Walk + Bukit Terisek / Rippsillakäik + Bukit Terisek mägi

Viimane planeeritud tegevus oli päevasel ajal rahvuspark üle vaadata. Meie reisikorraldaja ütles, et kui soovime võime seda ka vabalt kahekesti teha, makstes vaid pargitasu ja kaameratasu, kuid kuna hinnavahe ei olnud tohutult suur, otsustasime siiski giidi kasuks. Jällegi super otsus – õppisime palju huvitavat, saime teha kõrvalpõike laudteelt džunglirajale ning vältida rippsilla ootejärjekorda.

DSC_1894.JPG
Kaamera- ja pargiload
DSC_1865.JPG
Reis algas jälle paaditripiga 🙂 Seekord veidi kuivemalt (märg osa oli seekord hoopis hilisem matk)
20170827_094130.jpg
Kui paljud rajal kohatud giidigrupid oli umbes mitme kümnelised, siis meil vedas – lisaks minule, Brittale ja giidile oli meiega vaid üks neljaliikmeline kohalik pere. 🙂
20170827_095757.jpg
Selle taimega saab muusikat teha. Seega kui heas tujud oled, tõmba näppudega ülevalt alla ja kuuled ilusat heli. Kui masenduses oled, võid alt üles tõmmata..
20170827_112359.jpg
Esmalt käisime mäe tipus kahel vaateplatsil. Tee üles läks suures osas treppidest väikse kõrvalepõikega metsavahele kändude ja kivide juurde (mis oli isegi lihtsam). Samuti oli lõpuosa kahe vaateplatsi vahel ainult looduslik rada.
20170827_102558.jpg
Kuigi see retk ise väga väsitav ei olnud, siis vett kaotasin ma seal vist vähemalt ämbritäie, sest vihmametsas on lihtsalt niiii niiske õhk. Sellest ka mu ilus peedipunane nägu.
20170827_104559.jpg
Vaade oli muidugi imeline! Siit vaateplatvormilt vasakpoolse suure mäetagusele mäele on seitsme ööpäevamatk. Tegemist on Malaisia suurima mäega. Kohalikud käivad seal iga aasta.

Lõpetuseks suundusime veel puulatvadesse kõndima. Rippsildtee on 530 meetrit pikk, viie vaheplatvormiga ning ripub maapinnast kohati 40 meetri kõrgusel. Ausalt öeldes nägi see ikka väga logu välja – a’la keegi leidis kodust ühe üleliigse pilpa ja naelutas selle sillas oleva augu katteks. Ma üritasin keskenduda sellele, et siit käib iga päev nii palju inimesi üle ja ma ei saa ometi ju see kõigist kõige kehvema karmaga olla, et just minu all see üles ütleb. 😀

20170827_113747.jpg
Vahepeal võttis jala värisema küll aga hästi hästi äge oli ka. Väga kiiresti sai läbi ainult.

Ja sellega saidki meie looduspargi seiklused läbi! Külabussini oli meil veel palju aega, mistõttu lootsime kuskilt jälle takso leida, et varem Jerantuti saada. Õnneks sattusime kokku ühe toreda saksa-hispaania paarikesega, kellega lõunasööki ja taksot jagasime ning neljakesti ka pärast bussiga Kuala Lumpurisse sõitsime. Viimane osa sõidust oli seekord nii umbes tunnikese võrra pikem, sest ilmselgelt sõidavad kõik pühapäeva õhtul linna tagasi.

DSC_1890.JPG
Bussi aknast maanteel nii palju tulesid näha ei ole kunagi hea märk!

Kokkuvõtvalt olen ma meeletult õnnelik, et kogu tripp nii hästi välja kukkus ning et me Brittaga hästi klappisime ja üldse, et ma nii toreda reisikaaslase endale sain. 🙂 Ahjaa, kõik vähegi kriitikat kannatavad pildid on ka ilmselt Britta tehtud, sest 70% minu piltidest tulid välja udused. See on see kui Marko iPhone-i enam minuga ei ole.

DSC_1876.JPG
Peace out!

Päikest!
Kati