Minu suureks õnneks sain lõpuks isiklikult Malaisia suurima ja vanima rahvuspargi üle vaadatud. Mu endagi üllatuseks on mu matkavarustus juba päris korralik, seega oli puudu vaid reisikaaslane, kelle leidsin seekord internetist.
Taman Negarasse tahtsin ma üle keskmise rohkem minna alates sellest, kui Jaanuselt reisimuljeid kuulsin. Tuuri pakett oli mõeldud aga neljale inimesele, mis tähendab, et puudu oli kõigest… 75%. Otsisin siis esmalt oma coworki kohast huvilisi (edutult) ning seejärel postitasin Facebooki digital nomadite gruppi. Hetkeks õnnestuski terve neljane seltskond kokku saada (üks saksa paarike ja nende sõber) kui viimasel nädalal meessugupooled haigeks jäid. Mind ja Brittat see aga ei takistanud, sest meie tahtsime loodusesse. Õnneks saime viimaks broneerida ainult majutuse kahele kokkuleppega, et saame kõik tuurid kohapeal a la carte valida. Ideaalne!
Laupäeva hommik ei alanud tegelikult üldsegi mitte nii rõõmsalt kui me seal pildil oleme. Nimelt ärkasin ma juba pool kuus üles selle peale, et õues sadas, müristas, välgutas ja paugutas nagu maailmalõpp oleks kohe käes. Midaa?! Vaatasin veel ilmateadet, et mis päevaennustus ja mis Taman Negarasse, mis on ikkagi oluliselt põhjapool, ilma lubab kuid minu kurvastuseks näitasid kõik graafikud vaid tumedaid äikesepilvi ja vihmapiisku. No saagu mis saab aga koju ma ikkagi ei jää!
Õnneks mõtles Britta samamoodi kui me bussijaamas vihma eest varju otsisime ning bussi jooksime. Ma olen siiralt õnnelik, et me kumbki ümber ei mõelnud, sest niipea kui kell 8:30 sai ja buss liikuma oleks pidanud hakkama (rõhk sõnale pidanud, sest tegelikult hakkasime umbes 20 minutilise hilinemisega liikuma), jäi vihm järgi ning juba poole tunni pärast oli ka päike väljas. Välja arvatud väikene öine vihmasadu, mis meid ei häirinud, oli kogu ülejäänud nädalavahetus ilm imeline, kui mitte veidi liiga palav.
Tegelikkuses väitis Jerantutis üks kohalik, et rahvuspargi buss sõidab alles mitme tunni pärast, mis oleks tähendanud, et me ei oleks oma esimesele planeeritud tegevusele jõudnud. Muidugi pakkus see sama mees ka kohe lahkelt meile taksoteenust ning kuna hinnad olid kahepeale jagades mõistlikud ning ootamise asemel taksoga kohe rahvusparki jõudmine tundus ahvatlev, võtsime pakkumise vastu. Taksosõit maksis meile 80RM (pärast kinnitasime rahvuspargis üle, et me ei saanudki tünga – kohalikud maksavad sama sõidu eest 70RM) ehk umbes 8€ nägu. Samas võrdluseks bussisõit Jerantuti maksis natuke alla 4€/in ning külabuss oleks tegelikult maksnud vaid 1,5€.
Õnneks jõudsime kohale ühes tükis, kirjutasime ennast oma väga tagasihoidlikusse (aga õnneks puhtasse ja loomavabasse) tuppa sisse ja tegime kiire lõuna.
Me võtsime kõik oma tegevused Wild Travellers Lodge’i kaudu ja kogu nende punt oli lihtsalt nii äge! Viskasid nalja, olid super abivalmis ja hoolitsevad ning õppisid meie nimed ilusti ära ja pöördusid kogu aeg meie poole isikuliselt. Kuidagi üldse hästi erilise ja personaalse kogemuse suutsid tekitada meile. Muidugi minust saab Malaisias millegipärast vahepeal Kati asemel Koti aga no heal lapsel ongi mitu nime. 😀
Juba kell kolm algasid meie esimesed seiklused rahvuspargis.
- Rapid Shooting + aboriginal settlement / kärestikusõit ja põliselanike külastamine
Praktiliselt võib piisavalt paljude märkidega noormees oma relvaga minna enda soovitud naise ukse taha ja ega ta neid märke nähes siis enam palju ei mõtle. Prooviperioodiks veedetakse seitse päeva kahekesti ühes majas ning eeldusel, et kumbki selle perioodi jooksul majast ei välju (sellisel juhul ei saa nad enam abielluda), võib peale prooviperioodi edukat läbimist tulevikuplaane tegema hakata.
Lisaks saime seal näha, kuidas ka vihmametsas alati tuld teha saab, õppisime nende kasutatavate looduslike materjalide ja mürkide kohta ja palju muud. Näiteks saime teada, et Taman Negaras elavad põliselanikud on väga targad, eriti lihtne on nende jaoks keelte õppimine, mistõttu tahaks Malaisia valitsus tegelikult põliselanikke väga ülikooli ja tööle saada.
Kindlasti olen ma juba mingi info ära unustanud aga igal juhul tohutult huvitav oli, ja nii ebareaalne on ikka mõelda, kui kardinaalselt erinevat elu inimesed elavad.
- Night Jungle Walk / Öine džunglikõnnak
Täpselt nii nagu nimi ütlebki, võtsime kell 8:30 (siis on juba kottpime) oma taskulambid, sõitsime paat-taksoga teisele poole jõge ning suundusime mööda laudteid üliniiskesse ja kottpimedasse džunglisse jalutuskäigule.
Peale tagasi jõudmist olime me kutupiilud ning niipea kui (jälle) pesus käidud, jäime mõlemad kohe magama.
- Canopy Walk + Bukit Terisek / Rippsillakäik + Bukit Terisek mägi
Viimane planeeritud tegevus oli päevasel ajal rahvuspark üle vaadata. Meie reisikorraldaja ütles, et kui soovime võime seda ka vabalt kahekesti teha, makstes vaid pargitasu ja kaameratasu, kuid kuna hinnavahe ei olnud tohutult suur, otsustasime siiski giidi kasuks. Jällegi super otsus – õppisime palju huvitavat, saime teha kõrvalpõike laudteelt džunglirajale ning vältida rippsilla ootejärjekorda.
Lõpetuseks suundusime veel puulatvadesse kõndima. Rippsildtee on 530 meetrit pikk, viie vaheplatvormiga ning ripub maapinnast kohati 40 meetri kõrgusel. Ausalt öeldes nägi see ikka väga logu välja – a’la keegi leidis kodust ühe üleliigse pilpa ja naelutas selle sillas oleva augu katteks. Ma üritasin keskenduda sellele, et siit käib iga päev nii palju inimesi üle ja ma ei saa ometi ju see kõigist kõige kehvema karmaga olla, et just minu all see üles ütleb. 😀
Ja sellega saidki meie looduspargi seiklused läbi! Külabussini oli meil veel palju aega, mistõttu lootsime kuskilt jälle takso leida, et varem Jerantuti saada. Õnneks sattusime kokku ühe toreda saksa-hispaania paarikesega, kellega lõunasööki ja taksot jagasime ning neljakesti ka pärast bussiga Kuala Lumpurisse sõitsime. Viimane osa sõidust oli seekord nii umbes tunnikese võrra pikem, sest ilmselgelt sõidavad kõik pühapäeva õhtul linna tagasi.
Kokkuvõtvalt olen ma meeletult õnnelik, et kogu tripp nii hästi välja kukkus ning et me Brittaga hästi klappisime ja üldse, et ma nii toreda reisikaaslase endale sain. 🙂 Ahjaa, kõik vähegi kriitikat kannatavad pildid on ka ilmselt Britta tehtud, sest 70% minu piltidest tulid välja udused. See on see kui Marko iPhone-i enam minuga ei ole.
Päikest!
Kati
