Ongi jälle kätte jõudnud see aeg, kus me Markoga erinevates maailmajagudes asume. Nagu ka Tšiili ajal on meil 6 tundi ajavahe ning Marko on ajast maas. Ühest küljest tuleb nagu tuttav ette, kuid samas tundub kõik seekord teistmoodi. Täna kirjutan meie viimastest ühistest ettevõtmistest ja oma esimestest muljetest üksinda Kuala Lumpuris.
Plaanisime esialgu viimastel päevadel veel Batu koobast külastada (trepid, mida eelmise postituse lõpus mainisin), kuid ühel hommikul olime me liiga unised ning seejärel sadas mitu hommikut järjest vihma, mistõttu jäigi see meil koos tegemata. Ühel hommikul olime reaalselt takso ka juba kutsunud ja seisime õues kui ilm järsku lihtsalt metsa keeras, mistõttu tühistasime tellimuse ja suundusime hoopis hommikusöögile.
Praeguseks viimase suurema ühise seiklusena võtsime Markoga laupäeval hoopis ette tee ATV seiklusparki.
Kui mulle ATV seiklusparki sõites meenus, et kunagi olen ju õega Egiptuses kõrbes ATVga sõitnud küll ja täiega lõbus oli, siis soojendusringide ajal ümber maja mõistsin, et tegu saab olema veidi teistsuguse üritusega. Soojendusrajal olid sügavad vaod, kitsad teed ning kurviga tõus suurte kivide ja kändudega. Okei.. no ilmselt nad on teinud soojendusraja piisavalt keeruka, et looduses oleks lihtne sõita.. onju?
Paar minutit peale esimesele rajale minekut jäin ma ühes tõusus juba nii kinni, et seisin ühe koha peal ja hoolimata sellest, et mul polnud lootustki kuskile liikuda, vajutasin täiega gaasi, sest olin veendunud et niipea kui selle lahti lasen lendan ma kuskile suunas külje peale alla. Õnneks tuli giid oma ATV pealt maha ning aitas mind hädast välja. 🙂
Kuigi tagasisõitu nautisin ma juba natuke rohkem, siis viimaste languste ajal tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa enam pidureid jõnksutada ja ma lihtsalt libisesin nendest langustest ja konarlustest alla, mis oli mu jaoks jälle päris hirmus. Olin küll rahul, et esimese raja läbisin, kuid tundsin et ma ei nautinud sõitu üldse nii palju, mistõttu pakkusin giidile ja Markole, et ma võin neid baasis oodata kuni nad teist rada sõidavad. Giid oli aga nii äge, et võttis mu seepeale lihtsalt enda taha istuma ning teise raja läbisin ma kaasreisijana. Tegemist kõigi jaoks parima lahendusega, sest ma sain ka teist rada ja sihtkohta nautida (kusjuures sõit oli ikkagi hirmus :D) ning Marko sai veits rohkem kihutada, sest mehed roolis oli ka tempo veits teine.
Peale väikest pausi sõitsime tagasi baasi, käisime pesus ja suundusime linna sööma, kinno ja poodlema.
Ühel õhtul jõudsime Markoga veel ka Crackhouse Comedy klubis stand-up komöödiat vaatamas käia. See oli nii äge, et käisin veel peale Marko lahkumist reedel ka teisel showl! Esiteks meeldis mulle, et me oleme piisavalt palju juba Malaisias olnud, et osadest kohalike naljadest aru saada (nt Kaunitar ja koletise filmi keelustamise teemalised ja Proton Saga autonaljad) ning teiseks oli hullult äge läbi stand-upi tutvuda ka kohalike stereotüüpidega (indialased, malaisialased vs hiinlased Malaisias).
Aah, oma telefoni ekraani sain ka lõpuks parandatud ning väärtustan oma armsat kallist telefoni nüüd veel enam. See nädal mu vana telefoniga oli kohutav. 😀
Ja nii jõudiski kätte aeg, et saatsin Marko lennujaama suunaga Eesti poole. Võin ausalt tunnistada, et kui siiani pole ma veel Eesti igatsust tundnud, siis kuuldes temalt, kuidas rakvere viinerid on täpselt nii maitsvad kui me unistasime ning kuidas ta meie ühiste sõpradega ja oma perega jälle kokku saab, tunnen esimest korda väikest Eesti igatsust. Ja no muidugi aitab sellele kaasa ka Marko asukoht.
Teisest küljest, on esimest korda üle vähemalt 8 kuu päris põnev ka natuke üksi olla ning mu elu Kuala Lumpuris on praegu ikka väga mugav. Ühtlasi, ootan ma juba suure põnevusega septembrit kui õde mulle Balile kuuks ajaks külla tuleb, sest tegime endile nädalavahetusteks täiega ägedad plaanid, mida ma väga ootan. Päris mitmed vinged asjad jäid Balil veel eelmine kord tegemata. Seni aga elan oma rahuliku elu Kuala Lumpuris veel viimased nädalad. Kui hästi läheb, jõuab veel ühe rahvuspargi külastuse enne teha, aga eks näis, sest selleks peavad plaanid terve seltskonnaga sujuma veel aga eks ma hoian pöialt.
Aa, käisin eile ka esimest korda elus üksi kinos (miskit mida ammu olen teha tahtnud) ning samuti vaatasin esimest korda Tai filmi kinos. Päris hea oli. 🙂 Lisaks käisin zumbas šheikimas ning sain taaskord kinnitust, et venitamisest siin liigselt lugu ei peeta. Kui Eestis lõpevad nii BodyPump kui ka Zumba alati venitamisega, siis siin polnud BodyPumpi lõpus sellist asja ollagi ning Zumba lõpus oli küll eraldi “venituse laul” kuid kogu loo jooksul oli vaid üks venitusliigutus.
Päikest!
Kati
