Puhkus! Ehk Gili Air & Sanur

Gili Air saarele jõudsime me kolmapäeval, 7. juunil. Kuigi plaan oli nädala jooksul ka teisi Gili saari külastada, siis armusime A-sse nii ära, et polnudki mahti sealt lahkuda. Küll aga veetsime üksjagu ajast Gili saarte ümbruses vees.

Screen Shot 2017-06-25 at 15.32.30.png
Ristküliku sees asub Amed, ringi sees Gili saared (vasakult paremale: Gili T – peosaar, Gili M – mesinädalate saar, Gili A – rahulik paradiisisaar.. kaardil mattunud tähekeste alla), kuusnurga sees Sanur ning puhkusetripp lõppes seal, kus ta ka algas – Ubudis

Gili Air on mõnusa aeglase elutempoga ja küllaltki väike. Saarele ringi peale jalutamine võtab umbes tunnikese ning risti saare läbimine vaid 20 minutit. Ühel kaldal saab varahommikul nautida imelist päikesetõusu (korra isegi tegime seda) ning teisel maalilisi päikeseloojanguid (peaaegu iga õhtu olime platsis).

2017-06-10 06.18.25.jpg
Kuna pidime sukeldumiskursuse tarbeks niikuinii enne seitset ärkama, ajasime Markoga ennast juba kell kuus üles, tegime kohvi ja jalutasime kohvitassidega päikesetõusu vaatama

2017-06-10 06.28.45.jpg

2017-06-10 06.38.31.jpg

Gili A saarel ei ole ühtegi autot. Kõige moodsam transpordivahend on haudvaikne elektriroller (neid oli vähe). Lisaks leidus veel jalgrattaid ning ühistransport oli lahendatud hobukaarikutega.

DSC_1978.JPG
Lõpupoole saime natuke vihmast ilma ka ning terve saar digimuutus suureks muda-auguks

Meie eelistatud liiklusvahendiks osutus kondimootor. Ainsaks probleemiks kondimootoriga olid hirmuäratavad lehmad keset teed.

DSC_1939.JPG
Pildil on küll nunnud aga tegelikult pöörasime otsa ringi ja läksime ringiga
2017-06-07 17.34.55 HDR.jpg
Mõnes kohas leidsime tee pealt hoopis banaane..

Soovid teada, kus su hotell või mõni kindel pubi asub? Pole probleemi – igal nurgal on kümneid juhatavaid viitasid.

DSC_1973.JPG
Captain Coconutsis ööbis Suzy ja see oli megaäge koht. Ühistuba oli küll katuse all ja teisel korrusel, kuid seinad peaaegu puudusid. Putukatega probleeme ei olnud, sest voodid rippusid laes ja olid võrguga ümbritsetud. Blue Marlin Air on sukeldumisklubi, kus kolmekesti kõik oma elu esimesed sukeldumised tegime.

DSC_1974.JPG

Mina ja Marko broneerisime seekord elamiseks väikese korteri. Loobusime küll basseini olemasolust, kuid asukoht oli hea, kohvi sai voodisse keeta ja kodu oli mõnus privaatne.

DSC_1936.JPG
Korter oli kahekorruseline – teisel korrusel oli vaid väike madrats, kus viimasel ööl Suzyt majutasime. 
DSC_1954.JPG
Hommikukohvi alles keeb köögis. Väga retro keedukann. 
2017-06-12 12.38.09.jpg
Üks päev hakkasime siiski Markoga bassut igatsema ja leidsime sellise mõnusa koha lugemiseks ja tsillimiseks. Kahjuks liiga kaua meie lõbu ei kestnud, sest sadama hakkas.
2017-06-12 12.22.48.jpg
Bassu kuulus ühele teisele hotellile ja kasutamise tingimuseks oli teatud summa eest baarist sööki/jooki tellida. Marko took one for the team seekord. 🙂

2017-06-12 12.04.52 HDR.jpg

Puhkuseks olime kolmekesti kõik planeerinud endale sukeldumispaberite (open water) tegemise. Suzy venna parim sõber töötab Gili A-l sukeldumisinstruktorina ning tuttava juhendaja juurde on ikka kindlam minna. Sukeldumiskursus koosnes viiest keskmiselt tunni pikkuse video vaatamisest (õhtuti) ja kolmest koolituspäevast, mille jooksul tegime erinevaid harjutusi nii basseinis kui ka meres, õppisime teooriat, läbisime testid ning eksami ja saime teada, kuidas ise oma varustuse eest hoolt kanda.

Juba esimesel päeval peale 2h bassus harjutamist tegime oma esimese sukeldumise meres 10 meetri sügavusele ja niiii äge oli! Võin öelda, et olime Markoga kohe sõltuvuses. Esimesel korral nägime kohe ka suuri kilpkonnasid, kuid kahjuks haid jäid meil märkamata (meiega samas paadis olnud teised sukeldujad nägid nelja haid!). Päris suur osa tähelepanust läks esimesel korral ikkagi hingamisele, kõrvadele, tehnikale jms kõigele uuele.

GOPR5186.JPG
Suzy ja Marko 

Päris plaanipäraselt kogu sukeldumiskursus kahjuks ei läinud. Nimelt oluline osa sukeldumise juures on sügavamale laskudes kõrvades rõhu tasakaalu viimine. Kui esimesed kaks päeva (kolmest) polnud mul kõrvadega probleeme, siis kolmandal päeval olid mu kõrvad valusad ning ma ei suutnud rõhku enam tasakaalustada, mistõttu jäid mul kaks viimast sukeldumist tegemata. Käisin küll veel paar päeva hiljem uuesti proovimas, kuid kuna kõrvad olid veel veidi tundlikud ei tulnud see jälle välja.

GOPR5193.JPG
Marko peale viimast sukeldumist paati ronimas

Marko ja Suzy said oma sukeldumispaberid kätte, minul on kogu teooria ja enamus harjutustest tehtud ning saan nüüd aasta jooksul ükskõik millises PADI keskuses samuti oma kursusega lõpuni minna. Ootan seda juba põnevusega, sest sukeldumine on tõesti super lahe. Kuna esimesel korral polnud mul kõrvadega absoluutselt mingit häda, olen kindel et kolmanda päeva mured olid ajutised ja tollel hetkel ehk lihtsalt liiga palju uut mu kõrvadele.

Laupäeval, kui sukeldumiskursus läbi, tulid nädalavahetuseks Gili A-le meile külla ka kaks roamit – Keri ja Ben.

_20170610_183043.JPG
Keri ja Beni tervituskomitee sadamas
2017-06-10 15.35.27 HDR.jpg
Kuna mingeid graafikuid paadi saabumisajaga ei olnud, siis tsillisime sadamas tegelikult umbes tunnikese oodates oma sõprade saabumist.
received_10154362055011650.jpeg
Suurem osa ülejäänud ajast kulus Mowies rannabaaris hängides ja päikeseloojanguid nautides. Kuigi Gili A-l ei olnund mul ühtegi halba toidukogemust (tõesti, seal oli lihtsalt igalpool kõik megahea), siis Mowies on eranditult kindlasti meie lemmik. Toit viib keele alla lihtsalt.
received_10156389887720200.jpeg
Päikeseloojang ja sukeldumiskursuse kodutööd Mowies Suzyga. Leidsin lõpuks endale jälle nokamütsi, mis mu suurt otsaesist päevasel ajal kõrbemise eest kaitseks.

Pühapäeval käisime veel spontaanselt Beni ja Markoga snorgeldamas ka.. ei suutnud ikka veest eemal olla.

2017-06-11 15.17.21.jpg
Snorgeldamisotsus tuli kuskil kella kahe-kolme paiku. Kuna ametlikud grupituurid toimuvad hommikuti, siis meie mineku ajal ei olnud snorgeldamiskohtades enam pea üldse inimesi. Saime sadamast endale kolmepeale privaatpaadi, millega päikeseloojanguni ümber Gili saarte trippisime. Kapten (vasakul) oli juhuse tahtel sama tüüp, kes kolmandal sukeldumispäeval sukeldumislaeva kapten oli (siis kui ma teisi paadis ootasin). Ta rõõmustas, et ma saan nüüd vähemalt snorgeldama minna. 🙂

Esialgu ma küll plaanisin teistel ennast Gili Menole paariks tunniks maha lasta panna, et teise Gili saarega ka tutvuda, kuid kokkuvõttes jäin kuttidega snorgeldama – parim otsus üldse.

Desktop.jpg
Selliseid ägedaid loomi nägime snorgeldades! Pildid pärinevad kahjuks Google-st, sest me Markoga ei ole piisavalt targad, et oma GoProd endaga kaasas tassida.

Põhiline on siiski snorgeldamine kilpkonnadega! See oli lihtsalt niiiii lahe! Neid oli päris palju ja nad on nii tsillid ja käivad aegajalt veepeal hingamas. Ujusime reaalselt neist vaid käe väljasirutamise kaugusel.

2017-06-11 15.08.13-1.jpg
Gili A-l promotakse igalpool klaaspõhjaga paate – saad mere-elu otse paadist nautida. Ma eeldasin, et need on siis suured terve-põrand-on-klaas stiilis paadid aga tegelikuses on tegu vaid väikese luugiga. Meie jaoks ei mänginud see rolli, sest paati võttes me isegi ei teadnud, et meil ka klaasaken on, kuid oleks ma klaasakna promo peale paadile läinud oleks ehk küll veidi pettunud olnud.

Sale dates per brand.jpg

2017-06-11 17.20.21.jpg

2017-06-11 17.23.31 HDR.jpg
Päike hakkab loojuma ja võtame suuna tagasi, et õigeks ajaks Mowiesse jõuda
2017-06-11 14.22.53
Kohati oli nende kiikede juures lausa järjekord Insta piltide tegemiseks. 😀 Saime siiski ka löögile ja tegime Markole üle pika aja ühe foto.

2017-06-11 14.24.50.jpg

Nagu eespool mainitud sai esmaspäeval ka veidi vihma näha.

_20170612_205036.JPG
Ben oli julge ja läks veel esmaspäeval kiirpaadiga tagasi. Mina, Marko ja Suzy otsustasime ettevaatlikumad (ja mugavamad) olla ning läksime tagasi suure Ekojaya laevaga. Reis oli küll veidi pikem kuid see-eest tunduvalt mugavam – ei mingit raputamist ja laevas olid telekad, kust lasti (halbu) filme. Olime kõik ka üllatunud kui kohutavad inglise keelsed subtiitrid filmidel oli – mitte tüüpilised “subtiitrites ikka juhtub” vead, vaid pigem “kas see tõlkija oskab inglise keelt” vead.

Tagasi Balile läksime seekord Padangbai sadama kaudu, kust shuttle buss meid Sanuri viis. Sadamasse maandumine oli ainus ebamugav osa kogu selle reisi juures – ma arvan, et esimest korda Balil tundsin, et mind kui turisti taheti pahatahtlikult tüssata. Nimelt meie pilet sisaldas laevapiletit + shuttle bussi, mis piletil oleva kirja järgi meid otse hotelli pidi viima. Lõppkokkuvõttes ta seda ka tegi ja sõit kestis vaid 1h ja oli väga meeldiv. Sadam oli aga paksult täis autojuhte, kes igaüks väitsid, et shuttle buss teeb tee peal palju peatuseid ja sõidab üldse 2 või 2,5 ja me peaks kindlasti ostma taksopileti. Õnneks me nende õnge ei jäänud, otsisime meelekindlalt oma bussi üles ja saime sellega väga mugavalt õigesse kohta. Samas nägin kõrvalt kuidas kaks tüdrukut ilmselt tünga said – nimelt olevat nad maksnud privaattakso eest lisaks kuid nüüd öeldi neile, et selle piletiga saavad nad ikka ainult bussipeale minna.

Kuigi meile oli mulje jäänud, et Sanur on surfikoht, siis ühtki tavasurfarit me seal ei näinud. Seevastu oli seal väga palju lohesurfareid. Õhtul linnapeal ringi jalutades ütleks pigem, et tegu on pensionäride ja lastega perede seas populaarse sihtkohaga. Siiski nautisime seal head toitu, mööda rannaäärt jalutamist ning vahelduseks linnakeskkonnas olemist (seal olid lausa kõnniteed!). Kolmapäeval ostsime veel hotelli paar jooki kaasa ning tegime kolmekesti ühe filmiõhtu. Neljapäeval tegime ühise hommikusöögi ning seejärel ütlesime Suzyga hüvasti (või jällenägmiseni, sest ma näen teda veel septembris Balil uuesti), enne kui ta ajutiselt Prantsusmaale tagasi läks.

DSC_1995.jpg
Sanuri hotelli bassu oli kena aga hotell ise oli veidi nagu majutusasutuste Ryanair – toas on konditsioneer aga kui selle sisse lülitad pead eraldi juurde maksma, hommikusöök on hinna sees aga kui oma röstsaia juurde muna tahad pead juurde maksma. Üldine õhkkond ei olnud ka väga selline, et me sinna oodatud oleks. Õnneks ööbisime seal vaid 2 ööd ning vähemalt asukoht oli hea.

DSC_1999.JPG

DSC_2008.JPG
Ülilebo 🙂
DSC_2010.JPG
Megaägedad letiäärsed toolid ühes rannabaaris. Sanuri baarides ja restodes oli aga mingi huvitav komme menüüs magustoite mitte pakkuda.

Roami tagasi minek oli nagu koju saabumine – kõik tervitasid meid ülisoojalt ning lisaks ootas mind seal tigupost Mammult.

mammu pakk.jpg
Õnnelik tüdruk 🙂

Viimastel päevadel Roamis palju ei toimunudki – elasime jälle tööelusse sisse, käisime korra Eestist just Balile saabunud Jaanuse ja Annega õhtusöögil ning tegime hüvastijätu istumise roamidega.

random jalad.JPG
Vaade töökoosoleku ajal – mis on pildil veider?
Viimane õhtusöök roamidega.jpg
Ubud ei oleks kindlasti meie jaoks pooltki nii vinge olnud kui me poleks Roami sattunud nii paljude sigavingete inimestega! Ma olen väga õnnelik, et nii mõnegagi on juba plaanid tehtud septembris Balil taasühinemiseks.

Nüüd elame me oma viimased nädalad Balil surfilinnas Canggus. Esimese paari päeva põhjal meeldib meile siin väga!

Päikest!
Kati