Puhkus! Ehk kosed, külad, kalad

Juba Penangist alates mõlgutasime mõtteid puhkuse välja võtmisest ning veidi vabama graafkuga ümbruskonnaga tutvumisest. Roamis kohtusime hästi toreda prantsuse tüdrukuga, kes plaanis 1,5 nädalast trippi kaldaäärsesse Amedi linna ning Gili saartele. Seltsis segasem – otsustasime oma puhkuseplaanid Suzyga ühendada.

Olime Roamis võtnud endale küllaltki kuluka kuupaketi, mistõttu oli selle raiskamine esialgu ainus takistus puhkuseplaanide ettepoole nihutamisel. Õnneks saime kokkuleppele, et trippimise ajal pannakse meie pakett pausile ning tagasi tulles saame allesjäänud päevad Roamis veeta. Mis veelgi toredam, saime pooled oma kottidest Roami jätta, tänu millele ei pidanud puhkusereisile tervet oma elu kaasa vedama.

Esimene osa minu ja Marko seiklusest oli sõit Amedi – Bali idakaldal asuv väike linnake, kust sõidab kiirpaadiga Gili saartele vaid 40 minutit. Et oma kahetunnist autosõitu Amedi võimalikult palju ära kasutada, planeerisime Markoga teepeale ka paar atraktsiooni.

  • Kosk 1 – Tibumana waterfall
2017-06-05 11.49.12.jpg
Väga kaunis kohas ja inimtühi kuid ootustest tunduvalt väiksem

2017-06-05 11.51.14.jpg

2017-06-05 11.55.54.jpg
Tegime siiski korra ka varbad märjaks enne edasi suundumist. Otseselt kose alla seista väga ei kannatanud – vesi tagus valusalt alla (sellest ka Marko valulik nägu pildil).
  • Kosk 2 – Kanto Lampo waterfall
2017-06-05 12.26.58 HDR
Teine kosk oli meie jaoks hoopis põnevam elamus. Esmalt suundusime vihmavarjudega ääristatud treppidest alla..
kosk3.jpg
Seejärel turnisime natuke paarist looduslikust trepist alla..
ksot.jpeg
Ning jõudsimegi sellise vinge astmelise koseni.
kosk.JPG
Mina ja meie giid/autojuht. Leidke pildilt Marko!
koskkk
Erinevalt klassikalistest otse alla kukkuvatest koskedest oli seal palju lõbusam turnida.
  • Traditsioonilisel meetodil soolavalmistamine – Natural Salt Maker

Edasi jäime maantee ääres seisma ning jalutasime täitsa märkamatust väikesest kõnniteest sisse, jõudes sealt kohta, kus naised traditsioonilistel meetodil soola valmistavad. Selline sool on siin hinnas ning seda kasutatakse nt spades, kuid hoolimata suure vaevast ja füüsilisest tööst teenivad soolavalmistajad ikkagi väga vähe. Ühe päevaga toodetakse ligi 10kg soola, mille eest on päevateenistus keskmiselt 30k IDR ehk 2 eurot.

Soolavalmistamise protsess oli kokkuvõttes järgmine:

2017-06-05 13.28.23.jpg
Esmalt tuuakse kahe kausiga merest vett
2017-06-05 13.29.31 HDR.jpg
Seejärel laotatakse vesi mustale liivale kuivama. Kastekannu kasutada oleks liiga lihtne, seda pidi kausse kõigutades hooga viskama.

Kui sool on liival kristalliseerunud korjatakse see kokku ning setitatakse puutünnis. Siis tehakse miskit veel teises tünnis ning lõpuks pannakse pikkadesse torudesse veel seisma.

DSC_1853.JPG
Õigel hetkel korjati sealt vee-soola segu kokku, pandi võrelistesse kaussidesse ja voila – ongi sool.
  • Väike kohalike küla – Tenganan village

Viimaks külastasime väikest küla, kus elavaid inimesi kutsutakse Bali Aga nimetusega. Tegemist on originaalsete Bali inimestega ja neil on tugevad küla traditsioonid ja tavad. Tenganan küla on väga rikas, sest nad omavad riisipõlde. Saime ka ühte kodusse sisse astuda ja seal oli näha, et terve pere magab ikkagi koos kivipõrandal. Siin riigis on see tavaline.

received_10209519404043969.jpeg
Küla väravate juures poosetamas

Selle küla ja nende kommete kohta saime küll üksjagu veidrat teada. Näiteks, abielludes sama küla inimesega saad sa külalt praktiliselt kodanikupalka (iga kuu raha), lisaks veel maatüki ja kui sa ise maja ehitamisega jänni jääd, aidatakse veel sellega ka. Kui sa abiellud aga väljastpoolt küla inimesega, siis pead sa külast üldse lahkuma ja ka muudest kingitustest jääd sa ilma. Muidu on ju kõik tore ja kena seni kuni ma küsisin, palju külas inimesi on ja sain vastuseks 150. Mõelge nüüd ise natuke..

Minu lemmik osa külast oli aga hoopis üks geniaalne kiik, mis lahendaks üksjagu lapsepõlves esinenud kiigujärjekorras seismised.

2017-06-05 14.16.47 HDR.jpg
Korraga saavad kiikuda koguni neli last ühel kiigel. Muidugi ei saa mainimata jätta, et seda kiike kasutatakse jällegi erinevatel tseremooniatel ning peale seda kui tüdrukul päevad hakkavad, ei tohi ta enam selle kiiguga kunagi kiikuda.

Amedisse jõudsime pealelõunal ning seal ootas meid päev varem kohale jõudnud Suzy juba ees.

DSC_1856.JPG
Hotell oli mega avar ja mõnna. Pildil vaade meie verandalt. Muruplatsist paremal oli veel restoran ja minispa. Muruplatsi taga on veel eraldi suurem bassein, baarilett, leboala ja muidugi rand.
DSC_1916.JPG
Lebola
DSC_1857.JPG
Tabalukuga lukusüsteem

Checkisime oma hotelli sisse, tegime kerge lõuna ning läksime päikeseloojanguks head rannaäärt otsima.

DSC_1882.JPG
Hotelli menüüs oli pohmakahommikusöök (F) – 2 klaasi mahla, 2 tassi eriti kanget kohvi ja aspiriin
DSC_1863.JPG
Leidsime kaks kõrvuti üliägeda stiiliga rannabaari – nagu kontorilauad vaatega merele.
DSC_1862.JPG
Tegime mõlemis kokteilid ning nautisime õhtut hea prantsuse muusika (reggae baaris), maitsvate mojitode ja kaartidega. Ühel hetkel otsustasime võõrasse lauda sisse lennata ja tegime tutvust veel kahe backpackerist tüdrukuga

Mingi hetk käidi meie lauast mööda ja kutsuti meid järgmine päev kalale – mõeldud tehtud. Juba järgmisel hommikul kell 9 suundusime müügitööd teinud Leno onuga (kes ei rääkinud sõnakestki inglise keelt) merele kala püüdma.

DSC_1886.JPG
Kalamees ja -naised
DSC_1895.JPG
Kuna mul polnud õrna aimugi, mis me tegema hakkame ning enne paati astumist ütles Leno, et ühed kalad püüame liikudes ja teised kohapeal, oli selliseid parvekesi nähes mu esimene mõte – pliis ära pane meid sinna maha ja jäta päikse kätte küpsema. Õnneks ei läinud nii. 
DSC_1896.JPG
Kuigi me tiirutasime nii kaua ringi, et korra arvasime Markoga et meie tegelikult ei saagi ikkagi kala püüda, siis lõpuks anti ka meile ikkagi õnged kätte. Lõpptulemus – Kati 2, Marko 1, Kalad -3
DSC_1898.JPG
Saak – õhtusöögiks sellest muidugi ei piisanud

Seejärel läksime meie hotelli bassu äärde tsillima ja lugema ning alles päikeseloojangu ajaks tagasi kalurite pere juurde. Saime seal veidi nende kodus ringi vaadata, nägime kuidas pere-ema meie püütud ja turult juurde ostetud kalu küpsetas ning seejärel sõime terve nende perega koos rannas õhtust.

2017-06-06 17.17.55 HDR.jpg
Õhtusöök – vasakult Suzy, mina ja Leno
DSC_1922.JPG
Huvitav oli natuke kohalike eraelusse ja kodudesse piiluda ning nendega koos maha istda
DSC_1879.JPG
Õhtusöök söödud suundusime esimesest õhtust tuttavasse reggae baari kokteilitama ja kaarte mängima. 
DSC_1929.JPG
Me oleme siin reisi jooksul juba päris paljudele nomaditele hiina turaka selgeks õpetanud ja nüüd õpetasime seda ka Lenole. Saime teada, meie jaoks tavapäraste mängukaartidega siin kohalikud üldse ei mängi.

Järgmisel päeval startisime juba hommikul kella üheksase kiirpaadiga Gili saarte poole. Reis ise oli rohkem nagu 40 minutit non-stop lõbustuspargi karuselli (loe: megahüplik) aga vähemalt minu jaoks oli see pigem küllaltki fun. Lõppudelõpuks Gili A-le jõudsime ühes tükis, õnnelike, kuivade ja läbiraputatutena.

2017-06-07 10.51.38 HDR.jpg
Kui esimesed inimesed Gili T saarel maha läksid oli ruumi küllaga. Muidu nagu pildilt näha on jalaruum ikka väga piiratud.
2017-06-07 10.51.54 HDR.jpg
Marko harjutab selfitamist jälle 🙂

Sellest, mis me Gili A-l tegime, milliseid loomi nägime ning mis oskuseid juurde saime, juba järgmises postituses. 🙂

Päikest!
Kati