Kui kõik ei lähe plaanijärgselt

Eelmine nädalavahetus ei läinud päris nii nagu plaanitud. No kohe üldse mitte. Nägemata jäid nii delfiinid, kalad, kosed kui ka veetempel ja pralle Uluwatus jäi üürikeseks.

Laupäevaks organiseerisin jälle roameritele kella 3:30-ks öösel äratuse ning päevatripi, mis pidi kõike sissejuhatuses mainitut sisaldama. Kusjuures peale eelmist laupäeva, kui ärkasime kell 1:30, ei tundunud 3:30 enam üldse jube.

Reaalsuses ärkasin ma aga tegelikult juba kell 2 öösel suure kõhuvaluga ning jäin ootama, et jõuaks kätte aeg, millal ka Marko ärkab. Plaan oli, et ta saaks ära minna ja ma saaks filmi vaadata, sest mul oli nii valus, et magada rohkem küll ei õnnestunud. Kell 3:30 selgus aga hoopis, et (armas ja hoolitsev) Marko keeldus tripile minemast ja otsustas jääda mind valvama. Mul oli ikka täiega kahju ka, et minu orgunnitud tripp nüüd meil tegemata jäi. Kaasa ei aidanud ka teiste roamikate tehtud nunnude delfiinivideote vaatamine sotsiaalmeedia vahendusel.

NBC-This-is-Us-Midseason-AboutImage-1920x1080-KO.jpg
Meie veetsime lõpuks hoopis ühe väga väga pika päeva voodis seriaali vaadates.

Pühapäeval tundsin ennast juba natuke paremini. Mõtlesime Markoga, et oleme asjalikud ja teeme tööd/loeme/õpime vms kuid viimasel hetkel kuulsime, et Keri, Max ja Suzy plaanivad päevaks Uluwatusse sõita (rannikuäär lõunas), rannas tsillida ja templit külastada. Noo peab vist ikka ka kampa lööma!

Uluwatu4.jpg
Rand oli väga huvitavas asukohas – sinna minekuks sõitsime kõigepealt väravataolisest asjast läbi (pärast saime teada, et kogu ala on eramaa, mida renditakse välja), siis sõitsime veel üksjagu hästi kitsaid tänavaid mööda, läksime aiast läbi ja ronisime veel treppidest alla, et randa jõuda.
Uluwatu1.jpg
Kolm telefoni ja kaamera klõpsivad mu ümber pilte, mis tähendab, et ma saan rahus vaadet nautida ja blogimaterjali on pärast ikkagi.
Uluwatu3.jpg
Söögi-joogipaus
Uluwatu2.jpg
Enamvähem kõige suurem liiva-ala selles rannas.
Uluwatu9.jpg
Kõik väikesed rannaäärsed majad olid restod. Mõnes pakuti ka massaaži või müüdi nt bikiine. Käisin uudistamas ka ja minu üllatuseks oli bikiinikomplekti hinnaks keskmiselt 70€+70€ kummagi poole eest. Röövimine 😦
Uluwatu8.jpg
Ise me ujuma ei jõudnudki – kogu aeg läks jutustamisele ja lebomisele ja siis tuli juba mõõn ja ei olnud enam üldse nii kena. 😀 Lisaks oli seal ka vees jube kivine ja terav ning me ei olnud taibanud oma veesusse kaasa võtta. Küll aga oli äge vaadata surfareid, keda oli seal päris palju, ning unistada, et õige pea saame ka ise ehk surfikoolitusest osa võtta.
Uluwatu5.jpg
Käisime pärast veel ühes templis ka. Või noh.. tegelikult käisime templi territooriumil lihtsalt mööda kaljuäärt jalutamas. Meie ühtivad seelikud Markoga on osa nõutud riietusest templisse minekul.
Uluwatu7.jpg
Nii hambapastasinine vesi!

Peale seda suundusime veel päikeseloojanguks kohalikku kõige popimasse pubisse Single Fin, kus tegime mõned kokteilid ja pitsa. Kahjuks hakkas mul uuesti kõht täiega valutama ja hästi paha, mistõttu tulime Markoga varem koju ära. Koju sõit oli ka muidugi 1,5 tundi rallitamist pimedas – siinsed juhid on ikka hullud ja tõenäoliselt suurepärased ralliässad. Uluwatu päev oli muidu mõnus ja rahulik tšillimispäev ning tore oli vähemalt natuke Roamist välja saada ja jälle uut kohta näha.

Esmaspäeval tundsin ennast küll paremini jälle kuid kuna meil oli Suzyga niikuinii arstivisiit plaanitud (loodame sukeldumispabereid järgmine nädal teha ning kuna me vastasime terviseviktoriinis mõnele küsimusele jaatavalt soovitati üldine kontroll arsti juures enne läbi teha) oli ka hea võimalus uurida, miks mul kõhuvalud olid. Nagu arvata oligi, oli tegu minu selle reisi esimese toidumürgitusega (tehtud, korras, rohkem pole vaja). Minu õnneks, et piinlesin vaid kõhuvalus ilma muude rõvedate tüüpiliste nähtusteta. Õnneks tundub, et esmaspäevaga läksid ka mu tervisehädad mööda.

Kliinik ise oli kõige väiksem kliinik, mis ma elus näinud olen – 1 ooteruum ning kaks väikest arstikabinetti. Vaadates nende asukohta ja teisi patsiente, siis põhiline teenistus ilmselt tuleb toidumürgitustest, ahvihammustustest ja rolluavariidest.

haiglaauto.JPG
Kliinik pakub tasuta transporti sinna ja tagasi. Kusjuures kui haiglasse helistada, siis nad annavad sulle veel valida, kas soovid tasuta transporti autoga (meie valik) või rolluga. Jah – haigla transpordib sind rolleriga! Samas kui üldse võõra inimese rollule istuda siis pigem just haigla omale – autojuht oli vähemalt kõige ettevaatlikum sõitja, keda ma siin riigis kohanud olen (okei, ainus ettevaatlik sõitja üldse tegelikult).

Mis kõige ägedam – täna algab mu kauaoodatud puhkus! Kaks nädalat trippimist ja erinevaid veetegevusi! Ma olen nii põnevil, sest suurem osa puhkusepäevi viimase viie kuu jooksul on läinud lennukiga lendamisele ning väike vabadus tundub praegu ideaalne. Saime Markoga just lõpuks oma plaanid ka augusti alguseni paika ning piletid ostetud, niiet elu on lill ning minu ületöötaval ajul on jälle paar asja vähem, mille pärast muretseda.

Hasta la vista ja imelist suve algust!
Kati