Shortcut, short life

Viimasest päevatripist on möödas üle kahe kuu – viimati tegime selliseid asju Tais. Baturi tippu ronimine oli minu jaoks üks nendest tegevustest, mis ma juba Eestis välja otsisin ja sellest ajast peale suure põnevusega ootasin. Seega ei olnud eelmine reede enam mahti ühekski peoks, vaid uneaeg saabus juba enne kella üheksat. Äratus oli omakorda kell 1:30 hommikul (või oleks õigem öelda öösel?).

Kell 2 korjas Agus (meie giid/autojuht) mind, Markot, Suzyt, Kellyt ja Maxi Roamist peale ning suundusime kottpimedas põhja, Baturi poole. Batur on 1717 meetri kõrgune tegevvulkaan. Tegemist on suure turistiatraktsiooniga ja iga päev ronib (meie giidi andmetel) vulkaani tippu umbes 800 inimest.

Enne ronima hakkamist tegime ühel vaateplatvormil veel hommikusöögi, vaatasime kottpimedas tähistaevast ja mäge, kuhu tippu õige pea ronima pidime.

2017-05-20 03.00.42.jpg
Hommikusöök taskulambivalgel – tee, kohv, friteeritud banaan ja aurutatud banaan

Seejärel läksime parkimisplatsile, kus kohtusime giidiga, kes meiega mäkke ronima pidi ning hakkasime astuma. Rahvamass parkimisplatsil ja mäkke suundumas oli tõesti korralik. Õnneks me ei pidanud selles rahvamassis tunglema, sest meie superäge giid viis meid mäkke teist teed kaudu, mis oli küll veidi pikem kuid mida oli tänu väga üksikutele inimestele hoopis mõnusam läbida.

by_max1.jpg
Start kottpimedas, omamata vähimatki aimu, millest me möödume – väga naljakas oli pärast alla tagasi tulles näha, et tegemist ei olnudki päris kapakohilaga
2017-05-20 04.26.34.jpg
Pildi kvaliteet ei kannata kriitikat aga see valgusjutt on teised sipelgad mäkke ronimas mööda põhirada

Halbu nalju sai ronimise ajal tehtud rohkem kui küll. Kui Tais oli põhilause “Same same, but different”, siis mäkke ronides oli selleks “Shortcut, short life”. Viitas sees sellele, et tark on giidi õpetusi jälgida. Teed, mis paistavad lõikavat ja lühemad olevat on tihtipeale oluliselt ohtlikumad.

Meie giid on kusjuures viis aastat oma tööd teinud ning selle aja jooksul peaaegu iga päev mäkke roninud. Giidiga koos mäkke ronimine on rangelt soovituslik, sest vastaselt korral võib pimedas näiteks vulkaani kraatrisse kukkuda (tõestisündinud lugu hiljuti).

Baturi tippu ronimine võtab enamasti umbes 1,5-2h aega, meil kulus selleks umbes 1h ja 40 minutit. Ilmaga vedas meil ideaalselt – taevas oli selge, vaade imeline ja mingit udu ei olnud. Tihtipeale pidavat olema ka nii, et inimesed ronivad üles ning avastavad siis oma pettumuseks, et udu tõttu pole antud päeval mingit vaadet.

Mount Batur.jpg
Jõudsime mäkke veidi enne päikesetõusu, valisime hea istumiskoha ning nautisime vaadet. Pildil paistev teine mägi on Agung, mille tippu jõudmine on koguni kuuetunnine matk. Ilmselgelt ronib sinna inimesi oluliselt vähem.
DSC_1805.JPG
Samal ajal kui meie pilte klõpsisime, teed/kohvi jõime ja vaadet nautisime valmistas meie giid meile hommikusööki
by_kelly1.jpg
Mäes olevas praos küpsetatud munad ja banaanid. Õhk nendes aukudes oli tõesti vulkaaniliselt soe.
DSC_1798.jpg
Nähtavasti oli Markol veel energiat üle
IMG_3554.JPG
Isegi Marko ahhetas kui ilus seal oli (ja see ütleb palju, sest tavaliselt ta lihtsalt kuulab mind ahhetamas)
IMG_3581.JPG
Meie äge seltskond
by_max4.jpg
Enne alla liikuma hakkamist rääkis giid meile ka veidi vulkaani ajaloost ning tavadest. Näiteks saime teada, et tegelikult oli kunagi ammu see vulkaan hoopis palju palju suurem ning erinevate pursete järel on lihtsalt Batur ja Agnun alles jäänud kõrgemad kohad. 
by_max5.jpg
Veel saime teada, et vulkaani vaiksena hoidmiseks ohverdatakse kraatrisse iga 10 aasta tagant hunnik loomi – see tähendab, et üks loom igast liigist (nt siga, lammas, kits jms) lükatakse elusalt kraatrist alla. Viimati tehti seda 2016 sügisel, seega 10 aastat saavad nüüd loomad rahus elada.
ule1.jpg
Marko arusaam poseerimisest
ule3.JPG
Ja mõned nunnud pildid vaja ka veel klõpsida ja olemegi valmis
by_kelly4.jpg
Alla otsustasime jälle minna veidi pikemat teed pidi lihtsalt selleks, et mitte sama rada pidi tagasi minna.
by_kelly5.jpg
Alla  minek oli üllatavalt lihtne! Mäletasime Markoga nt, kuidas Tšiilis öömatka tehes oli alla tulek palju raskem,  sest kõiksugu lahtised kivid jms tekitasid küllaltki korraliku libisemisohu. Siin oli aga suur osa hästi pehme liiv/muld, kus sai praktiliselt alla surfida ning teine osa küllaltki suured ja suuremal määral maa küljes kinni olevad kivid.
by_max6.jpg
Siit oli täitsa lõbus alla minna. Papud olid küll paksult mulda täis (ma saan aru küll, miks see mägi aina väiksemaks jääb) aga muidu oli täitsa lõbus
IMG_3624.JPG
Ahvid lähenemas – Marko sattus rünnaku ohvriks, sest tal oli koti sahtlis magusa müslibatooni värviline paber, mis ilmselgelt ahvidele meeltmööda oli. Üks küllaltki suur ahv hüppas lõpuks Markole selga ja varastas seljakoti sahtlist meie rämpsu ära.
Mount Batur1.jpg
Alla tulles nägime, et kui öösel tundus, et kõnnime läbi kapakohila, siis tegelikkuses oli mäe jalamil mõlemil pool teed talud ja värgid. Ja lisaks ka hiiglaslikud rõvedad ämblikud. Kahjuks ma ei suutnud pilti ära fokusseerida, sest soov liiga lähedale ronida neile puudus täielikult.

Jõudes eluõnnelikult alla tagasi oli aeg oma musklitele natukene lõõgastamiseks aega anda. Selleks suundusime kuumaveeallikate spasse lõunasöögile ja bassusse.

2017-05-20 12.07.16.jpg
Mis vaade! Marko küll kahtles, kas ikka on kuumaveeallika vesi või tegemist tegelikult tavalise bassuveega. Olgu mis on aga igal juhul jube mõnus!
2017-05-20 11.47.34.jpg
Selja taga on Agnun

Peale kerget lõõgastumist võtsime suuna tagasi kodu poole. Giid pakkus ka veel väikest peatust riisiterrassidel, kuid selleks hetkeks oli autos energia-uni seis 0:100 seega otsustasime otse koju sõita. Kella kahe paiku päeval maandusime Roamis ning suundusime otsejoones magama.

Välja suutsime ennast ajada veel vaid õhtusöögiks, kus käisime naabruses asuvas baaris live bändi kuulamas, õhtusööki (selgus, et see oli vege koht) ning veini nautimas. Ilmselgelt enam keerulisemaks ei saanud arvepidamist teha, sest meil läks arve jagamisega pärast pea pool tundi. Ühest küljest ajasime meie asja segaseks (meie kaheksasel seltskonnal oli igal ühel eraldi toit, siis veel kõigi vahel jagatud snäkitaldrikud ja viiepeale jagatud veinipudelid), teisest küljest ei aidanud kaasa ka kolm korda uue tšeki saamine restoranipoolsete vigade tõttu ning see, et hinnad tšekil olid ilma maksudeta ja 20% alles lõpus juurde lisatud. Ja no ega meie varajaste ärkajate ajud enam ilmselt kõige paremini selleks hetkeks ei töötanud ka.

ule2.jpg
Kokkuvõttes oli kogu päev megalahe ja ütleksin, et Baturi otsa ronimine on kindlasti Bali kohustuslik atraktsioon.

Pühapäeval tahtsime Markoga natuke ringi sõita. Vaatasime, et mitte liiga kaugel asub kosk ning võtsime rolluga suuna sinna poole.

ule00.jpg
On the road

Teepeal nägime veel Bali kiige silte ning otsustasime sealt läbi hüpata.

optimized-via-Emma-Karembo-Taylor.jpg
Taustaks siis, et olin netis selliseid Bali kiige pilte ja videosid näinud ja see tundub nii imeline! Ja minu kujutluspildis oli see mingi vaikne looduses peidetud kaljunukk.
2017-05-21 12.22.54 HDR.jpg
Reaalsuses koht kuhu meie jõudsime oli kahjuks puhtalt turistilõks, kus paar minutit kiikumine (/Instagrami pildi tegemine 😀 )maksis vist 30 dollarit kui ma ei eksi. Leidsime, et see ei tasu ennast ära ning lasime jalga. Minu jaoks oli ühtlasi ka kiige võlu rikutud, sest idüllilise ja vaikse looduskoha asemel oli tegemist puhtalt teeäärse turistilõksuga. 
ule222.jpg
Muidu on siin ikka nii kena ja roheline kõikjal
2017-05-21 13.54.58.jpg
Jõudsime lõpuks kose juurde (kes aru ei saa, siis kosk on Marko käe peal pildil.. duh)
2017-05-21 14.28.54.jpg
Treppe nähes hakkasid eelmise päeva ronimisest jalad natuke värisema
2017-05-21 14.05.55.jpg
Kuid saime hakkama ja Nungnung kosk ise oli väga võimas ja ilus. Kahju ainult, et meil ujumisriided maha jäid ning seetõttu kõike vaid kivide pealt imetlesime.
2017-05-21 14.12.30.jpg
Samas olime küllaltki kindlad, et see ei jää niikuinii meie viimaseks koseks Balil
2017-05-21 14.18.58.jpg
Teisel pool oli veel mingi väiksem juga ka. 🙂
2017-05-21 14.29.05.jpg
Teel üles tagasi – Marko kaalub, kaua ta ilma toidu ja veeta siia treppide peale elama jäädes vastu peaks.

Päeva tahtsime lõpetada ühes ilusas jõenäärses restos, mis ma samuti internetiavarustest leidnud olin. Kahjuks jõudsime sinna lõuna serveerimise ajaks liiga hilja (see oli juba lõppenud) ning õhtusöögiks liiga vara (sinna oli veel 1,5h aega).

2017-05-21 16.28.46.jpg
Tegime sama kompleksi teises kohikus kohvid ja jäätised, broneerisime endale laua teisipäevaseks õhtusöögiks ning jäime kohtinguõhtut ootama. 🙂

Meie date night oli lõppkokkuvõttes nagu õhtu filmist. Esmalt otsustasime sinna minna taksoga, et saaksime veini nautida ja ei peaks pimedas koju sõitma. See tähendas, et meid korjati ukse eest väga uhke autoga peale ja viidi restosse. Restoranis taksost väljudes istusime omakorda golfiauto sarnasele asjale, millega meid siis edasi jõeäärsesse romantilisse restorani viidi.

Kohale jõudes teatasid töötajad, et mingi paarike oli reserveerinud eriti romantilise laua aga siis viimasel hetkel canceldanud ja pakuti, et ehk tahame ise sinna lauda istuda. Mõtlesime, et miks ka mitte, millega algas meie senise elu kõige uhkem kuuekäiguline õhtusöök.

2017-05-23 17.45.21.jpg
Ümbritsetud lilleõitest
2017-05-23 17.58.48.jpg
Meie romantiline laud, taustaks jõekohin
2017-05-23 18.19.23.jpg
Lahe on see, et meil oli ka etteantud menüü, mis koosnes päris mitmest asjast, mida me ise ilmselt elusees poleks tellinud (teades kui pirtsakad me oma toiduga oleme). Kokkuvõttes aga sõime pea kõik ära ja õhtusöök oli imeline.
2017-05-23 20.46.16.jpg
Teenindajad ja erinevad töötajad, kes ennast meile tutvustamas käisid olid kõik megatoredad
DSC_1779.JPG
Prince Charming 🙂

Kahju küll, et keegi teine paarike jäi sellest imelisest õhtusöögist ilma, kuid meile sobis see hästi. 🙂 Poleks ise sellist asja osanud orgunnida või selliseid toite tellinud aga juhuste kokkusattumise tulemusel nautisime kõike täiel rinnal.

DSC_1782.JPG
See väike pudel seal meie romantilisel laual romantiliste küünalde vahel on sääsetõrje 😀 Tuli romantilise lauaga kaasa ja kulus ära küll.

PS. Suurem osa imelisi fotosi Baturi tripilt on seekord Maxi, Kelly ja Suzy tehtud. Atiäh! 🙂

Päikest!
Kati