Bali on imeline! Loodus, linn, tänavad, skulptuurid, inimesed, kodu, bassud, ilm, köök, turistitripid, spad ja veel palju palju muud. Bali on tõeline paradiisisaar. Blogipostitusi on ainult raske teha, sest ma tunnen et kogu siinset elu ja ilu ei ole võimalik lihtsalt sõnadega või piltides edasi anda. Aga ma üritan ikka..
Esimese kuu veedame me Bali keskel Ubud nimelises linnas coworking ja -living kohas Roam.
Ühes majas on meil eluruumid (sh ühisköök ja sisehoov võrkkiikede ja bassuga) ning katusel tööruumid, jooga-ala ja baar/resto. Koht on küll võrdlemisi kallis ja Balil saab kindlasti ka soodsamalt villat rentida (mida tõenäoliselt teisel kuul teeme, et rannale lähemale kolida ja surfimist õppida), kuid naudime praeguseks, et siia saabumine oli hästi pingevaba, kõik tehakse meile ette-taha ära ning iga murega saab abivalmis Roami töötajate poole pöörduda.
Dejavu Taiga aga kohe üpris kähku saime aru, et siin riigis ei ole võimalik ohutult kõndida. Nimelt on siin elukäänulised ja kitsad teed ning nagu ikka, siis kõnniteid ei eksisteeri. Kahjuks ei ole siin ka Malaisiaga võrreldavaid takso/uberi hindasid (uberit siin väga ei eksisteerigi ning linnas on igal pool uberi keelumärgid). Seega oleme jälle rolluga.
Liikluskultuur on siin suhteliselt tore. Tänavad on küll kitsad ja käänulised, kuid see-eest on liiklusreeglid lihtsad – ainus reegel on: “ole heatahtlik” (nii ütles laupäeval giid). Seda on ka näha, sest taksoga sõites oleks taksojuht peaaegu ühe rolluga avarii teinud (aga läks hästi seekord), mille peale mõlemad juhid lihtsalt naersid, lehvitasid ja jätkasid oma teed (ma kujutan ette, et väga paljudes riikides oleks olukord lahenenud hoopis sõimu ja mõndade sõrmede vehkimisega).
Mõned logistikud/sillaehitajad kuluksid aga Balile ära küll – siin läheb põhjas lõunasse hästi palju jõgesid, mida saab ületada vaid paarist üksikust kohast. Seega kui linnulennult on su sihtkoht sulle väga lähedal, siis on väga võimalik, et tegelikkuses pead sa pika ringi tegema, et lähima sillani jõuda. Aa.. ja veel, et ühtegi kiiruspiirangu silti pole ma veel näinud.
Roami inimestega ehk roamidega toimuvad nii Roami poolt korraldatud ühisüritused kui ka enda-algatuslikud tegemised. Seltskond on esimestel nädalatel olnud suhteliselt väike kuid see eest hästi muhe. Vahelduseks Malaisiale, naudine siinset sotsiaalelu väga.
Jõudsime Roami neljapäeva hilisõhtul. Päike loojub siin juba kell 18:07, seega meie saabumise ajaks oli siin juba ammu kottpime. Reedel sõitsime esimest korda peale Taid rolluga ringi, tutvusime linna tänavatega ning sattusime musta liivaga randa, kus olid megalained. Õhtul toimus Roamis rooftop party ehk katusepidu.
Üritus oli väga tore ja saime hästi paljude uute nägudega tuttavaks. Päris eesti keelt kõnelevaid eestlasi pole veel Balil kohanud aga tutvusime ühe kutiga, kes esimesed 8 eluaastat Eestis elas. Samuti sattusime kogemata jälle kokku Katriniga – soomlanna, kellega Tais suhtlesin. Aasia hakkab juba vaikseks jääma. 😀
Teine huvitav avastas oli, et Bali peod lõppevad vara. See tähendab, et kui tutvumismäng (see oli selline veits pikem) läbi sai ja ühispilt tehtud, visati inimesed kell 9 välja ja party over.. täpselt siis kui kõik olid kõige suuremas jutustamishoos. 😀
Laupäeval toimus Invasion Ubud basseinipidu Villas. Tunne oli nagu USA filmis.
Me käisime peol taksoga, sest oleme jätkuvalt seda meelt, et
- me ei joo ja sõida ühel ajal;
- pimedas ei taha väga sõita.
Need on väga asjakohased reeglid, mille järgi elada, sest üks sõber tegi peale seda pidu seisva autoga väikese avarii. Miskit hullu õnneks ei juhtunud aga rollu ja teise auto parandamine läksid kalliks maksma ikka.
PS. Kui ma räägin, et “me” ei taha sõita vms, siis siin riigis on juhiks ikkagi siiani Marko olnud. 🙂 Võrreldes Koh Lantaga on siin rohkem liiklust ning keerukamad tänavad.
Esimese nädala lõpetasin üksi linnas jalutades – läbisin Ubudi linnast algava Ridge Walki ehk väikese 3km jalutusraja looduses, istusin riisipõldude ääres kohvikus, sõitsin golfiautoga linna, šoppasin ning nautisin 14€ eest elu parimat spa-teenust (organic hair treatment, mis sisaldas elu parimat pea, kaela, õlgade ja käte massaaži ja tegi mu juuksed megapehmeks ja siidiseks).
Mis siis veel vahepeal teinud oleme?
- Üks päev maadlesime prussakaga kell 7 hommikul vannitoas :D. Siin on kõik loomad justkui dopingut saanud ja elusuured, sealjuures kahjuks ka prussakad (a’la pöidlapikkune). Rohkem kui see üks eksinud hing pole õnneks rohkem siin riigis neid näinud. Naljakas on, et ma saan juba täies südamerahus magada kui ma tean, et mu toas elutseb väike sisalik ja see mind ei häiri.
- Esmaspäevad on filmiõhtud katusel … huvitava filmivalikuga. Eelmine nädal oli Desierto, mis oli selline kerge thriller. See nädal Get Out, mis minu standardite järgi on juba täitsa õudukas ja vajab enne uinumist jänkupiltide googeldamist.
- Kolmapäeviti on Community Dinnerid. Eelmine nädal käisime kolmes eri restos – ühes, kus sõime praadi, üks koht eraldi magustoidu jaoks ning viimaseks peatuseks oli baar Ubudi kesklinnas.
- Hästi tore prantslane Suzy tutvustas mulle vahetänavaid pidi hästi ägedat jalutuskäiku kohvikusse, kus saab imelist smuutikaussi hommikuks süüa ning mis on ühtlasi otsetee toidukasse. Enne sõitsime marxiga megaringiga kaks korda kaugemale ja kaks korda väiksemasse poodi.
- Osalesime marxiga Ubudis asuvas teises coworking ja -living kohas toimuval trivia õhtul. Üritus ise oli suhteliselt kiire ja ebaeriline aga hea võimalus Outpost Balile pilk peale visata. Kokkuvõtteks sain ma enda jaoks kinnitust, et Roam oli õige valik. 😛 Lisaks saime Markoga ka natuke targemaks trivia käigus. Nt, et Indoneesia lipuvärvid representeerivad konte ja vert (bones and blood). Veits morbiidne.. me pakkusime vastuseks rahu ja ühtehoidvus (peace and unity).
Loodetavasti saan varsti teistelt pilte juurde ning siis kirjutan juba sellest, kuidas me laupäeval kell 1:30 hommikul (öösel?) üles ärkasime, et päikesetõusuks vulkaani tippu ronida.
Päikest!
Kati