Tassike teed ja eksootilised loomad

Erinevate juhuste ühtimisel sattusime eelmine nädal taas kokku aussi sõpradega, kellega Lantal tutvusime. Lisaks mõnele toredale ühiselt veedetud õhtusöögile võtsime ette ka nädalavahetuse tripi maismaale – sihtkohtadeks Ipohi ja Cameron Highlands.

Alguse sai kõik tegelikult sellest, et ma kekutasin sotsiaalmeedias mõnusa vanniõhtuga, mis uues kodus endale korraldasin.

IMG_20170416_000520_650.jpg

Pilti märkasid Penangis viisajooksul olevad Jesse ja Josh, kellega sai seepeale õhtusöök meie juures kokku lepitud. Marko tegi imelist kanasuppi, kutid tõid snäkki ning nii mööduski mõnus õhtupoolik verandal suurepärase seltskonnaga. Naljakas, et kuigi tegelikult tutvusime nende inimestega vaid umbes 1,5 kuud tagasi oli tunne, nagu Eestist oleks vanad sõbrad külla tulnud.

18197307_10155206215739402_9353077.jpg

Jesse pidi küll kohe järgmisel päeval tagasi Taisse lendama, kuid Josh jäi veel nädala lõpuni Penangiga tutvust tegema.

Kogu aprilli teine pool toimub Penangis PIFF ehk Penang International Food Festival (rahvusvaheline toidufestival). Selle raames sõitsime kõik koos üks õhtu maismaale, et Food Truck Gathering (toiduautode kogunemine) nimelisest üritusest osa saada.

Esialgu, kui auto meid peale küllaltki pikka sõitu keset kapakohilat suure kaubamaja ees maha pani mõtlesime kõik kolmekesti et noonii, siin küll täna miskit ei toimu. Kõndisime veel ringi ümber maja ja piilusime parklasse aga ei ühtegi inimest polnud seal näha.

Õnneks oli mälusopis meeles, et kaardil olevat üritus justkui teisel pool maanteed olnud. Läbides esialgse suure parkla, veel suurema kiirtoidu ja restoranide ala, jõudsime lõpuks nelja toiduauto reani – jess, olime ikkagi õiges kohas.

IMG_2410.JPG
2 burgerit ja kebab palun. Tuleb tunnistada, et peale superpikka ootamist oli toit ise küllaltki nigel. Samuti ootasin teise auto juures oma jooki 25 minutit. Jook oli kahjuks nii suhkrust üle küllatud, et läks ära viskamisele. Päris raisatud aeg siiski ei olnud, sest ägeda joogitopsi võtsin koju kaasa.

Lisaks autodele käis kõrval laval ka väike melu – esines bänd, noored etendasid tantsukava ning lõpetuseks oli korralik tuleshow.

IMG_2499.jpg
Väike Tai tunne tuli sisse jälle

Jalutasime natuke niisama ka ümbruskonnas ringi (pealtnäha kapakohila osutus tohutult suureks alaks melu, pubide ja poodidega), tegime ühed joogid baaris ja sõitsime koju tagasi. Isegi arvestades, et me sõitsime 2×20 km, et festivalile saada, oli õhtusöök ikka odav. Selles suhtes on Malaisia väga tore, et siin on küllaltki raske palju raha kulutada.

IMG_2610.JPG
Too cheesy to handle
IMG_2612.JPG
Josh ilma Jaimeeta 😦 

Nädalavahetuseks plaanisime kolmekesti trippi maismaale. Josh pidi pühapäeval niikuinii Kuala Lumpurisse minema ja ma olin juba tükk aega Ipohi ja Cameron Highlandsi külastusest rääkinud, mis on poolel teel KL-i, seega sobis see kõigile suurepäraselt. Laupäeva hommikul oli äratus kell 5:30, et varajasele bussile minna ning veidi alla kolme tunni sihtkoha poole loksuda.

DSC_1796.jpg
Kui kutid olid millegipärast veidi unised, siis ma ei suutnud kordagi sõidu ajal silmi kinni panna – ümbritsevad mäed, palmid ja kogu loodus oli lihtsalt nii kaunis!

Jõudnud Ipohisse (suuruselt Malaisia kolmas linn), viskasime oma asjad hotelli, tegime kiire hommikusöögi ja otsisime Uberit, mis oleks nõus meiega umbes 6h ringi sõitma. Kuigi alguses, taibates kuhu me sõita tahame oli juht päris ehmunud, seepeale helistas naisele ja tegi paar telefonikõnet veel ning siis üritas igaks juhuks korra veel üle kinnitada, et kas me ikka teame kuhu me läheme (ei, ei tea tegelikult), siis reisi teises pooles sulas ta juba natuke üles ning rääkis meile ka ise toredaid fakte ümbruskonnast juurde. Ajuvaba täiesti – me sõitsime temaga üle 6h (uberi taksomeeter käis terve aeg) ning maksime selle eest vaid 30€ kolme peale kokku.

Sihtkohaks olime seadnud endale sellise koha nagu BOH tea plantation, mis asub Cameron Highlandsis. Võinoh, tegelikult seadsin selle sihtkoha meile mina, olles mitmest allikast kuulnud ja näinud Cameron Highlandsi ja BOH teeistanduse superkauni looduse kohta. Internetiavarustest olin lugenud ka, et teeinstanduses pidi tasuta tuuri saama. Samas mingit täpset infot kuskil ei olnud ning kuna sõit sinna oli päris pikk (ja küllaltki kitsast ja käänulist teed pidi), siis polnud me üldse kindlad, kas kohale jõudmise ajaks istandus enam lahtigi on. Võinoh, tegelikult, et kas me üldse õigesse kohta lähme.

IMG_2688.JPG
Sõitsime mööda ka sellisest ägedast kosest. Kohe ei taibanud peatust küsida kahjuks ja tagasi tulime teist teed pidi, seega kogu elamus piirdus kahjuks vaid selle hoo pealt tehtud pildiga. 

Õnneks jõudsime enamvähem tunnike enne istanduse sulgemist kohale.

2017-04-22 15.28.48-1.jpg
Auto panime parklasse ja ootasime, et pildil olev retrobuss meile järgi tuleks ja meid istandusse viiks. Tee oli jällegi megakitsas ja ülikäänuline. Ühel pool oli küll mäenõlv kaitseks, kuid teisel pool jätkus see sama mägi otse alla.
IMG_2743.JPG
Meie Markoga teed ette valmistamas, Josh samas ajal hoogsalt pilte klõpsimas 
IMG_2756.JPG
Õnnestus ka fotograaf ise pildile saada. 

Tee oli nagu tee ikka. Ei saanud meie aru, kas joome BOH teed või ükskõik millist teist pakiteed. Kange oli ainult.

IMG_2778.JPG
Olles vaevu pool tassi teed ära joonud, tuli meie juht meile ütlema, et praegu hakkas tehase tuur. Tehniliselt saime lihtsalt viiest punktist läbi käia ja siltidelt erinevate teetaimede töötlusprotsesside kohta lugeda.
IMG_2774.JPG
Uudistame
IMG_2797.JPG
Tõeline vaatamisväärsus oli hoopis õues – kogu loodus ja mäed olid nii lopsakad ja rohelised ja ilusad. Täielik teletupsumaa.
IMG_2792.JPG
Hea, et oma ümbruskonna pildid kohe alguses ära tegime, sest hiljem olid mäed paksu udu sisse mattunud.
IMG_2806.JPG
Vihmast (uberi juht kommenteeris, et kuigi praegu peaks kuiv hooaeg olema, hakkab iga päev nagu kellavärk peale nelja sadama) ja kõrgustest tulenevalt (1400 m kõrgusel asusime) oli teeistanduses päris jahe. Pildid tehtud, tehas nähtud ja tee maitstud, sõitsime bussiga parklasse tagasi ning jätkasime sõitu autoga.

Tagasiteel näitas juht meile veel Cameron Highlasdsi linna turistipiirkonda (ei tundunud väga kutsuv ausalt öeldes) ning rääkis üht-teist piirkonna kohta. Näiteks oli seal suur golfi park, mille läheduses hästi paljudel ettevõtetel omad puhkemajad on. Teoreetiliselt lubatakse kõigil töötajatel neid maju puhkuseks perega kasutada, kuid praktiliselt on neil broneerida pea võimatu, sest kõik on juba alati hõivatud. Isegi kui sul õnnestub aeg leida, siis kui mõni tähtsam nina peaks viimasel hetkel otsustama, et ta tahaks sinna ise minna, on tal 100% õigus su broneering sult lihtsalt ära võtta.

Küllaltki pika päeva lõpetasime veel imelise steak õhtusöögiga restos ning hotellis Joshile yatzeed tutvustades.

Pühapäeval käisime kesklinnas hommikusööki nautimas ning suundusime seejärel Lost World of Tambun seiklus- ja lõbustusparki.

2017-04-23 10.33.55.jpg
Armas tänav kesklinnas
IMG_2912.JPG
Minu hädine katse fotograafi eest varjata kui palju suhkrut mu kohvi sisse läks

Lost World of Tambun on kaljude äärde/vahele ehitatud suur veepark/loomaaed/lõbustuspark kõik ühes.

IMG_2979.JPG
Sissepääsu juures

Okei, lõbustuspargi ala oli seal väga väike aga kahel karusellil saime ikka käia ja kohalikega võidu kiljuda (mitte, et seal hirmus oleks olnud vaid pigem pakkus nalja kuidas ühe kiljatusega 10 inimest alati kaasa läks).

Veepargi atraktsioone oli üksjagu, kuid enamustele me ei jõudnudki. Korra tegime küll täispuhutava alusega sõidu läbi pargi, kuid suurem aeg läks tegelikult igasugu loomade vaatamisele ja ringi jalutamisele.

Veepargi kohta veel nii palju, et kodulehelt vaatasin enne, et bikiinidega ei tohi sinna üldse minnagi – vajalik on kas rannashortsid ja trennipluus, trikoo või burkiini. Käisime lausa poes eraldi mulle trikood otsimas (riigi kohta, kes bikiine ei luba ja nõuab trikood, on nende valik ikka väga minimaalne) kuid otsustasin lõpuks shortside kasuks. Parki sisenedes nägin, et sealsete siltide järgi olid küll ka bikiinid ikkagi lubatud, kuid pargis olles avastasin, et ainsa naisena bikiinides tunneksin ma seal ennast küllaltki ebamugavalt. Seega ujusin seekord täisriietuses.

IMG_3025.JPG
Loomi oli seal igasuguseid – nii mängu kui päris
IMG_3072.JPG
Minu esimene päris jõehobu
IMG_3267.JPG
Marko närilistega tutvust tegemas

Turiste ei tundunud seal väga olevad ning meiega käituti väga abivalmilt ja sõbralikult. Näiteks oli seal mingi segadus kummialuste (veeatraktsiooni tarbeks) rendiga ning jäime oma järjekorra kohast ilma ja veidi kõrvale nõutult seisma, et omavahel arutada, mis teeme. Selle peale tuli aga üks kohalik tüdruk ja küsis kuidas ta saab meid aidata ning kutsus meid järjekorras enda ette.

Veel mõned toredad loomad:

IMG_3160.JPG
Hungry hungry hippo. Kids, don’t try this at home!
IMG_3218.JPG
Kaelkirjaku ala kõrvale oli ehitatud kõrgem katusealune, kuhu sai ronida, et kaelkirjaku peaga samal kõrgusel olla ning talle soovi korral porgandit toita
IMG_3257.JPG
Mustad triibud valgel või valged mustal?

IMG_3298.JPG

IMG_3374.JPG
Põõsas peidus

Väga mõnna päev oli ja kogu pargile andis see keskkond üli palju juurde! Nii äge idee ja nii hea teostus selline seikluspark kaljude vahele ehitada.

IMG_3007.JPG
Tegelikult oli seal veel igasugu turnimis ja zipline atraktsioone ka kaljude vahel aga meil jäi lihtsalt aega väheks.
IMG_2990.JPG
Luikede järv

Peale seiklusparki krabasime hotellist oma kotid, saatsime Joshi rongile ning tulime ise bussiga koju tagasi. Peaaegu oleks kes-teab-kuhu põrutanud, sest me ei osanud arvata, et pikk paus tanklas tähendab, et Ipohisse sõitjad peavad teisele bussile ümber kolima.

Välja-arvatud see nädalavahetuse reis elame me siin suhteliselt rahulikku ja rutiinset elu. Naudime täiega kodu mängimist, ise süüa tegemist ja toidu ostmist. Muidugi vahel saab sellega puusse ka panna – ostsime toidukast rohekad banaanid, et siis säilivad kodus kauem. Kodus selgus, et need oli aga sama kõvad nagu plastmassist, krõpsusid ka hamba alla samamoodi ja maitsesid samuti :D. Proovisime neid küll ka rõdul päikse käes edasi küpsetada aga banaanid ei tahtnud vedu võtta.
EDIT: Sain vahepeal targematelt blogi lugejatelt teada, et põhjus, miks banaanid banaanina ei maitsenud oli lihtne – tegu oli hoopis plantainiga ehk jahubanaaniga. Tsiteerides internetiavarustest leitud blogi, siis “Rohelist tärkliserikast jahubanaani praetakse, keedetakse, hautatakse või küpsetatakse ahjus – st kuumtöödeldakse, just nagu kartulit. Toorelt, nagu tavalist banaani, teda ei sööda.”

Screen Shot 2017-04-30 at 16.10.58.png
Banaan vs jahubanaan. Kui geniaalne on neid poes samast korvist müüa? Joke’s on us. 😀

Meie kodu toidupoes on kusjuures eraldi alad, kus müüakse peekonit jms sealihavärki ja alkoholi ning nende toodete eest tuleb ka seal samas kohe eraldi maksta. Ju vist on siin nii palju moslemeid, et lihtsam on saada ühte mitte-moslemist töötajat peekoni-alkoholi letti kui kümneid kassapidajaid, kes oleks antud tooteid valmis käsitlema.

Kilekotimajandus on siin ka kõva – puu- ja juurviljade kaalumiseks on samuti eraldi töötajad, kes iga asja eraldi kotti panevad ja kleepsuga kinni teibivad.

Üks õhtu käisime ka ühe poolakatest paarikesega söömas ja pärast “pubis”. Pubi on jutumärkides, sest tegelikult oli tegu alkoholipoega, mis reede õhtuti enda ukse ette lauad tõstab ning sellega pubiks digimuutub. Kogu õhkkond oli väga Levikas – kõik räägivad suvaliste inimestega ja seltskond on kirju.

Üks päev nägin ka, kuidas siin prügikäitlus käib. Restoranist sõitsid kaks töötajat suure rohelise prügikonteineriga välja, läksid kõrvalmaja ette, tõstsid kanalisatsiooniresti üles ning tühjendasid sinna prügikasti oma. Oot mida? Ja me siis imestame, et miks vahel kerge aroom tänaval on.

Et mitte prügijuttudega lõpetada, siis veel paar pilti siit..

heategevusorg.JPG
Ma olen siin ikka päris palju haakriste igalpool näinud (pildil on maja peal ka puuoksa taga). Hakkasin siis huvi pärast uurima ja sain teada, et sellel sümbolil oli siinpool maailma hoopis erinev (positiivne) tähendus ning pildile püüdsin heategevusorganisatsiooni maja.
2017-04-22 15.41.11.jpg
Ma ei saa üle kui ilus ikka Cameron Highlands oli! Kuigi ma olen muidugi suhteliselt vaimistuses juba igalpool, kus vähegi mäed on.
DSC_1777.JPG
Meie kodumajad
DSC_1778.JPG
Ja sisehoov
IMG_2719.JPG
Ühesõnaga oleme õnnelikud endiselt ja elu on ilus :). Lauamänge igatsen ainult.

PS. Suur tänu Joshile, kes nii palju pilte tegi eelmine nädal! Tõenäoliselt on tegu kogu käesoleva blogi ajaloo parima pildikvaliteediga.

Päikest!
Kati