Penangi võlud ja valud

Tänaseks oleme me Malaisias olnud juba üle kolme nädala. Lisaks kirumisele oleme Penangis õnneks avastanud ka nii mõndagi toredat. Just selle pärast sai ka postitusega viivitatud – peale esimest nädalat oleks postituse sisu märkimisväärselt depressiivsem olnud. Tänaseks võtaksin Penangi kokku nii – superkoduselt ja mugavalt me siin ennast küll ei tunne, kuid päris kohe siit ära ka ei jookseks.

Seadusega nõutakse, et Malaisiasse lennukiga lendavad inimesed pritsitaks pestitsiididega üle. Enne maandumist käis stjuuardess aerosooliga mööda vahekäike, millest ka veidi kahtlane lõhn lennukis.

Kui teistesse riikidesse saabudes on kohe esimesel õhtul tekkinud selline sisemine meeldiv tunne stiilis “siin on hea”, siis Malaisias oli sellest asi kaugel. Kuigi me pole kunagi vist ühestki lennujaamast nii kiiresti läbi saanud kui Penangi omast, siis lennujaama õhkkond, sh sagivad inimesed ja agressiivselt pealetükkivad autojuhid, tundus meile mõlemile ebameeldiv.

Hosteli poole sõites oli tunne nagu oleksime Lasnamäel – pool teed oli täis suuri paneelikaid. Hostelis teatati, et meil tuleb kindlasti sularahas kohe heritage maks lisaks hostelitasudele maksta. Sealjuures mainin, et õues oli juba kottpime, küllaltki hiline ning meil polnud sentigi sularaha, rääkimata aimdusest, kus me asume. Okei, Marko läks siis juhiste järgi pangaautomaadi juurde ja mina jäin kottidega hostelisse. Natukese aja pärast sain Markolt kõne, et ATM sõi ta pangakaardi ära (sisesta siia kerge paanika koos üleväsimusega). Kuigi saime pangakaardi veel kätte, siis täiendav ebameeldiv suhtumine administraatori poolt ja natuke alla ootuste hosteli tuba kogunesid kokku küllaltki kurnavaks esimeseks õhtuks.

Aa.. ma vist kirjutasin eelmises postituses, et hommikul vara hakatakse meie kodus akna taga lehmakellasid peksma. Müsteerium lahendatud – tegu on rikša peal snäkke müüva kaupmehega, kes oma tulekust kõigile teada annab.

Järgmisel õhtul õppimise selgeks, et peale päikeseloojangut tänaval liiklemine on siin väga stressirohke. Nimelt on öösel tänavatel väga palju (pöidlasuuruseid) prussakaid ja (suuri) rotte. Kuigi teekond meie coworki kohast koju on vaid viis minutit jalutamist, on seda teekonda raske läbida ilma mitut eelmainitud elukat kohtamata. Vähemalt minu jaoks on see ka sinne kõige suurem miinus.

Untitled picture
Ka päevasel ajal võib siin eksootilisi eukaid kohata. Pilti ei jõudnud teha, aga enamvähem sarnane pea oli ükskord kanalisatsiooniaugust küll väljas.

Kõik eelnev ja muud pisiasjad (sh loe mu eelmist postitust majutustingimustest) olid piisav, et korra jõudsime juba esimese 1,5 nädala jooksul arutada riigist lahkumist.. enne hosteli broneeringu (mis oli tehtud üheks kuuks) lõppu. Õnneks me ikkagi nii negatiivsete emotsoonidega siit jalga ei lasknud. Üht-teist on siin ikkagi toredat ka.

Täiendavalt, nagu ma hiljem järeldasin, siis meie coworki koht on lihtsalt kõige prussaka- ja rotirikkamas linnaosas ja kuna me tahtsime coworkingu lähedal elada, siis kahjuks on samuti ka meie kodu. Kui kõndida ühe tänava teisele pool, siismuutub ümbruskond palju ruumikamaks (loe: väiksem võimalus elusolevusi kohata/ rohkem ruumi nende eest ära joosta). Vastupidiselt Tai kogemusele puudub siin suur community elu ja ahvatlev rand. Seetõttu on siin väga lihtne tööd teha ja asjalik olla.

Screen Shot 2017-04-04 at 22.47.26
Natuke meie asukohast maailmakaardil. Saar, millel asume on selle punase ringi sees ja kannab nime Pulau Pinang. Sinine täheke representeerib lennujaama asukohta, lilla meie kodu/töökohta (Georgetown) ja roheline selle riigi kõige väiksemat rahvusparki, kus me käisime (loe alt).

Mis me siis vahepeal toredat teinud ja avastanud oleme?

Esiteks oleme me hästi palju ringi jalutanud. See on üks asi, mis Penangi juures on tore – kuna sinnne liiklus on liiga hull (autod sõidavad veel normaalselt aga rollud sagivad ükskõik kust nad vähegi läbi mahuvad, sh jalakäijatee ja vastassuunavöönd) ja kõik on jalutamise kaugusel, saab siin üksjagu ringi kõnnitud. Päevasel ajal on see suuremas osas nauditav ka – Penang näeb nunnu/äge/kena välja oma kaarealustega, detailse arhitektuuriga kultuuripärandi majade ning miljoni graffitiga.

2017-03-22 09.39.44 HDR
Lisaks niisama huvitavatele ja ilusatele piltidele (see ei ole võibolla parim näidis) on siin ka üksjagu graffiteid ruumiliseks tehtud. Kes veel aru ei saanud, siis pildil ulatusid suitsud pulkadena seinast välja. Teised minu lemmikud on graffiti kiikuvatest lastest, kelle kõrvale sa saad seina külge asetatud kiigele istuda ning jalgratturist, mille ees on jalgratas.
2017-03-27 16.29.39-1.jpg
Kuna Georgetown on UNESCO World Heritage ala, siis siin ei tohi suitsetada. Erinevatele pühakodadele see ei kehti, sest nemad tossutavad oma viirukitega nii kuidas jaksab.
2017-03-22 09.34.49.jpg
Tänavatel ja kohvikutes on ka väga palju selliseid erinevate sõnumitega (nt asukoha ajalugu tutvustavaid) väljapanekuid. Kõigi üles otsimiseks tehakse lausa eraldi linnatuure, kus neid spetsiaalse kaardiga “jahtimas” käijakse.
2017-03-15 09.47.19.jpg
Ristmikud funktsioneerivad siin veidi teisiti – risti üle ja selleks, et jalakäijad teed ületada saaksid jäävad kõik autod seisma (kõigil neljal suunal). See tähendab, et jalakäijate teeületuse aeg on päris lühike ning seda tuleb väga kaua oodata.
DSC_2037.JPG.jpg
Päikese eest pakuvad kaitset kaarealused jalakäijateed. Algselt oli küll tunne nagu kõnniks kellegi eravaldusel, eriti kui nt kaarealune oli ühtlasi sissejuhatus poodi või restorani, kuid sellega harjus kiiresti. 
DSC_2036.JPG
Georgetowni majad näevad minu arust väga ägedad ja huvitavad välja – nagu oleks ajas tagasi rännanud.
DSC_2046.JPG
Igasugu eri värvi rõõmsaid lahendusi leidub siit ka

Georgetownis on tegelikult nii palju, mida pildistada. Kõik need graffitid, kaarealused, food courtid, majad, eri uskude pühahooned ja palju muud. Aga ma leian, et seda linna on lihtsalt raske piltides õiglaselt edasi anda. Seda meeleolu peab ise kohapeal kogema.

Kuigi me kõnnime siin palju, siis samamoodi sõidame me ka üksjagu Uberiga, sest see on lihtsalt nii odav. Kohalik rääkis, et siin piirkonnas on Uberil tihe konkurents, mistõttu makstakse juhtidele tunnipalka, mis võimaldab madalaid sõiduhindu. Kolme nädala jooksul oleme teinud kahepeale kokku 13 sõitu, millest enamus on olnud umbes 3-5km ja sõidu maksumus ligikaudu 0,80€. Kolm korda oleme ka saare kaugematesse otsadesse sõitnud, misjuhul on umbes 20-30km/30-40minutit ja maksumus 3-4€. No mis nii elul viga.

Tagantjärgi jaanuari-veebruari eest oleme hästi palju ka kinos käinud ja sushit söönud. Ma ootasin kinno täiega Kaunitari ja koletise filmi, kui viimasel hetkel (a’la päev enne esilinastust) teavitati kodulehel, et gei stseenide tõttu seda filmi ikkagi ei näidata. Nimelt on siin riigis mees-mehega suhted ebaseaduslikud ning neid võib meedias kajastada vaid negatiivselt. Ma olin nii pettunud. 😦 Aga õnneks nähtavasti miskit muutus vahepeal ja tänaseks olen ma selle filmi ära näinud. Stseene ei olnud välja lõigatud aga kinokavas oli eraldi olemas ka “family safe” versioon.

DSC_1802.JPG
Puhtjuhuslikult leidsime siit megahea sushi (a’la Sushi Plaza Eestis) ning siin on megasoodsad hinnad! 8€ eest saame mõlemad joogi ja kõhu pungil täis.

Nagu ma juba mainisin, siis siin ei ole suurt community-t. Seega surfisin ise netist, et mis üritused lähiajal toimumas on. Kogemata sattusin sellise asja nagu Toastmasters Penang. Olin selle klubiga ka varem Eestis tutvunud kuid ühelegi üritusele polnud kohale ennast vedada jõudnud. Kes ei tea, siis tegemist on rahvusvahelise organisatsiooniga, kus harjutatakse avaliku esinemist.

Otsustasime marxiga, et lähme nende järgmisele koosolekule külalisteks ja vaatame üle, millega tegu. Esmalt oli üks ettevalmistatud kõne (padukast sõltuvalt ohtliku rolluliikluse tõttu ei jõudnud osad klubiliikmed kohale) ning seejärel table topics, ehk vabatahtlikud said teha lühikese improkõne kohapeal loositaval teemal. Tegime marxiga mõlemad ka ühe table topicu kõne. 🙂

17522663_10210731256950538_9037552612330010729_n.jpg
Väga tsill ja tore õhtu ning huvitav oli kohalikega jutustada

Kirsiks tordil oli, et üks Toastmasteri liige kutsus meid veel nädalavahetusel matkama Penang National Parki. Vinge!

Laupäeva kohtusime kell 8 rahvuspargi värava juures. Matkama läksime viiekesti ning rahvuspargi väravas tutvusime veel ühe sakslannast neiuga, kes vahelduva eduga meiega koos liikus.

xpenang-national-park-trail-map.jpg.pagespeed.ic.dslgLocP_R.jpg
Rahvuspargi kaart – meie valisime alumise raja, mille kaks põhilist vaatamisväärsust olid järv, kus mage- ja merevesi ei segune ja on kihtidena teineteise peal, ning Turtle beach ehk kilpkonnarand
2017-04-01 09.20.46.jpg
Rahvuspargi rada oli täiega mõnus ja huvitav – pool teest läks justkui jõesängist ja üksjagu oli igaltpoolt üle ja alt turnimist. Ja no ilmselgelt oli hästi palav jälle.
2017-04-01 09.15.42.jpg
Ei ole päris see kosk, mida ma lootsin :D. Aga loodus on ilus.
2017-04-01 09.56.09 HDR.jpg
See kihiline järv, mida ma enne mainisin (pidil)? Well.. sattusime sinna mõõna ajal ja järve me ei näinud
2017-04-01 09.56.31.jpg
Marko ja meie toredad reisikaaslased
2017-04-01 10.06.43.jpg
Nii hea oli jälle looduses olla! Ujuda kahjuks ei saanud, sest seal on ohtlikud meduusid
2017-04-01 10.12.40.jpg
Väike keeleõpe rannaliival
Ooi Ho pildid (9).jpg
Kilpkonnarannal kilpkonni näha ei õnnestunud (vabas looduses) aga selle asemel nägime neid konservatooriumis
Ooi Ho pildid (6).jpg
Kuna matkarada oli oodatust lühem, otsustasime paadiga Monkey Beachile (ahvirand) sõita ja sealt mööda teist matkarada veel tagasi kõndida. Ahvid ise peale Tai külastust enam meile eriliseks vaatamisväärsuseks pole.

01.04.jpg

Ooi Ho pildid (14).jpg
Kiire dušš ja taipärane lõuna Tree Monkey restoranis ilusa merevaatega
2017-03-25 14.16.37.jpg
See pilt on tegelikult tehtud nädal varem kui seal Markoga kahekesti käisime. Tegemist on nimelt väidetavalt ühe parima Tai toidukohaga Malaisias.

Üks matkakaaslane tõi meid lahkelt veel autoga koju ka ja kuna ta õpib arhitektiks, siis kuulsime teepeal kohalikest vaatamisväärsustest arhitekti pilgu läbi. Minu kahtlused, et siin on kogu selle kultuuripärandi tõttu keerukas/kulukas ehitada said kinnitatud. 🙂

Samal õhtul jalutasime veel marxiga kaubanduskeskustes ning Marko sai proovida virtuaalreaalsust.

DSC_2038.JPG
Päris suur publik kogunes Markot vaatama. Ta küll üritas neid relvaga ära ajada aga keegi ei võtnud vedu.

Nii palju kui ma aru sain, siis talle meeldis see. Ta seisis ka spetsiaalse väriseva platvormi peal ning tunnistas pärast, et virtuaalmaailmas ilma ääristeta liftiga üles sõites oli korraks päris hirmus olla.

Täiendavalt sattusime samas hoones dinosauruste paraadi peale.

DSC_2086.JPG
Muusika saatel toimus rongkäik eri suuruses dinosaurustest ja muudest tegelastest. 
2017-03-25 19.36.27 HDR.jpg.jpg
Dinosaurused on teemas. Marko ei ole amused, sest pildi saamiseks käskisin tal päris kaua ühe koha peal poseerida.
2017-03-25 19.40.24.jpg.jpg
Feeling small yet? Ehk Marko maailma kõige pikema mehe kõrval mõõtu võtmas.

2017-03-25 19.39.20.jpg.jpg

Tegelikult oleme nüüdseks ka paari inimesega coworking kohast tutvunud, kellega väljas söömas käime.

Üks nädalavahetus käisin ma veel üksi linnapeal jalutamas (sõitsin uberiga kaugele ja jalutasin mitu tundi tagasi) ning ühe korra sõitsime marxiga koos kaugustesse saare teisi kaldaid avastama.

2017-03-25 13.48.09.jpg
Randa siin isegi leidub aga mitte ujumisranda. Küll aga on erinevad atraktsioonid stiilis sõida banaaniga mootorpaadi taga jms
2017-03-25 15.14.52.jpg
Kõige lähedasem asi, mis me siiani siin ujumisele teinud oleme on korraks vette istunud.
2017-03-25 15.26.25.jpg
Mina tegin seda täisriietuses, sest koht oli rahvast täis ja ma ei näinud mitte ühtegi naist bikiinides. Kuskil mälusopis oli netist loetu ujumisriiete viisakuskoodeksi kohta, millele mu bikiinid ilmselt ei vasta.
2017-03-25 16.02.22.jpg
Tammi peal, veehoidla ääres. Mäed on ilusad.

Igasugu tänavafestivale ja üritusi tundub siin päris tihti toimuvad. Näiteks oleme kaks pühapäeva järjest näinud kuidas päeva esimeseks pooleks on küllaltki suur sõidutänav kinni pandud, noored esinevad tantsukavadega ja inimesed müüvad putkades snäkke ja meeneid.

2017-03-26 10.04.56.jpg
Tänavafestival

Ühelt ürituselt leidsin ka enda uue lemmik spordiala (mida vaadata).

2017-03-31 15.31.30.jpg
High-stilt lion dance ehk kõrgetel pulkadel lõvitants on ilmselt maailma armsaim spordiala. See suur ja suleline kollane lõvi (kus all on kaks meest) hüppab ja tantsib trummimuusika saatel nende pulkade peal. Pildil on siis kaubanduskeskuses meistrivõistlused.

Sattusime tegelikult päev enne võistluseid soojendust pealt vaatama ja siis arvasime küll, et tegu on maailma veidrama spordialaga. Soojenduse ajal ei olnud meestel lõvipead peas ja kaks meest värvilistes pükstes lihtsalt hüplesid pulkadel, sealjuures üks väntsutas ja tõstis teist koguag vööst üles ja oma pea peale istuma, samal ajal kui teine kätega vehkis. No mitte midagi ei ühendanud ära! Lõvimaskiga nägi kõik palju loogilisem välja – lõvi tõusis püsiti ja raputas oma lakka.

Lõpetuseks veel, et mu tähelepanu juhiti ka sellele, et ma pole meie täpsemaid asukohti paljastanud. Kuni 11. maini oleme kättesaadavad oma coworki aadressilt:

@CAT Penang (Level 3)
Gat Lebuh China 16
George Town
10300 Pulau Pinang
Malaysia

Järgmine nädal vahetame õnneks elukohta ja kolime eraldi korterisse. Ma ei suuda ära oodata, et kodus oleks internet, stabiilselt soe dušš, aknast tuleks valgus sisse ning süüa saaks teha!Peale seda läheme jälle randu ja paradiisi jahtima ning võtame suuna nomadite seas kurikuulsasse Roam Ubud-sse. Tegemist on väga tuntud coworking ja -elukohaga Balil, kus oleme ennast registreerinud esialgu üheks kuuks ehk 11.05-10.06.2017.

Roam
Jalan Raya Penestanan Kelod
Ubud, Kec. Gianyar
Bali 80571
Indonesia

DSC_2103.JPG
Õnnelik Marko kui naine hommikul turult süüa toob. 😀 Kahjuks ei kannatanud kurk ja tomat kriitikat.

Ha, ja minust sai vahepeal Maci kasutaja ja mulle nii meeldib. 😀

Päikest!
Kati